Jõulud hakkavad vaikselt nüüd läbi saama. Loodan, et kõigil möödusid need rahulikult ning õnnelikult. Minul see aasta jõulutunnet ei tekkinud kordagi. Kuigi 25. õhtul oli meil väga uhke söömaaeg, ma pidin end lõhki sööma. Tegelt ausalt öeldes ma sõingi. Sõime sülti, hapukapsast, verivorsti, lammast ning palju igasuguseid salateid. Sült oli ikka ehtne sült, Katrin tegi. Väga hea oli. Jõulude puhul saime ka neli vaba päeva, päris mõnus on lebotada. Eile vaatasime filme, täna käisime Girraweenis jälle ning siis uuesti filmid ning söömine. Täna on meiega ka kaks eesti poissi. Girraweenist ära tulek oli omaette kogemus, üle tee läks suur üle meetrine sisalik, üle tee saades pani kohe puu otsa-suht jube oli. Kuskil 30 sekundi pärast sõitis jaanika liiga kiiresti kurvis ning me pidime teelt välja kimama, adrenaliini laks oli päris korralik. Aastavahetuse veedan ma siis Brisbane´s ning peale seda natuke tööd Stanthorpes ning siis back to Griffith.
Kaks korda olen vahepeal ka kinos käinud. Olen nüüd ära vaadanud 2012 ja Avatari. Avarar oli super, mulle väha meeldis, kuid esimest filmi ei soovita ma kellelegi, lihtsalt jube.
rohkem hetkel ei viitsi kirjutada.
Saturday, December 26, 2009
Friday, December 18, 2009
Still alive
18.detsember
Pole siin ammu enam oma nägu näidanud. Olen ikka veel elus ning hetkel päris õnnelik. Töö jätkuvalt olemas ning tööd jätkub mul kuni aprilli lõpuni. Vahepeal vahetan ainult osariiki ning tööd. 7. jaanuar on plaanis lahkuda Stanthorpest ning suunduda Griffithi. Ei tea veel kas lähen lennuki või rongide ning bussidega, seda pean veel otsustama. Kuna ma pole ammu kirjutanud, siis vahepeal on nii mõndagi juhtunud. Alustan siis algusest.
2. või kolmas detsember
Käisime Jaanika ja Erlega bowling- klubi avamisel ning tegime ka ühe mängu, siin mängitakse mängude kaupa, mitte tunni kaupa. Meist tehti pilti ja värki. Ja järgmisel teisipäeval ilmus meie pilt ka lehes ning nüüd olemegi kohalikud kuulsused.
5.detsember- toimus meie farmeri juures pizza õhtu. Süüa sai lõhkemiseni ning juttugi sai räägitud, vägagi vaikne õhtu oli. Meie farmerid on paduusklikud ning alkoholi ei võta nad suu sissegi. Isegi rummikook õige rummiga on alkohol. Meie eestlased aga ei leppinud vaikse õhtuga ning läksime linna ehk siis Stanthorpe ning läksime klubisse. Põhi pidutsemise koht selles väikses linnakeses. Alguses ostsime paarist kõik endale väikse lahja alkohoolse joogi. Ups valetan- Jaanika ostis minu mäletamist mööda viskit. Baarist edasi suundusime siis pidusaali, mis osutus täiesti tühjaks, mõni üksik inimene oli ainult ning live band oli ka-päris hästi mängisid. Õhtupoole kogunes ka rahvast. Esimestena vallutasid tantsuplatsi kaks väga veidrat meest. Nad olid keskealised, purjus ning meil tekkis ka kahtlus, et võib-olla oli tegu kahe kohaliku gayga. Meie jaoks lõppes õhtu kesköö paiku, kuna uni tuli peale ning tantsima me ei jõudnudki. Mina ja katrin leidsime sealt ka silmarõõmud. Katrini oma osutus miljon korda kenamaks. Minu oma oli trummar. Kaugelt vaadates (mul ei olnud prille ka ees) oli tegu vägagi nunnu noormehega. Aga tänu Jaanikale sain ma teada, et tegu on maailma kõige koledema naeratusega tüübiga. Jaanika läks selle tüübi juurde ning palus, et kas ta võiks minust ning sellest tüübist pilti teha, et ma pidin ta suur fänn olema. Ma pidin maa alla vajuma häbist ning poiss oli muidugi õnnes ja tuli suure laia naeratusega minu poole, ma pidin kreepsu saama, sõna otseses mõttes. Ta peaagu irvas mulle näkku oma suure hambavahega, hambast oli vist ka tükk puudu, ma ei suutnud vaadata, pidin lihtsalt oksele hakkama. Peale sellist šokki läksin ma rõõmuga „klubist“ minema. Tagasiteel peates meid politsei ning Erle sai puhuda. Ja õhtu lõppeski minu täieliku ämbriga.
9.detsember
Käisime farmi töötajatega jälle bowlingus, väga tore õhtu oli. Peale bowlingut võtsime hiinakast take away ning sõime pargis.
11.-13. detsember
Nendel kuupäevadel toimus meie trip Surfers Paradise´i. Reedel tegime ainult 1,5 tundi tööd ning siis tulime koju, pakkisime asjad ning hakkasime liikuma Surfersi poole. Sinna peaks sõitma kuskil 3 tundi, meil õnnest üle viie tunni sinna kimada. Tegime erinevaid pisikesi peatusi. Esimene peatus oli loomulikult bottle shop. Järgmine peatus oli kohaliku veinitehase vms poes, kus müüakse peale veinide ka kohaliku köögi tehtud juuste ning muid söödavaid ning mitte söödavaid asju. Käsitöö asju oli ka. Mulle hakkas üks käekott sealt meeldima, ainult natuke liiga kallis-120 dollarit, pean rikkamaks saada, et sellist kotti endale osta. Järgmine peatus oli mingis rahvuspargis, nimi hetkel meelde küll ei tule. Kõmpisime seal väheke ning nautisime vaateid. Peale rahvusparki andsime autole natuke rohkem gaasi ning varsti (loe kahe tunni pärast) olimegi Surfersis. Sinna jõudes olime üpriski väsinud. Meie vaeste töötajate päevaplaan on kella viiest hommikul üles ning 8-9 vahel magama. Pole imegi, miks kell kuus juba uni vaikselt hakkab kibmutama. Igatahes läksime peale oma backeriga tutvumist Surfersisse. Meie ööbimine oli linnakeskuses 3 km eemal, ööbisime Main Beachil. Linnas sõime aasia köögis ning peale söömise lõpetamist hakkas väga hull padukas. Alguses otsustasime ikka jalgsi minna tagasi, kuid kui juba asi päris märjaks läks, võtsime takso. Backerisse jõudes läksime küllaltki ruttu magama. Hommikul tõusime seitsmest-kaheksast üles, uni oli meil juba läinud ning läksime Pasific Fairi shoppama. Oi kui palju sai seal shopatud. Pole sellist asja Eestis küll teinud. Ostsin endale kontsaga mustad kingad, kaks kleiti, lühikesed püksid, ühe üliarmsa topi, ühe t-särgi. Rohkem vist laupäeval ei ostnud. Peale suurt shipongut tormasime randa, kus päevitasime, üritasime ujuda-üritasime, sest selliste lainetega nagu ookeanis oli, pole võimalik ujuda. Tegelesime ka boduboardiguga, sain kolm korda ülihea ning suure laine peale. Üks kord läks asi ka nati untsu. Sattusin liiga suurde lainesse, lendasin bodyboardilt maha,( see on kinnitatud su käe külge), lendlesin koos bodyboardiga laines, lendasin mitu korga ka vastu liivast põhja, põlve sain igatahes marraskile. Päris jube tunne oli, sain ilusasti kätega ka vehitud, õnneks osutusin lõpuks ikka lainest tugevamaks ning sain pinnale tagasi ning hakkasid järgmisi lained püüdma. Peale randa kiirustasime ruttu backeri ning siis hakkas suur sättimine peale. Naised läksid party tourile, mis sisaldas kuute klubi, tasuta snakke, ning tasuta jooki igas klubis. Päris elevil olime-kõik panime kleidikesed selga ning kontsad jalga, välja arvatud Jaanika, kes kontsi ei pannud. Temale pidin ma enda ühte uutest kleitidest laenama,-ta ei ole ole meil just kleidiinimene:). Tegime kiirest ka väikest soojendust ning kell viis päeval hakkas me party tour peale. Jep kell viis päeval, suht imelik on minna pittu sellisel kellaajal, kuid aussidele on see normaalne, sest kella üheks öösel kustuvad kõik ära. Peale suurt klubitamist-me jõudsime ainult viies käia. Läksime strippi kluppi. Naistele on sissepääs tasuta;). Minu jaoks oli esimene kord stripi klubis käia. Istusime peal kuskil 45 minutit ning vaatasime naiste väänlemist, ma ei oska muud moodi seda nimetada. Sest mingit muusikasse tantsimist vms seal küll ei esinenenud. Ainult väänlemine ning postinajal nühkimine. Üks aasialanna oli päris hea, tema suutis midagi ikka selle postiga korda ka saata. Ühesõnaga mina pettusin. Võib-olla olin lihtsalt liiga väsinud, et stripi klubist vaimustuses olnud. Järgmises hommikul läksime jälle shopingule ning jälle suutsin ma asju osta: lühkarid, bikiniinid, kaks t-särki ning näopesuvahu. Rohkem vist ei ostnud, aga pead ma selle peale ei anna. Peale shopingut läksime jälle randa, tegevus seal oli sama, mis eelmisel päeval. Minul jälle ei jopanud. Peale mõningast vees mõnulemist, tundsin surakat enda kannikas. Mõtlesin, et sain ehk väiksel meduusilt suraka. Peagi unustasin ära, et selle üldse sain, kuid 20-30 minuti pärast hakkas mul väga paha olla ning silme eest läks vahepeal ka kirjuks, kuid vapper nagu ma olen ei lõpetanud ma bodyboardingut ära. Enne rannast lahkumist nägi Katrin silti „Danger Marine stingers“, seega ma arvan, et see marine´i elukas tegi mulle 1:0 ära, minu õhtule ta küll hästi ei mõjunud-terve õhtu mõtlesin, et kohe-kohe tuleb kõik välja, kuid ei tulnud midagi õnneks, alles hommikul ärgates oli mul normaalne olla. Rohkem ei oskagi hetkel meie tripist kirjutada. Surfers Paradise oli võimas ning lahe, sinna peaks millalgi tagasi minema.
16.detsember
Bowling jälle. Seekord mängisime kaks mängu.
Täna ehk siis 18. detsember pruunisime aprikoose ning natuke ka tomateid. Aprikooside pruunimisel sain kaks rabandust. Esimese sain siis, kui hakkasin puu otsa ronima ning panin oma käe sisaliku peale. Aussie sisalikud on väheke suuremad kui eesti omad. Igatahes kisasin ma ennast lolliks ning süda jättis ka paar lööki vahele. Teise rabanduse sain siis, kui sõin rõõmsalt aprikoosi ning kui olin oma ampsudega juba kivini jõudnud, märkasin ma kahte suurt ja rasvast vakla. Oi kuidas ma üritasin kõike endast välja sülitada-siiani loodan, et ma ühtegi vakla endale sisse ei söönud. Ööööökkkk, mul ajab mõte sellele juba oksele.
Homme lähme Ulrichi juurde BBQ-le. Ulrich on üks vanem mees, meie farmerite sõber, kes aeg-ajal käib neid aitamas.
Rohkem ei viitsime ka kirjutada.
Oih unustasin, lähen aastavahetuseks vist Brisbane´i.
Bye
Pole siin ammu enam oma nägu näidanud. Olen ikka veel elus ning hetkel päris õnnelik. Töö jätkuvalt olemas ning tööd jätkub mul kuni aprilli lõpuni. Vahepeal vahetan ainult osariiki ning tööd. 7. jaanuar on plaanis lahkuda Stanthorpest ning suunduda Griffithi. Ei tea veel kas lähen lennuki või rongide ning bussidega, seda pean veel otsustama. Kuna ma pole ammu kirjutanud, siis vahepeal on nii mõndagi juhtunud. Alustan siis algusest.
2. või kolmas detsember
Käisime Jaanika ja Erlega bowling- klubi avamisel ning tegime ka ühe mängu, siin mängitakse mängude kaupa, mitte tunni kaupa. Meist tehti pilti ja värki. Ja järgmisel teisipäeval ilmus meie pilt ka lehes ning nüüd olemegi kohalikud kuulsused.
5.detsember- toimus meie farmeri juures pizza õhtu. Süüa sai lõhkemiseni ning juttugi sai räägitud, vägagi vaikne õhtu oli. Meie farmerid on paduusklikud ning alkoholi ei võta nad suu sissegi. Isegi rummikook õige rummiga on alkohol. Meie eestlased aga ei leppinud vaikse õhtuga ning läksime linna ehk siis Stanthorpe ning läksime klubisse. Põhi pidutsemise koht selles väikses linnakeses. Alguses ostsime paarist kõik endale väikse lahja alkohoolse joogi. Ups valetan- Jaanika ostis minu mäletamist mööda viskit. Baarist edasi suundusime siis pidusaali, mis osutus täiesti tühjaks, mõni üksik inimene oli ainult ning live band oli ka-päris hästi mängisid. Õhtupoole kogunes ka rahvast. Esimestena vallutasid tantsuplatsi kaks väga veidrat meest. Nad olid keskealised, purjus ning meil tekkis ka kahtlus, et võib-olla oli tegu kahe kohaliku gayga. Meie jaoks lõppes õhtu kesköö paiku, kuna uni tuli peale ning tantsima me ei jõudnudki. Mina ja katrin leidsime sealt ka silmarõõmud. Katrini oma osutus miljon korda kenamaks. Minu oma oli trummar. Kaugelt vaadates (mul ei olnud prille ka ees) oli tegu vägagi nunnu noormehega. Aga tänu Jaanikale sain ma teada, et tegu on maailma kõige koledema naeratusega tüübiga. Jaanika läks selle tüübi juurde ning palus, et kas ta võiks minust ning sellest tüübist pilti teha, et ma pidin ta suur fänn olema. Ma pidin maa alla vajuma häbist ning poiss oli muidugi õnnes ja tuli suure laia naeratusega minu poole, ma pidin kreepsu saama, sõna otseses mõttes. Ta peaagu irvas mulle näkku oma suure hambavahega, hambast oli vist ka tükk puudu, ma ei suutnud vaadata, pidin lihtsalt oksele hakkama. Peale sellist šokki läksin ma rõõmuga „klubist“ minema. Tagasiteel peates meid politsei ning Erle sai puhuda. Ja õhtu lõppeski minu täieliku ämbriga.
9.detsember
Käisime farmi töötajatega jälle bowlingus, väga tore õhtu oli. Peale bowlingut võtsime hiinakast take away ning sõime pargis.
11.-13. detsember
Nendel kuupäevadel toimus meie trip Surfers Paradise´i. Reedel tegime ainult 1,5 tundi tööd ning siis tulime koju, pakkisime asjad ning hakkasime liikuma Surfersi poole. Sinna peaks sõitma kuskil 3 tundi, meil õnnest üle viie tunni sinna kimada. Tegime erinevaid pisikesi peatusi. Esimene peatus oli loomulikult bottle shop. Järgmine peatus oli kohaliku veinitehase vms poes, kus müüakse peale veinide ka kohaliku köögi tehtud juuste ning muid söödavaid ning mitte söödavaid asju. Käsitöö asju oli ka. Mulle hakkas üks käekott sealt meeldima, ainult natuke liiga kallis-120 dollarit, pean rikkamaks saada, et sellist kotti endale osta. Järgmine peatus oli mingis rahvuspargis, nimi hetkel meelde küll ei tule. Kõmpisime seal väheke ning nautisime vaateid. Peale rahvusparki andsime autole natuke rohkem gaasi ning varsti (loe kahe tunni pärast) olimegi Surfersis. Sinna jõudes olime üpriski väsinud. Meie vaeste töötajate päevaplaan on kella viiest hommikul üles ning 8-9 vahel magama. Pole imegi, miks kell kuus juba uni vaikselt hakkab kibmutama. Igatahes läksime peale oma backeriga tutvumist Surfersisse. Meie ööbimine oli linnakeskuses 3 km eemal, ööbisime Main Beachil. Linnas sõime aasia köögis ning peale söömise lõpetamist hakkas väga hull padukas. Alguses otsustasime ikka jalgsi minna tagasi, kuid kui juba asi päris märjaks läks, võtsime takso. Backerisse jõudes läksime küllaltki ruttu magama. Hommikul tõusime seitsmest-kaheksast üles, uni oli meil juba läinud ning läksime Pasific Fairi shoppama. Oi kui palju sai seal shopatud. Pole sellist asja Eestis küll teinud. Ostsin endale kontsaga mustad kingad, kaks kleiti, lühikesed püksid, ühe üliarmsa topi, ühe t-särgi. Rohkem vist laupäeval ei ostnud. Peale suurt shipongut tormasime randa, kus päevitasime, üritasime ujuda-üritasime, sest selliste lainetega nagu ookeanis oli, pole võimalik ujuda. Tegelesime ka boduboardiguga, sain kolm korda ülihea ning suure laine peale. Üks kord läks asi ka nati untsu. Sattusin liiga suurde lainesse, lendasin bodyboardilt maha,( see on kinnitatud su käe külge), lendlesin koos bodyboardiga laines, lendasin mitu korga ka vastu liivast põhja, põlve sain igatahes marraskile. Päris jube tunne oli, sain ilusasti kätega ka vehitud, õnneks osutusin lõpuks ikka lainest tugevamaks ning sain pinnale tagasi ning hakkasid järgmisi lained püüdma. Peale randa kiirustasime ruttu backeri ning siis hakkas suur sättimine peale. Naised läksid party tourile, mis sisaldas kuute klubi, tasuta snakke, ning tasuta jooki igas klubis. Päris elevil olime-kõik panime kleidikesed selga ning kontsad jalga, välja arvatud Jaanika, kes kontsi ei pannud. Temale pidin ma enda ühte uutest kleitidest laenama,-ta ei ole ole meil just kleidiinimene:). Tegime kiirest ka väikest soojendust ning kell viis päeval hakkas me party tour peale. Jep kell viis päeval, suht imelik on minna pittu sellisel kellaajal, kuid aussidele on see normaalne, sest kella üheks öösel kustuvad kõik ära. Peale suurt klubitamist-me jõudsime ainult viies käia. Läksime strippi kluppi. Naistele on sissepääs tasuta;). Minu jaoks oli esimene kord stripi klubis käia. Istusime peal kuskil 45 minutit ning vaatasime naiste väänlemist, ma ei oska muud moodi seda nimetada. Sest mingit muusikasse tantsimist vms seal küll ei esinenenud. Ainult väänlemine ning postinajal nühkimine. Üks aasialanna oli päris hea, tema suutis midagi ikka selle postiga korda ka saata. Ühesõnaga mina pettusin. Võib-olla olin lihtsalt liiga väsinud, et stripi klubist vaimustuses olnud. Järgmises hommikul läksime jälle shopingule ning jälle suutsin ma asju osta: lühkarid, bikiniinid, kaks t-särki ning näopesuvahu. Rohkem vist ei ostnud, aga pead ma selle peale ei anna. Peale shopingut läksime jälle randa, tegevus seal oli sama, mis eelmisel päeval. Minul jälle ei jopanud. Peale mõningast vees mõnulemist, tundsin surakat enda kannikas. Mõtlesin, et sain ehk väiksel meduusilt suraka. Peagi unustasin ära, et selle üldse sain, kuid 20-30 minuti pärast hakkas mul väga paha olla ning silme eest läks vahepeal ka kirjuks, kuid vapper nagu ma olen ei lõpetanud ma bodyboardingut ära. Enne rannast lahkumist nägi Katrin silti „Danger Marine stingers“, seega ma arvan, et see marine´i elukas tegi mulle 1:0 ära, minu õhtule ta küll hästi ei mõjunud-terve õhtu mõtlesin, et kohe-kohe tuleb kõik välja, kuid ei tulnud midagi õnneks, alles hommikul ärgates oli mul normaalne olla. Rohkem ei oskagi hetkel meie tripist kirjutada. Surfers Paradise oli võimas ning lahe, sinna peaks millalgi tagasi minema.
16.detsember
Bowling jälle. Seekord mängisime kaks mängu.
Täna ehk siis 18. detsember pruunisime aprikoose ning natuke ka tomateid. Aprikooside pruunimisel sain kaks rabandust. Esimese sain siis, kui hakkasin puu otsa ronima ning panin oma käe sisaliku peale. Aussie sisalikud on väheke suuremad kui eesti omad. Igatahes kisasin ma ennast lolliks ning süda jättis ka paar lööki vahele. Teise rabanduse sain siis, kui sõin rõõmsalt aprikoosi ning kui olin oma ampsudega juba kivini jõudnud, märkasin ma kahte suurt ja rasvast vakla. Oi kuidas ma üritasin kõike endast välja sülitada-siiani loodan, et ma ühtegi vakla endale sisse ei söönud. Ööööökkkk, mul ajab mõte sellele juba oksele.
Homme lähme Ulrichi juurde BBQ-le. Ulrich on üks vanem mees, meie farmerite sõber, kes aeg-ajal käib neid aitamas.
Rohkem ei viitsime ka kirjutada.
Oih unustasin, lähen aastavahetuseks vist Brisbane´i.
Bye
Tuesday, December 1, 2009
Kell on kuus õhtul ning minul on juba uni silmas. See on see tööl käimine, täna oli vaba päev. ma ei teagi, kas õnneks või kahjuks. Puhata on hea, kuid tööl käia on ka hea, sest siis teenib midagi. Käisime täna Warvickus kinos ning niisama shoppingul, mina midagi erilist endale ei ostnud, üritan raha säästa aastavahetuseks;). Kinos vaatasime new mooni ära, ma ei oska oma emotsioone selle filmi kohta edasi anda. Peaksin korra veel vist vaatama. Lugesin eelmisel nädalal raamatu läbi ning see oli kindlasti parem. Nüüd filmi vaadates märkad nii palju erinevusi ning need erinevused häirisid päris palju. Arvatavasti, kui ma poleks raamatut lugenud, oleks ka film rohkem meeldinud.Filmil endal midagi viga ei olnud, olulised kohad olid päris hästi välja mängitud. Seega ma jään vist arvamusele, et film mulle meeldis. Peale filmi käisime väga head chicken kebabi söömas. Nüüd istun jälle oma lemmik kohas, McDonalds´s.
Eile oli tööpäev, seega midagi väga huvitavat ei juhtunud.
Üleeile oli pühapäev, seega ka vaba päev. Hommikul koristasime ning pesime pesu, siis päevitasime 30 minutit ning siis läksime Katriniga Girraweeni national park´i. Ma olen nii õnnelik, et sinna läksime, lihtsalt super koht. Ma ei kujutanud ette, et Austraalias üldse selliseid kohti on. Tegemist oli siis graniidi lahmakatega ning mägedega, mis koosnesid ainult graniidist, lihtsalt liiga super. Ma olen väga vaimustatud sellest paigast, just too damn fantastic. Ning see looduspark asub meist kõigest 20 km kaugusel, plaanime sinna millalgi jälle minna ning siis terve päeva seal veeta. Ning siis kindlasti tuleb minna seljakotiga mitte käekotiga ning joogipudel näpus, sest nii pole ikka võimalik ronida. Jätsime oma varustuse poolel teel kivide vahele ning edasi läksime ainult fotokatega. Girraweenis valisime rajaks Pyramids´i. Ehk siis ronisime graniinist moodustise otsa, mida kutsutakse Pyramids´iks. Selle tipust avanes vapustav vaade-tipp on siis üle 1200 m merepinnast. Sain natuke oma ronimise isu rahuldatud. Loodetavasti saan seda kohe-kohe jälle uuesti teha. Peale alla tulemist nägime palju kängurukesi ning kaks neist lasid meid väga lähedale. Kängurud on ikka nii lahedad olevused. Mina sain ühele kängurule 2 m lähedusele.
Saturday, November 28, 2009
Ma olen nüüd neli päeva ilusasti tööl käinud. Kolmapäev oli siis esimene päev. Läksin teisipäeva õhtul või siis õigemini kolmapäeva öösel kell 1 magama, teades et saan poole lõunani magada. Kuid asi läks natuke teistmoodi, natuke peale kuut hommikut helises Katrini telefon ning helistajaks oli Jaanika, kes ütles, et meid vajatakse farmi tööle, ajasime siis ruttu end üles ning 10 minutiga olimegi valmis ning kihutasime tööle. Kihutamisel ei olnud muidugi mõtet, sest pidime shedis ootama 45 minutit enne kui saime tööle asuda. Tööpäev lõppes kell neli päeval ning suhteliselt surnud tunne oli peal. Farmerid tahtsid meid järgmisel päeval jälle tööle ning tundub, et nüüd nad tahavadki meid nn täiskohaga tööle, mis on väga hea.Olen nüüd kolm viimast hommikut kell viis hommikul end üles ajanud, päris jube on nii vara ärgata. Kuid ehk harjun millalgi ära, päevad on suht pikad ning kurnavad tänu palavusele. Oleme teinud erinevaid asju, thinninud õunud ning pirne, korjanud aprikoose ning ploome, pruuninud tomateid ning neid ka traatinud. Seega päevad on mitmekesised-jällegi üks hea asi. Täna oli ka palgapäev-kolme päeva eest sain üle 400 dollari. Juhuu. Kahe nädala elamisraha on jälle olemas.
Täna oli meil siin torm, müristas ning sadas päris korralikult, tuul oli ka väga tugev, õnneks oli meie tormike õhtul, mitte siis kui töötasime.
Homme on mul ja Katrinil vaba päev. Jaanika läheb Erlele ning Jasonile appi squasse korjama. Squassid on pisikesed kõrvitsalised, erinevus on see, et ma söön neid (kõrvitsat ma jälestan).
Midagi muud erilist ei olegi juhtunud, sest peale tööd oled väsinud, tuled koju, kokkad ning siis natuke loed raamatut ning siis väike filmike ning magama ära. Ma loen Twilighti saagat:D. New moon on loetud, täna alustasin kolmanda osaga-Eclipse. Raamatud on inglise keeles, mis on hea. Ning filmideks on Prison Break, neljas hooaeg juba.
Täna oli meil siin torm, müristas ning sadas päris korralikult, tuul oli ka väga tugev, õnneks oli meie tormike õhtul, mitte siis kui töötasime.
Homme on mul ja Katrinil vaba päev. Jaanika läheb Erlele ning Jasonile appi squasse korjama. Squassid on pisikesed kõrvitsalised, erinevus on see, et ma söön neid (kõrvitsat ma jälestan).
Midagi muud erilist ei olegi juhtunud, sest peale tööd oled väsinud, tuled koju, kokkad ning siis natuke loed raamatut ning siis väike filmike ning magama ära. Ma loen Twilighti saagat:D. New moon on loetud, täna alustasin kolmanda osaga-Eclipse. Raamatud on inglise keeles, mis on hea. Ning filmideks on Prison Break, neljas hooaeg juba.
Sunday, November 22, 2009
Täna oli siis huvitav päev, nii positiivselt kui ka negatiivselt. Positiivne oli see, et sain ühe vägagi naeratava panema sõnumi;)(Griffithi tegelased igatsevad mind) ning meil oli täna BBQ. Mõnus on istuda laua taga ning süüa salatit ning grillida kanakoibi ning vorstikesi, teades et Eestis on kole ilm ning isegi suvel ei ole nii soe ja mõnus. Ja arvake, mis lihast vorstikesed olid tehtud. Jep need, kes mõttes ütlesid vastuseks känguru lihast, siis neil on õigus. Ma sõin täna esimest korda känguru liha. Maitse oli imelik, kuid mitte paha. Selline kuivem ning tume liha on. Positiivne on ka see, et loen ingliskeelset raamatut. Hmm mis veel positiivne on- homme saan oma esimese pisike palgatseki.Ja nüüd tulevad negatiivsed asjad: ma nägin täna madu, õnneks mitte väga lähedalt, kõigest 1,5 meetri kauguselt ning oli pisike, ehk siis pojake ning see sitapea läks me maja alla. Ta oli pruunikas, seega ma sügavalt loodan, et see ei olnud brownsnake, sest siis panen ma Stanthorpest küll minema. Brownsnake´d ju ründavad, mitte ei lähe minema. Minu õues viibimine lühenem arvatavasti nüüd veelgi. Ma olen totaalne foobik-seega pole vaja muretseda, et ma Austraaliasse igaveseks jään. Teine negatiivne asi on see, et mul ei ole ikka veel tööd. Homme lähen Katriniga farme otsima. Paariks päevaks oleks tööd vaja, siis oleks ok.
Friday, November 20, 2009
Stanthorpe
Jälle istun Mäkis:D.
Starnhorpe jõudmine võttis parajalt aega. Sõitsime Wagga-Waggast siia 12 tundi. Ning jah, ma sain esimest korda austraalias autot juhtida. Kuskil neli tundi sõitsin mina. Mõnus oli, sest polnud ammu enam autot juhtinud. Jaanika ostis siis uue auto, sest vana läks surnuaeda. Juhtisin pimedas ning pidin äärepealt tegema kokkupõrke känguruga, napikas oli.
Siia jõudes läksime põhimõtteliselt kohe tööle. Tööpäev hakkas kell 6 hommikul ning lõppes kell 2 päeval. Korjasime aprikoose ning ploome. Nii mõnus tunne oli süüa enda korjatud aprikoosi:)Väga palav oli tööd teha, laua tappev. Ja ma olin autos maganud vähem kui tunni. Peale tööl käimist tulime linna, panime end tööbüroos kirja, leidsime elukoha. Elame motelli taolises asja. Meie toas on kolm voodit, väike kööginurk ning vannituba koos WC-ga. Kööginurgas on meil ainult kraanikauss, röster ning uun. Meie kõrval on ka kohe suur köök, kus on telekas ning diivanid, korralik pliit ning söögilaud jne. Tuba on korralik. Meie motellitaoline asi paikneb bushis ning siin on maod, seega arvake ise, kas ma lähen bushi jalutama või mitte. Üritan rohkem toas passida ning häda korral ainult majast eemale minna. minu foobia suureneb. Hädaolukorraks on pesu kuivama panek.Enne kui eile õhtul magama läksin olin olnud üleval 40 tundi, selle jooksul alla tunni tukkunud, 8 tundi palavas töötanud ning sõitnud 1100 km, seega päris edukas 40 tundi oli.
Täna koristasime, pakkisime asju lahti, käisime pesumajas pesu pesemas ning poes. Nüüd peame millalgi koju minema.
Seal kus ma elan on kehv levi ning internetis pole haisugi, elan kuskil 10km linnast väljas. Siin plaanin olla kuni Jaanuarini ning siis Griffithisse tagasi. Oh, ma unustasin, eile õhtul oli mulle väga meeldiv üllatus. Mulle helistati Griffithi hostelist, henna helistas James´i palvel ning kokkuvõttes rääkisin viie inimesega, osadega kellega hommikul hüvasti ei saanud öelda ning mõnega veel. Kõik soovisid mulle mõnusat aega siin ning, et igatsevad mind tagasi ning et ma ei oleks pidanud ära minema.Päris armas oli nendega rääkida, sest meil oli oma seltskond. Nüüd ma loodan, et kõik saavad veinitehasse tööle,sest siis tuleb Griffithi elust arvavasti üks parimaid aegu mu elus:)
Rohkem mul tööd ei ole, homme hakkame Katriniga otsima. Kuskil 10 päeva pärast on tööd küll, kuid enne seda on ka vaja elada.
Starnhorpe jõudmine võttis parajalt aega. Sõitsime Wagga-Waggast siia 12 tundi. Ning jah, ma sain esimest korda austraalias autot juhtida. Kuskil neli tundi sõitsin mina. Mõnus oli, sest polnud ammu enam autot juhtinud. Jaanika ostis siis uue auto, sest vana läks surnuaeda. Juhtisin pimedas ning pidin äärepealt tegema kokkupõrke känguruga, napikas oli.
Siia jõudes läksime põhimõtteliselt kohe tööle. Tööpäev hakkas kell 6 hommikul ning lõppes kell 2 päeval. Korjasime aprikoose ning ploome. Nii mõnus tunne oli süüa enda korjatud aprikoosi:)Väga palav oli tööd teha, laua tappev. Ja ma olin autos maganud vähem kui tunni. Peale tööl käimist tulime linna, panime end tööbüroos kirja, leidsime elukoha. Elame motelli taolises asja. Meie toas on kolm voodit, väike kööginurk ning vannituba koos WC-ga. Kööginurgas on meil ainult kraanikauss, röster ning uun. Meie kõrval on ka kohe suur köök, kus on telekas ning diivanid, korralik pliit ning söögilaud jne. Tuba on korralik. Meie motellitaoline asi paikneb bushis ning siin on maod, seega arvake ise, kas ma lähen bushi jalutama või mitte. Üritan rohkem toas passida ning häda korral ainult majast eemale minna. minu foobia suureneb. Hädaolukorraks on pesu kuivama panek.Enne kui eile õhtul magama läksin olin olnud üleval 40 tundi, selle jooksul alla tunni tukkunud, 8 tundi palavas töötanud ning sõitnud 1100 km, seega päris edukas 40 tundi oli.
Täna koristasime, pakkisime asju lahti, käisime pesumajas pesu pesemas ning poes. Nüüd peame millalgi koju minema.
Seal kus ma elan on kehv levi ning internetis pole haisugi, elan kuskil 10km linnast väljas. Siin plaanin olla kuni Jaanuarini ning siis Griffithisse tagasi. Oh, ma unustasin, eile õhtul oli mulle väga meeldiv üllatus. Mulle helistati Griffithi hostelist, henna helistas James´i palvel ning kokkuvõttes rääkisin viie inimesega, osadega kellega hommikul hüvasti ei saanud öelda ning mõnega veel. Kõik soovisid mulle mõnusat aega siin ning, et igatsevad mind tagasi ning et ma ei oleks pidanud ära minema.Päris armas oli nendega rääkida, sest meil oli oma seltskond. Nüüd ma loodan, et kõik saavad veinitehasse tööle,sest siis tuleb Griffithi elust arvavasti üks parimaid aegu mu elus:)
Rohkem mul tööd ei ole, homme hakkame Katriniga otsima. Kuskil 10 päeva pärast on tööd küll, kuid enne seda on ka vaja elada.
Tuesday, November 17, 2009
Hi there
Lõpuks olen siis Griffithist läinud. hetkel istun Wagga Wagga Mäkis tasuta netis ning ootan Jaanikat ning Katrinit. Katrinit pole elu seeski läinud. Peaksime tunni pärast kokku saama ning siis hakkame Queenslandi poole kimama, hakkan elama Stanthorpe linnakeses. Arvatavasti olen seal 1,5 kuud ning siis aastavahetuseks, kas Brisbane´i või Sidneysse ning siis Griffithi tagasi, nädalakese niisama lebotamist seal ning siis 3,5 kuud rasket tööd veinitehases. Kuus päeva nädalas, ning see sisaldab ka öiseid vahetusi. Öösel natuke parem tööd teha, rohkem raha;)Peale veinitehases töötamist reisima..ja ma ei tea kui kaua. Vaatab, mis eluke toob. Griffithis hakkas mulle väga meeldima, esimesel päeval sain küll šoki, teine päev oli juba norm ning lõpuks meeldis mulle väga, toredad inimesed jne. Hosteli omanik on ka mõistlik mees. Hostelis sain kõige paremini läbi ühe sooma tüdrukuga, lahe saksa noormehega ning siis oma inglise noormeestega. Neid oli lõpuks kuus:D. Eile sain õhtul ka üllatuse, aussie Vanessa kinkis mulle lahkumiseks šokolaadi tordi...ma olin ikka väga üllatunud, sest me suhtlesime küll, kuid mitte väga, ainult mõni kord olime rääkinud. Aga jah, ma arvan, et päris armas võib Griffithisse tagasi minnes olla.
Inglise keel on väheke paremaks läinud, eesti keelt on imelik rääkida, sest kaks nädalat kuuled põhiliselt ainult inglise keelt ning räägid ka ainult inglise keeles. Täna suutsin Jaanikale telefonis ka küsimusele automaatselt inglise keeles vastata. Vaatab, kuidas ma peale kolme kuud veinitehases töötades eesti keelt räägin:D.
Minu huul on ikka veel imelik, valus. Ja huule all on sinikas ning huulel endal on sinikas ning seest on lõhki. See oli ikka päris korralik obadus-siit ka moraal, ei tasu basseinis möllata, kui oled gooni joonud.
Bye ning hoidke pöialt, et Quuenslandi elusalt jõuaksime ning, et seal kohe tööle saaksin asuda.
Inglise keel on väheke paremaks läinud, eesti keelt on imelik rääkida, sest kaks nädalat kuuled põhiliselt ainult inglise keelt ning räägid ka ainult inglise keeles. Täna suutsin Jaanikale telefonis ka küsimusele automaatselt inglise keeles vastata. Vaatab, kuidas ma peale kolme kuud veinitehases töötades eesti keelt räägin:D.
Minu huul on ikka veel imelik, valus. Ja huule all on sinikas ning huulel endal on sinikas ning seest on lõhki. See oli ikka päris korralik obadus-siit ka moraal, ei tasu basseinis möllata, kui oled gooni joonud.
Bye ning hoidke pöialt, et Quuenslandi elusalt jõuaksime ning, et seal kohe tööle saaksin asuda.
Sunday, November 15, 2009
14.nov.
Täna on mul siis viimane päev Griffithis, seega tuleb täna pidu. Eile oli eriti võimas pidu. Möllasime basseinis ning niisama juturääkimine. Minul lõppes basseinis möllamine natuke kurvalt, kuna sain küünarnukiga vastu vahtimist ning nüüd on mu mokk lõhki. Enam õnneks väga paistes ei ole, kuid eile õhtul ning öösel oli ikka päris jube. Meie hosteli omanik pidutses ka koos meiega, tema jäi ikka väga purju ning saatsime ta taksoga koju. Mul on isegi kahju siit hostelist ära minna, sest inimesed on siin päris toredad ning ma olen juba hosteli eluga harjunud. Homme hommikul liigun Sidneysse ning sealt edasi Quuenslandi. Vist on Stanthorpi linnake, päris kindel ma ei ole. Appikene mul on nii uni, ei suuda rohkem edasi kirjutada, puhkan natuke ning siis liigutan end edasi.
16.nov
sain veinitehasesse tööle ning olen ikka veel griffithis, ehk saan täna minema, ei tea veel.
Täna on mul siis viimane päev Griffithis, seega tuleb täna pidu. Eile oli eriti võimas pidu. Möllasime basseinis ning niisama juturääkimine. Minul lõppes basseinis möllamine natuke kurvalt, kuna sain küünarnukiga vastu vahtimist ning nüüd on mu mokk lõhki. Enam õnneks väga paistes ei ole, kuid eile õhtul ning öösel oli ikka päris jube. Meie hosteli omanik pidutses ka koos meiega, tema jäi ikka väga purju ning saatsime ta taksoga koju. Mul on isegi kahju siit hostelist ära minna, sest inimesed on siin päris toredad ning ma olen juba hosteli eluga harjunud. Homme hommikul liigun Sidneysse ning sealt edasi Quuenslandi. Vist on Stanthorpi linnake, päris kindel ma ei ole. Appikene mul on nii uni, ei suuda rohkem edasi kirjutada, puhkan natuke ning siis liigutan end edasi.
16.nov
sain veinitehasesse tööle ning olen ikka veel griffithis, ehk saan täna minema, ei tea veel.
Wednesday, November 11, 2009
6.november.
Ma ei ole enam vist suurem asi blogi kirjutaja. Olen nüüd omadega Griffithi linnakeses. See asub New South Wales´i osariigis. Ma arvan, et kauaks ma siia ei jää. Pole tööd, liiga palju päkkereid selle koha jaoks. Käisin täna kõik tööbürood läbi ning nothing. Aga eile käisin ma tööintervjuul, elus esimest korda siis. Loodan, et ehk läks õnneks, võtavad ühendust järgmisel nädalal, kas kolmapäeval või neljapäeval. Tööle hakkaksin alles kuskil 15. jaanuar. Ja töö on veinitehases veini cellaris. Ehk siis hakkan veini valmistama. Palk on seal on päris hea. 1000-1500 dollarit nädalas, seega väga loodan saada seda kohta. Gasella veinidele hakkaksin siis töötama, et varsti peate kõik Austraalia veini jooma hakkama. Gasella wines from Australia and Yellow tail wine is name of the wine. Aga mul oleks ikka enne ka vaja tööle saada, sest pankrot terendab.
Ma elan hetkel päkkerite hostelis, ühes toas koos kolme Inglise noormehega. Sõbralikud on, kaks neist on isegi päris kenad:). Üks neist läheb öösel nüüd ära, melbourne. Kuid ka tema käis eile venitehases intervjuul, seega võib olla kohtume veel. Eile käisin oma toa poistega pokkerit mängimas. Alguses läks puusse, kuid lõpus läks päris hästi, kuni ma otsustasin all in teha ning kaotasin valusalt. Olge rahulikult, me ei mänginud raha peale, riiete peale ka mitte, tegemist oli kohalike pokkeri klubiga. Muidu on päkker päris jube koht, kole ning maksab ikka räigelt. 120 dollarit nädalas põhimõtteliselt mitte millegi eest. Mul ei ole isegi kappi, kahte riiulit saan kasutada, kuid pesu pean ikka kotis hoidma, riideid käin ka WC-s vahetamas. Peale päkkeri elu ei kohuta mind vist midagi, välja arvatud muidugi ussid, ma arvan, et mu foobia on hullemaks läinud.
Aa viimane õhtul Melbournes panime pidu, päris lõbus oli. Melbourne oli ikka tore linn. Enne ära minekut külastan seda kohta kindlasti.
Rohkem ei oska midagi kirjutada, tervis on korras ning muidu on ka ok, aint et tööd oleks vaja.
8.november
Täna käisime jõe ääres ujumas ning päikest võtmas. Tore oli. Jõgi oli küllaltki lai ning vool alguses ei tundunud üldse tugev, kuid kui ma olin juba paraja maa ära ujunud ning tahtsin tagasi ujuda, siis ei saanudki. Paanikahoog tuli isegi peale, sest jalad põhja ei ulatunud, teised olid ka päris kaugel ning tagasi ujumine tundus täiesti võimatu, vool kandis mind lihtsalt endaga kaasa, õnneks tuli mul mingil määral mõistus pähe ning üritasin kaldasse ujuda, see õnneks õnnestus. Aga pabin oli küll sees igatahes. Peale seda ma enam eriti ujumist ei harrastanud, mängisin vees lihtsalt palli ning lebotasin rannas. Liiv oli ikka väga kuum seal, käia oli suht võimatu. Muud rohkem ei ole teinud kahe päeva jooksul. Eile oli muidugi korralik pidu, kuid minu üleeilne gooni joomine rikkus eilse peo ära ning seega ma kõige suurem pidutseja ei olnud, teised aga võtsid mõnuga. Inimesed kellega siin hostelis suhtlen võtsid ette võistluse. 100 shotti-100 minutit ehk siis üks minut, üks shot. Inimesed olid ikka väga wasted pärast seda. Shoti materjaliks olid kõikidel õlled, kuid David hull jõi gooni, ta pidas vastu 54 shotti ning siis oli väike feeling sick period ning pärast seda hakkasime mängima shitheadi, kes kaarte üles pidi võtma, pidi ka jooma. Packerid on ikka suht joodikud küll. Täna hakkab jälle mingi pidu varsti. Ma arvatavasti lähen siit 14. nov ära, Jaanika tuleb mulle järgi ning siis Queenslandi. Siit ma tööd ei leia. Üks võimalus on, et lähen Mildurasse koos Davidiga Aga eks kõik selgub paari päeva jooksul.
12.nov
Täna öösel läks Dave Mildurasse ära. hetkel Rossiga kahekesi toas, kuid homsest jagan jälle kolme poisiga tuba. Ise lähen siit pühapäeva hommikul ära- Quuenslandi koos Jaanika, ning seal peaksin ka töö saama. Veinitehase töö kohta veel ei tea, loodetavasti saame täna õhtul teada, ma vääääga loodan saada seda tööd. Hosteli rahvas on lahe ning palk on super. Kui täna saadakse tööintervjuu tulemused teada, siis läheb ka täna hullemaks peoks ära. Damn mul on väike närv ikka sees.
Hoidke pöialt!!!
Ma ei ole enam vist suurem asi blogi kirjutaja. Olen nüüd omadega Griffithi linnakeses. See asub New South Wales´i osariigis. Ma arvan, et kauaks ma siia ei jää. Pole tööd, liiga palju päkkereid selle koha jaoks. Käisin täna kõik tööbürood läbi ning nothing. Aga eile käisin ma tööintervjuul, elus esimest korda siis. Loodan, et ehk läks õnneks, võtavad ühendust järgmisel nädalal, kas kolmapäeval või neljapäeval. Tööle hakkaksin alles kuskil 15. jaanuar. Ja töö on veinitehases veini cellaris. Ehk siis hakkan veini valmistama. Palk on seal on päris hea. 1000-1500 dollarit nädalas, seega väga loodan saada seda kohta. Gasella veinidele hakkaksin siis töötama, et varsti peate kõik Austraalia veini jooma hakkama. Gasella wines from Australia and Yellow tail wine is name of the wine. Aga mul oleks ikka enne ka vaja tööle saada, sest pankrot terendab.
Ma elan hetkel päkkerite hostelis, ühes toas koos kolme Inglise noormehega. Sõbralikud on, kaks neist on isegi päris kenad:). Üks neist läheb öösel nüüd ära, melbourne. Kuid ka tema käis eile venitehases intervjuul, seega võib olla kohtume veel. Eile käisin oma toa poistega pokkerit mängimas. Alguses läks puusse, kuid lõpus läks päris hästi, kuni ma otsustasin all in teha ning kaotasin valusalt. Olge rahulikult, me ei mänginud raha peale, riiete peale ka mitte, tegemist oli kohalike pokkeri klubiga. Muidu on päkker päris jube koht, kole ning maksab ikka räigelt. 120 dollarit nädalas põhimõtteliselt mitte millegi eest. Mul ei ole isegi kappi, kahte riiulit saan kasutada, kuid pesu pean ikka kotis hoidma, riideid käin ka WC-s vahetamas. Peale päkkeri elu ei kohuta mind vist midagi, välja arvatud muidugi ussid, ma arvan, et mu foobia on hullemaks läinud.
Aa viimane õhtul Melbournes panime pidu, päris lõbus oli. Melbourne oli ikka tore linn. Enne ära minekut külastan seda kohta kindlasti.
Rohkem ei oska midagi kirjutada, tervis on korras ning muidu on ka ok, aint et tööd oleks vaja.
8.november
Täna käisime jõe ääres ujumas ning päikest võtmas. Tore oli. Jõgi oli küllaltki lai ning vool alguses ei tundunud üldse tugev, kuid kui ma olin juba paraja maa ära ujunud ning tahtsin tagasi ujuda, siis ei saanudki. Paanikahoog tuli isegi peale, sest jalad põhja ei ulatunud, teised olid ka päris kaugel ning tagasi ujumine tundus täiesti võimatu, vool kandis mind lihtsalt endaga kaasa, õnneks tuli mul mingil määral mõistus pähe ning üritasin kaldasse ujuda, see õnneks õnnestus. Aga pabin oli küll sees igatahes. Peale seda ma enam eriti ujumist ei harrastanud, mängisin vees lihtsalt palli ning lebotasin rannas. Liiv oli ikka väga kuum seal, käia oli suht võimatu. Muud rohkem ei ole teinud kahe päeva jooksul. Eile oli muidugi korralik pidu, kuid minu üleeilne gooni joomine rikkus eilse peo ära ning seega ma kõige suurem pidutseja ei olnud, teised aga võtsid mõnuga. Inimesed kellega siin hostelis suhtlen võtsid ette võistluse. 100 shotti-100 minutit ehk siis üks minut, üks shot. Inimesed olid ikka väga wasted pärast seda. Shoti materjaliks olid kõikidel õlled, kuid David hull jõi gooni, ta pidas vastu 54 shotti ning siis oli väike feeling sick period ning pärast seda hakkasime mängima shitheadi, kes kaarte üles pidi võtma, pidi ka jooma. Packerid on ikka suht joodikud küll. Täna hakkab jälle mingi pidu varsti. Ma arvatavasti lähen siit 14. nov ära, Jaanika tuleb mulle järgi ning siis Queenslandi. Siit ma tööd ei leia. Üks võimalus on, et lähen Mildurasse koos Davidiga Aga eks kõik selgub paari päeva jooksul.
12.nov
Täna öösel läks Dave Mildurasse ära. hetkel Rossiga kahekesi toas, kuid homsest jagan jälle kolme poisiga tuba. Ise lähen siit pühapäeva hommikul ära- Quuenslandi koos Jaanika, ning seal peaksin ka töö saama. Veinitehase töö kohta veel ei tea, loodetavasti saame täna õhtul teada, ma vääääga loodan saada seda tööd. Hosteli rahvas on lahe ning palk on super. Kui täna saadakse tööintervjuu tulemused teada, siis läheb ka täna hullemaks peoks ära. Damn mul on väike närv ikka sees.
Hoidke pöialt!!!
Sunday, November 8, 2009
Ups, j2lle m2lupulk kodus, ma olen lootusetu:)
Tood pole, kuid elu on hetkel l6bus. Eile oli j2lle pidu, siin on igap2ev pidu. Elan endiselt kahe Inglise kutiga. Ross ning Dave ehk siis David. Dave ei l2inudki 2ra ning tundub, et ei plaani veel minna. Vb n2dala l6pus. Siis j22me Rossiga kahekesi. Rohkem ruumi meie huberikus:D. Mul on hull uni peal, mis sest et sain noodist alles kell 11 v2lja, see mitte midagi tegemine v2sitab liigagi palju. Ja hoidke nyyd k6ik mulle poialt, l2hen kohe varsti yhte hotelli tood kysima. Ehk saan kasv6i paariks p2evakski. Rohkem ei ole aega kirjutada.
Bye.
Tood pole, kuid elu on hetkel l6bus. Eile oli j2lle pidu, siin on igap2ev pidu. Elan endiselt kahe Inglise kutiga. Ross ning Dave ehk siis David. Dave ei l2inudki 2ra ning tundub, et ei plaani veel minna. Vb n2dala l6pus. Siis j22me Rossiga kahekesi. Rohkem ruumi meie huberikus:D. Mul on hull uni peal, mis sest et sain noodist alles kell 11 v2lja, see mitte midagi tegemine v2sitab liigagi palju. Ja hoidke nyyd k6ik mulle poialt, l2hen kohe varsti yhte hotelli tood kysima. Ehk saan kasv6i paariks p2evakski. Rohkem ei ole aega kirjutada.
Bye.
Friday, November 6, 2009
Griffith
Olen nyyd omadega Griffithis. Olen elus ja naudin ilusat ilma. Raha veel nati on, kuid tood pole, seega on lootus, et varsti ei ole enam raha ka. Siis elan 6hust ja armastusest edasi. Tegelikult kirjutasin ma eile ka oma arvutiblogisse, kuid unustasin m2lupulga koju ning ei saa t2na seda postitada. Yritan mingi muu p2ev.
Eile oli liiga hull hosteli pidu. Gooni joomine on ohtlik asi. Goon on 4 liitrises pakendis olev 9kraadine vein, mis maitseb nagu limonaad ning t2nu sellele jood sa seda ka suht palju ning yhel hetkel tunned, et oled vintis ning siis tuleb meelde, et ups, see ei olnudki limonaad, mida nii m6nuga j6id.
Inimesed on p2ris toredad, kuigi koreakad on ikka v2he imelikud. T2na on hostelis p6hiline peop2ev, ei taha m6eldagi, mis siis t2na saama hakkab. BBQ ning goon j2lle, ausalt ma hoian end seekord goonist eemale. Kui muidugi David j2lle ei 6huta mind kaartidega joomism2ngu m2ngima. David on inglane v6i 6igemini waleslane. Ehtne punapea:D. Seega pole minu maitse, et muretsema ei pea. Aa ja ma elan taga yhes toas kuni homseni, sest ta l2heb vist 2ra. Tark tegu, ega minagi liigun siis varsti 2ra.
neti aeg on l2bi.
bye,
no worries.:D
Eile oli liiga hull hosteli pidu. Gooni joomine on ohtlik asi. Goon on 4 liitrises pakendis olev 9kraadine vein, mis maitseb nagu limonaad ning t2nu sellele jood sa seda ka suht palju ning yhel hetkel tunned, et oled vintis ning siis tuleb meelde, et ups, see ei olnudki limonaad, mida nii m6nuga j6id.
Inimesed on p2ris toredad, kuigi koreakad on ikka v2he imelikud. T2na on hostelis p6hiline peop2ev, ei taha m6eldagi, mis siis t2na saama hakkab. BBQ ning goon j2lle, ausalt ma hoian end seekord goonist eemale. Kui muidugi David j2lle ei 6huta mind kaartidega joomism2ngu m2ngima. David on inglane v6i 6igemini waleslane. Ehtne punapea:D. Seega pole minu maitse, et muretsema ei pea. Aa ja ma elan taga yhes toas kuni homseni, sest ta l2heb vist 2ra. Tark tegu, ega minagi liigun siis varsti 2ra.
neti aeg on l2bi.
bye,
no worries.:D
Sunday, November 1, 2009
1. november.
ma istun ikka veel Melbournes, arvatavasti lähen siit kolmapäeval ära, aga ei tea veel. Mulle täitsa meeldib siin. Ilus ning puhas suurlinn. Asiaate on siin väga väga palju, seega on siin ka palju aasia toidukohti, mis mulle vägagi meeldib. Aasia toit on ülekõige. Mustanahalisi siin minu arvates väga palju ei ole või siis ma lihtsalt ei pane neid tähele. Ilmad on siin nüüd õnneks küllaltki ilusad olnud.
Ma elan siis ikka veel samas korteris, kuhu alguses tulin. jagan tuba jaapanlanna Yukiga, armas tüdruk on.
Millega ma siis vahepeal tegelenud olen? Kolmapäeval tuuritasime Jaanikaga niisama linnapeal ning õhtul läksime Zorani juurde Anglesea´sse, see on rohkem kui 100km Melbournest väljas, ookeani äärne ilus vaikne koht. Olin sean kaks ööd. Zoran on hästi lõbus ning lahke vennike. Neljapäeval lebotasime alguses niisama väljas, siis läksime randa. Ujusin esimest korda ookeanis. Alguses tundus vesi ikka päris külm, kuid lõpuks natukese ajaga harjusin ära. Mina, Jaanika ning Zoran olime ainukesed, kes ujumas ning bodyboardingut tegime. Aussiedel on ju veel kevad-kes siis kevadel ikka ookeanis ujumas käib:P. Minu jaoks oli bodyboarding ka esimest korda, kahjuks lained eriti suured ei olnud, ehk mõni teinekord läheb paremini. Õhtul jõime veini ning rääkisime juttu. Reede hommikul tuli Jaanika Melbourne tagasi, pidi tööle minema. Ma jäin Zoraniga veel sinna, reede õhtupoolikul tulime meie ära. Käisime veel ujumas ning lebotasime niisama ja sõitsime ka natuke ringi. Eile ehk laupäeval käisin Melbourne akvaarumis. Vapustav koht, ei kahetse üldse, et nii palju raha sinna alla panin, asi oli seda väärt. Õhtul käisime Yuki ning Jaanikaga pubis, ikkagi Halloween oli, ei saanud ju toas istuda. Tegime ikka korraliku meigi ka, mida oli hiljem väga raske maha võtta. Ma nägin nagu zombi välja. Täna oli mul täielik mitte midagi tegemise päev. Magasin kaua, siis käisin linnas-kuulsas Myeri kaubanduskeskuses, mis minu meelest oli küllaltki jube koht. Ei suutnud seal eriti ringigi käia. Asjad olid suht kaootiliselt ning mina nende süsteemist aru ei saanud ning ega väga ei süübinudki. Ostin sealt ühe salli, mul kaasas ainult üks ning see liiga paks suveks. Siis käisin veel vietnami toidukohas söömas, kohutavalt hea toit oli ning siis tulingi koju tagasi. Nüüd olen lihtsalt netis ringi vaadanud ja piltidega tegutsenud. Homme plaanin veel linnapeale minna ja kirsifarmi helistada.. loodan ikka veel sinna tööle saada. Ülehomme on plaanis minna loomaaeda ning edasi siis vaatab, mis saab. Ma ei oska eriti midagi kirjutada siia. Iga päev juhtub midagi ning koguaeg on huvitav ning uus, mulle meeldib.
Ma elan siis ikka veel samas korteris, kuhu alguses tulin. jagan tuba jaapanlanna Yukiga, armas tüdruk on.
Millega ma siis vahepeal tegelenud olen? Kolmapäeval tuuritasime Jaanikaga niisama linnapeal ning õhtul läksime Zorani juurde Anglesea´sse, see on rohkem kui 100km Melbournest väljas, ookeani äärne ilus vaikne koht. Olin sean kaks ööd. Zoran on hästi lõbus ning lahke vennike. Neljapäeval lebotasime alguses niisama väljas, siis läksime randa. Ujusin esimest korda ookeanis. Alguses tundus vesi ikka päris külm, kuid lõpuks natukese ajaga harjusin ära. Mina, Jaanika ning Zoran olime ainukesed, kes ujumas ning bodyboardingut tegime. Aussiedel on ju veel kevad-kes siis kevadel ikka ookeanis ujumas käib:P. Minu jaoks oli bodyboarding ka esimest korda, kahjuks lained eriti suured ei olnud, ehk mõni teinekord läheb paremini. Õhtul jõime veini ning rääkisime juttu. Reede hommikul tuli Jaanika Melbourne tagasi, pidi tööle minema. Ma jäin Zoraniga veel sinna, reede õhtupoolikul tulime meie ära. Käisime veel ujumas ning lebotasime niisama ja sõitsime ka natuke ringi. Eile ehk laupäeval käisin Melbourne akvaarumis. Vapustav koht, ei kahetse üldse, et nii palju raha sinna alla panin, asi oli seda väärt. Õhtul käisime Yuki ning Jaanikaga pubis, ikkagi Halloween oli, ei saanud ju toas istuda. Tegime ikka korraliku meigi ka, mida oli hiljem väga raske maha võtta. Ma nägin nagu zombi välja. Täna oli mul täielik mitte midagi tegemise päev. Magasin kaua, siis käisin linnas-kuulsas Myeri kaubanduskeskuses, mis minu meelest oli küllaltki jube koht. Ei suutnud seal eriti ringigi käia. Asjad olid suht kaootiliselt ning mina nende süsteemist aru ei saanud ning ega väga ei süübinudki. Ostin sealt ühe salli, mul kaasas ainult üks ning see liiga paks suveks. Siis käisin veel vietnami toidukohas söömas, kohutavalt hea toit oli ning siis tulingi koju tagasi. Nüüd olen lihtsalt netis ringi vaadanud ja piltidega tegutsenud. Homme plaanin veel linnapeale minna ja kirsifarmi helistada.. loodan ikka veel sinna tööle saada. Ülehomme on plaanis minna loomaaeda ning edasi siis vaatab, mis saab. Ma ei oska eriti midagi kirjutada siia. Iga päev juhtub midagi ning koguaeg on huvitav ning uus, mulle meeldib.
Tuesday, October 27, 2009
27.okt
hei, üritan siis midagi kriblada, raske on see, sest natuke tipsutanud täna. Kaks pinti Guinessi ning siis mingi viina koks ning väsimus on ka peal.
Olen omadega nüüd Melbournes, jõudsin siia pühapäeva hommikul. Alguses plaanisin ära minna kolmapäeval ehk siis homme, kuid plaanid muutusid ning olen siin vähemalt ühe nädala veel. Rohkem väga ei tahaks olla, sest tööd on ka vaja teha. Loodan saada kirsi farmi tööle, kui kõik hästi läheb.
Pakenhamis oli ikka väga igav olemine mul, aga õnneks sai korralikult puhata. Reedel käisime ka ookeani ääres, mis oli lahe. Melbourne päevad on põnevamad olnud. Elan siin ühe eestlase, Jaanika, tuttavate juures. Korterikaaslasteks on nepaallane, jaapanlane ning uus-meremaalane. Kirju seltskond või mis-mulle meeldib. Eile käisin üksi linna peal tuuritamas. melbourne on väga ilus linn, mulle meeldib siin. Mõnus on olla suures linnas, mis on puhas ja normaalne, mitte crazy nagu KL. melbourne on linn, kus on palju pilvelõhkujaid, kuid samas on ka ilusaid vanu maju, mitte muidugi nii vanu nagu Eestis või Euroopas, sest austraalia avastati ning asustati valgete poolt alles hiljuti. melbourne suureks plussiks on muidugi suured pargid. Eilegi lebotasin kahes neis, mõnus oli. Aussidel on kombeks lõunaajal käia parkides jalutamas. Imelik on vaadata, kuidas kontoririietes naistel on jalas väga suured ning mitte just ilusad tossud. Aga samas on jälle neid vaadata, sest tead, et nad tahavad end keset päeva liikutada ning näha ka päikest. Ühes pargis, mis on Melbourne muuseumi ees nägin mina kahte poolalasti inimest suudlemas ja amelemas. Prillid olid mul ilusasti ees, et tean väga hästi, mida nägin. Alguses nägin ühte noormeest, kellel olid ainult bokserid jalas, siis lähemale minnes nägin, et on ka teine inimene ta kõrval ning samuti bokserites. Tegu oli armsate pededega. See vaatepilt oli ikka rõve, keset parki poolalasti suudelda ning ameleda.ööööööökkk. ma loodan, et ma unustan selle vaatepildi varsti, kuid sügavalt kahtlen. Täna käisin Jaanikaga Botaanikaaias. Seal nägin vanakeste paari ennast unustavalt suudlemas ning muidugi noori paarikesi ka. Austraalia on vist väheke vanameelsem kui Euroopa. Botaanikaaias juhtus ka väike õnnetus. Jaanika pillas mu digika maha ning zoom ja mu asi läksid katki, seega digikas ei lähe enam lahti. Ning parandamine läheks maksma 400 dollarit, seega ostsin ma täna endale uue digika. Digikas maksis alla 400 dollari. Canon midagi, 10X zoom ning 10.1 megapikslit, igatahes sada korda parem kui mu vana digikas. Kuigi rahalises mõttes oli see päris pauk ikka küll. Polnud plaanis paari kuu jooksul uut osta..aga rsk õnnetusi juhtub. Õhtupoole läksime Jaanikaga Iiri pubisse, jõime Guinessi ning sõime steak´i. hea oli. Zoran tuli ka sinna, ta on üks aussie. vanemad on päris makedooniast. Homme lähme tema juurde kaheks ööks, ta suvemaja on melbournist väljas, ookeani ääres. Loodetavasti on tore seal. Ma olen tegelt päris kindel, et tore on. Koju tulles oli nepaallasel pidu, seega chillisin ka väheke nepaallastega. Toppisid mulle süüa sisse. nad on kõik väga head kokad. Chirishi toite olen juba kolm päeva nüüd söönud, vägisi lausa topib. kuna teeb alati rohkem kui vaja.
rohkem ei viitsi kirjutada.
nagu näha on minuga hästi.
Olen omadega nüüd Melbournes, jõudsin siia pühapäeva hommikul. Alguses plaanisin ära minna kolmapäeval ehk siis homme, kuid plaanid muutusid ning olen siin vähemalt ühe nädala veel. Rohkem väga ei tahaks olla, sest tööd on ka vaja teha. Loodan saada kirsi farmi tööle, kui kõik hästi läheb.
Pakenhamis oli ikka väga igav olemine mul, aga õnneks sai korralikult puhata. Reedel käisime ka ookeani ääres, mis oli lahe. Melbourne päevad on põnevamad olnud. Elan siin ühe eestlase, Jaanika, tuttavate juures. Korterikaaslasteks on nepaallane, jaapanlane ning uus-meremaalane. Kirju seltskond või mis-mulle meeldib. Eile käisin üksi linna peal tuuritamas. melbourne on väga ilus linn, mulle meeldib siin. Mõnus on olla suures linnas, mis on puhas ja normaalne, mitte crazy nagu KL. melbourne on linn, kus on palju pilvelõhkujaid, kuid samas on ka ilusaid vanu maju, mitte muidugi nii vanu nagu Eestis või Euroopas, sest austraalia avastati ning asustati valgete poolt alles hiljuti. melbourne suureks plussiks on muidugi suured pargid. Eilegi lebotasin kahes neis, mõnus oli. Aussidel on kombeks lõunaajal käia parkides jalutamas. Imelik on vaadata, kuidas kontoririietes naistel on jalas väga suured ning mitte just ilusad tossud. Aga samas on jälle neid vaadata, sest tead, et nad tahavad end keset päeva liikutada ning näha ka päikest. Ühes pargis, mis on Melbourne muuseumi ees nägin mina kahte poolalasti inimest suudlemas ja amelemas. Prillid olid mul ilusasti ees, et tean väga hästi, mida nägin. Alguses nägin ühte noormeest, kellel olid ainult bokserid jalas, siis lähemale minnes nägin, et on ka teine inimene ta kõrval ning samuti bokserites. Tegu oli armsate pededega. See vaatepilt oli ikka rõve, keset parki poolalasti suudelda ning ameleda.ööööööökkk. ma loodan, et ma unustan selle vaatepildi varsti, kuid sügavalt kahtlen. Täna käisin Jaanikaga Botaanikaaias. Seal nägin vanakeste paari ennast unustavalt suudlemas ning muidugi noori paarikesi ka. Austraalia on vist väheke vanameelsem kui Euroopa. Botaanikaaias juhtus ka väike õnnetus. Jaanika pillas mu digika maha ning zoom ja mu asi läksid katki, seega digikas ei lähe enam lahti. Ning parandamine läheks maksma 400 dollarit, seega ostsin ma täna endale uue digika. Digikas maksis alla 400 dollari. Canon midagi, 10X zoom ning 10.1 megapikslit, igatahes sada korda parem kui mu vana digikas. Kuigi rahalises mõttes oli see päris pauk ikka küll. Polnud plaanis paari kuu jooksul uut osta..aga rsk õnnetusi juhtub. Õhtupoole läksime Jaanikaga Iiri pubisse, jõime Guinessi ning sõime steak´i. hea oli. Zoran tuli ka sinna, ta on üks aussie. vanemad on päris makedooniast. Homme lähme tema juurde kaheks ööks, ta suvemaja on melbournist väljas, ookeani ääres. Loodetavasti on tore seal. Ma olen tegelt päris kindel, et tore on. Koju tulles oli nepaallasel pidu, seega chillisin ka väheke nepaallastega. Toppisid mulle süüa sisse. nad on kõik väga head kokad. Chirishi toite olen juba kolm päeva nüüd söönud, vägisi lausa topib. kuna teeb alati rohkem kui vaja.
rohkem ei viitsi kirjutada.
nagu näha on minuga hästi.
Monday, October 26, 2009
20.oktoober
Olen nüüd lõplikult down under. Jõudsin siia pähapäeva öösel ning olen siiani niisama lebotanud. Peatun siis vanaema lapsepõlve sõbranna ja naabri juures. Ta on 79 ning ta mees on 77. Arvake nüüd ise, kas mul on siin ilgelt lõbus või mitte. Aga mul on vähemalt tasuta peatumispaik tasuta söögiga. Eile ja täna käisin Pakenhami kesklinnas. Mul on nüüd olemas Austraalia pangakonto ning telefoni number, telefoni numbri aktiveerin homme ning siis hakkangi seda kasutama. Number on siis +61437506174. Mul on vaja teha veel töönumber, mille teen homme ära, kuigi kätte saan vist alles paari nädala pärast, täidan netis mingi avalduse. Ja homsest hakkan ka tööd otsima või vaatama, kus on nn korjeperioodid ning muidugi, mida korjatakse. Pakenhamist lahkun vast esmaspäeval või pühapäeval, ei viitsi siin niisama lihtsalt passida, pole nagu mõtet. Ma muidugi ei tea, kuhu ma lähen, Peaks vast Melbourne ära vaatama, sest elan ju 60km Melbournest.
Ilmad on siin täitsa ok-d olnud, nagu eesti suvi, austraallaste jaoks on külm. Täna oli varjus +28 ning ma olin linnapeal vist kõige rohkem alasti ringi liikuv inimene, nende jaoks on ju alles kevad. Pakenham on selline suur aedlinnake, ainult mingid madalad eramajad ning siis linnakeskuses on poed. Mul ei istu siin väga. Ma olen küllaltki väsinud, sest malaisias magasin minimaalselt ning mul on unerežiim ka selle ajavahe pärast sassi läinud.
Malaisias käisin viimane õhtu siis ka väljas, mööda pubisid. Polnud midagi erilist. Nagu eestis, kuid kõik kohad olid murjamitest rullnokki täis. Ma suutsin seal ka oma jalanõud ära lõhkuda, peangi nüüd uued plätud ostma. Alkohol on ikka väga kallis Malaisias, Juua seal kohe kindlasti ei tasu. Hea oli see, et said lihtsalt seeliku ja topiga minna pidusse ning sul oli ikka veel suht palav olemine. Oktoobri kuus sellist luksus eestis küll nautida ei saa, isegi mitte juulis. Ööseks läheb ikka külmaks. Rohkem ei viitsi kriblada, üritan nati magada. Kell saab siiin 12 öösel varsti, eesti ajast olen ma 8 tundi ees. Seega on teil seal kell 4 päeval.
Olen nüüd lõplikult down under. Jõudsin siia pähapäeva öösel ning olen siiani niisama lebotanud. Peatun siis vanaema lapsepõlve sõbranna ja naabri juures. Ta on 79 ning ta mees on 77. Arvake nüüd ise, kas mul on siin ilgelt lõbus või mitte. Aga mul on vähemalt tasuta peatumispaik tasuta söögiga. Eile ja täna käisin Pakenhami kesklinnas. Mul on nüüd olemas Austraalia pangakonto ning telefoni number, telefoni numbri aktiveerin homme ning siis hakkangi seda kasutama. Number on siis +61437506174. Mul on vaja teha veel töönumber, mille teen homme ära, kuigi kätte saan vist alles paari nädala pärast, täidan netis mingi avalduse. Ja homsest hakkan ka tööd otsima või vaatama, kus on nn korjeperioodid ning muidugi, mida korjatakse. Pakenhamist lahkun vast esmaspäeval või pühapäeval, ei viitsi siin niisama lihtsalt passida, pole nagu mõtet. Ma muidugi ei tea, kuhu ma lähen, Peaks vast Melbourne ära vaatama, sest elan ju 60km Melbournest.
Ilmad on siin täitsa ok-d olnud, nagu eesti suvi, austraallaste jaoks on külm. Täna oli varjus +28 ning ma olin linnapeal vist kõige rohkem alasti ringi liikuv inimene, nende jaoks on ju alles kevad. Pakenham on selline suur aedlinnake, ainult mingid madalad eramajad ning siis linnakeskuses on poed. Mul ei istu siin väga. Ma olen küllaltki väsinud, sest malaisias magasin minimaalselt ning mul on unerežiim ka selle ajavahe pärast sassi läinud.
Malaisias käisin viimane õhtu siis ka väljas, mööda pubisid. Polnud midagi erilist. Nagu eestis, kuid kõik kohad olid murjamitest rullnokki täis. Ma suutsin seal ka oma jalanõud ära lõhkuda, peangi nüüd uued plätud ostma. Alkohol on ikka väga kallis Malaisias, Juua seal kohe kindlasti ei tasu. Hea oli see, et said lihtsalt seeliku ja topiga minna pidusse ning sul oli ikka veel suht palav olemine. Oktoobri kuus sellist luksus eestis küll nautida ei saa, isegi mitte juulis. Ööseks läheb ikka külmaks. Rohkem ei viitsi kriblada, üritan nati magada. Kell saab siiin 12 öösel varsti, eesti ajast olen ma 8 tundi ees. Seega on teil seal kell 4 päeval.
Friday, October 16, 2009
14.oktoober
Istun praegu ühes üliodavas hotellis ning lebotan niisama. Hotellist kirjutan hiljem. Alustan London-KL lennust.
Lend kestis hoopis 13 tundi, suht jube oli. Peaaegu pool ajast ma magasin, siis natuke lugesin ka raamatut ning ülejäänud aja kannatasin oma kõrvalistujat. Lennuk polnud õhku tõusnudki, kui minu naaber hakkas muga rääkima ning rääkima ta jäigi, vahepeal teesklesin meelega ka magamist. Juba lennukisse sisenedes ning nähes, et mu kõrval istub murjam, mõistsin et sellest midagi head ei tule. Tegu oli malaisiast pärit india mehega, kes töötas veterinaarina Inglismaal. Inglismaal oli ta elanud juba 8 aastat, viis neid õppinud Šotimaal. Ma ei viitsi kõike kirjutada, mis ta kokku seletas. Ainuke põhiline kasulik teave oli see, et taksojuhid teevad sohki ning et minu taksosõit peaks maksma minema 15 ringgitit. Pidin taksoga sõitma KL Sentralist Marjami (tüdruk, kelle juures ööbin) juurde. Loomulikult hoiatas ta, et ma pimedas üksi liiguks, seda teadsin ma ennegi, sest Eiko oli samuti hoiatanud. Enne lennukist maha tulekut andis india tüüp oma meili, et ma talle ikka kirjutaks- unistagu edasi. Kui ma lennukist olin juba maha läinud, tuli mulle meelde, et mul oli ka magamiskott ju enne olnud, seega pidin tagasi jooksma nagu lollakas ja kas sooja ei olnud mitte 29 kraadi, ma pidin infarkti saama. Lennujaamas läksin bussile, et saada KL Sentrali.Olles bussiga juba pool tundi sõitnud, avastasin et ka Malaisias on vasakpoolne liiklus. Olen sellega juba nii ära harjunud, et alguses ei märganudki seda. KL Sentrali jõudes piirasid taksojuhid kõik inimesed ümber, seda kuhu mina tahtsin minna, seda kohta nad ei teadnud. Üks tegi ettepaneku, et ta teab kanti küll, et võime otsida. Ma saatsin ta kuu peale, ega ma loll ei ole, et ennast vaeseks maksan. Lõpuks põgenesin kolme taksojuhi käest ning otsisin teise taksoparkla, seal teadis kohe esimene juht, kuhu ma minna tahan. Ütles, et 15 ringgitit läheb maksma, ma olin kohe nõus. Kohale jõudes selgus, et tal ei ole 20st tagasi anda. Küll ta siis üritas Marjami majavalvuri juures kümnest lahti vahetada ning ning käskis mul ka marjamile helistada, et ehk ta tuleks alla ning aitaks maksta, aga õnneks oli marjam väljas:D. Mul oli ka 1 ringgitine, seega sai taksojuht 11 raha ning ta oli vääääga pettunud ning mina õnnelik, sest sain murjamile ära teha. Marjamit alguses kodus ei olnud. Marjam elab sellises suures blokkmajas, kus on siseõu, jõusaal ning veel muud asjad. Siseõues on bassein-juhuuu. Eile käisin seal õhtul ujumas ka, väga mõnus oli.
Eile oli mul siis KL linna avastamispäev. Küsisin Marjamilt, kuidas rongijaama saan ning hakkasin liikuma. Esimene probleem oli juba see, et ma ei saanud kuskilt üle tee. Lõpuks leidsin valgusfoori ja sain üle, kulutasin kuskil 20 minutit aega, et ületada ühte teed. Rongijaama ma esimese hooga ei leidnud ning küsisin teed. Lõpuks leidsin selle ning piletit ostes-seal on piletiautomaadid, tuli välja, et mul ei ole nii väikest raha, et maksta. Õnneks nägi mu muret kaks kena moslemi neiut ning kuna neil lahti ei olnud vahetada, siis ostis mulle ise pileti ning näitas kuidas asi töötab, 1 ringgit oli siis pilet. Muidugi lasin ma valesse jaama osta pileti ning ise ronisin ka vales kohas maha sest KL Sentral pole üldse sama mis KLCC. Tahtsin minna KLCC-see on siis nn kesklinn. Ronisin rongist maha ja ostsin uue pileti-avastasin oma eksimuse alles siis kui rongist väljas olin. Mul õiget kaarti ei olnud, sain Marjamilt Malaisia Lonely Planeti. KLCC jõudes sattusin kohe Petronas Towers´isse ehk siis kuulsatesse kaksitornidesse. Ma muidugi ei saanud aru, kuhu ma sattusin ning ma leidnud tükkaega ka kuskilt väljapääsu, kui välja sain, nägin, et ohhooo need ju need tornid:D. Ma vist olen tõesti loll, hakkasin siis kõmpima ning kõmpisin totaalselt vales suunas. Õnneks leidsin drugstore´i ,kust sain endale päiksekreemi osta. Lõpuks otsustasin, et kõmbin tagasi tornide juurde. Kõmpisingi ning läksin tornide juures olevasse parki, see oli päris ilus seal. Pärast otsustasin, et otsin üles Golden Triangli, kuid ei leidnud ma midagi, eksisin hoopis ära. Mina Lonely Planety kaardist ning KL tänavatest ei saa üldse aru. Tänavate süsteem on kuidagi v'ga imelik. Ja mis asja eriti hulluks tegi, oli see, et jalakäijate peale ei mõelda üldse. Pole kuskil õieti käia-kõnniteid phm ei olegi ning teid ka ei saa ületada, sest jalakäia valgusfoor on alati punane ning neid valgusfoore on ka väga vähe. Seega pead sa lihtsalt nagu lollakas keset hullu liiklust üle tee jooksma, mis ei ole üldse lõbus, olen õnnelik, et ellu jäin. Peale suurt eksimist läksin sööma ning siis KL Towerisse, selle leidsin esimese raksuga üles. Menara KL on 421 m kõrgune-4. Maailmas oma kõrguse poolest. Vaateplatvorm oli 276m kõrgusel. Päris võimas vaade oli. Torni all oli väike animal zoo, mis sisaldas põhiliselt madusid. Seal sai madu kätte ka võtta. Ma nägin kuidas madu oli välja võetud ning ma ehmusin nii palju, et tormasin teise ruumi otsa-huvitav, kuidas ma austraalias hakkama saan:P. Peale Toweri külastust läksin Chinatowni. Rongiga liiklemine KL-is on mul nüüd selge:). Chinatown on ikka üks jube koht, need söögikohad seal on eriti räpakad. Koju jõudes olin ma suht väsinud, kuid ujumine mõjus mulle värskendavalt ning tundsin end jälle elavana. Marjamile tuli üks eesti tüdruk ning üks Peruu tüdruk külla, tegime väiksed dringid ning rääkisime niisama. Aaa marjamil on ka korterikaaslane Mike, sellest sain ma alles eile õhtul teada, kui tuppa sisse sadasin ning mingi tüüp telekat vahtis. Aa rongijaamast koju läksin taksoga, sest ma kaotasin suunataju ning ma ei tundnud pimedas ära, kuhu ma pean minema, peale poole tunnist tuiamist ümber ilgelt suure rongijaama, otsustasin küsida teed. Nad ütlesid, et täpset kohta ei tea, kuid näitasid suuna kätte, kuid ütlesid, et ärgu ma üksi küll pimedas mingu. Ja hoiatajateks olid murjamid ise, seega otsustasin takso võtta.ja muide ma nägin ühes kohas, kuidas narkar endale toosi tegi, peale seda hakkas mul eriti kiire. Krt unustasin, et Chinatowni juures on ka mingi islami värk, käisin nende põhilises mošees, sain ilusasti sisse ka, Seal hakkas muga gayst moslem rääkima, ma olen 100% kindel, et ta oli gay. Tahtis õigustada islamit ning teha kristlust maha. Ok aitab eilsest.
Täna hommikul tõusin seitse üles, et minna bussijaama ning võtta buss Kuala Besutisse. Kuala Besutist lähevad laevad Puala Perhentian Kecile, see on saar, kuhu mina tahan minna-nagu aru saate, ei ole ma sinna veel jõudnud. Jõudsin bussijaama pool üheksa ning bussipileti sain alles poole kümneks, kuigi näitas, et ka 9.00 läheb buss. Igatahes hakkasin bussi ootama ning jäingi seda väga kauaks ootama, sest buss jäi 45 minutit hiljaks, ma käisin kassas kolm korda kisamas, sest mul oli vaja jõuda enne viit siia (Kuala Besutisse). Kell viis läheb viimane laevake saarele, Lõpuks väljus buss siis tund aega hiljem ning mina olin juba piisavalt marus. Kui jõudsime linnast välja, tehti peatus mingi putka juures, kus bussijuhid kukkusid šoksi või muud sarnast ostma ning õgima, jälle passisime niisama 15 minutit.14.15 tehti peatus mingi söögikoha juures, peatus kestis 45 minutit. Ostsin ka siis endale mingi supitaolise asja, sest tahket toitu sai ise võtta letis ning see nägi nii jube välja, et ma ei julgenud seda võtta. Supp oli väga hea. Minul kulus kõigeks ainult 15 minutit. Ja rsk peatus kestis ja kestis, sellepärast et need jobud moslemid peavad ju palvetama. Seega jõudsime lõpuks Kuala Besutisse pool seitse ning mina olin lootusetult kõikidest laevadest maha jäänud. Bookisin homme hommikuks pileti, 7. 30 läheb välja ning sealt juhatati mind ka odavasse hotelli. Hotell on rohkem nagu mingi hostel. Voodi on õnneks suur ning konditsioneer on ka olemas, kuid muidu on ämblikuvärgud ning kole värk. Aga mis sa ikka 35 ringgiti eest tahad. Panin asjad ära ja läksin söögikohta otsima. Õnneks oli ligidal, toit oli jälle super, riis mereandidega. Mulle väga meeldis, selline parajalt vürtsikas. Olin ainuke heledama nahaga olevus, seega vahiti iga mu suutäit.
Nüüd istun lihtsalt hotellis, sest välja ma ei julge minna. Saangi siis nüüd pikalt ja põhjalikult kirjutada. Loodan, et homne päev õnnestub täielikult.
Malaisiasse ma väga ei soovitaks tüdrukul üksi tulla, tähelepanu saab ikka piisavalt. Koguaeg mingi vilistamine, passime ning autode signaalitamine. Olen mõne moslemi tüdrukuga rääkinud, nad kõik on imestanud, kuidas ma julgesin üksi tulla, et ikka ohtlik jne. Nad ise teavad ka, et neil sellised värdjad meessoost esindajad. Siiani on kõik hästi läinud, kuid ega ma kauem siin olla küll ei taha. Loodus on ilus. Siin on imelised metsad, kuid jalutama ma sinna minna küll ei tahaks, bussiaknast ilus vaadata. Malaisias on ju samuti igast töllakad maod. Malaisias ma elada küll ei tahaks, jube koht selleks. Ma ikka eelistan natuke kultuursemat, viisakamat ning rahulikkumat elukeskkonda. Ega reisidagi ei taha siin väga kaua.
Kirjutan natuke ka lisaks Iirimaast. Mulle meeldib seal kõik, välja arvatud see, et maakohtades on teed väga kitsad ning ääristatud põõsastega, kuid ma arvan, et sellega harjub ära. Ok hapukoore puudumine on ka halb, kuid selle elab üle. Iirimaal on väga lahked, sõbralikud ning avatud inimesed. Iirimaa maastik on mõnus, pisikesed künkad kõikjal. Teed on alati üles-alla-üles. Tänu künklikusele on seal ka imelised vaated. Metsa Iirimaal ei olegi phm, on kultuurmetsa natuke. Ilmad on muutlikumad kui eestis, talved on loomulikumalt soojemad ning suved on jälle väheke jahedamad, selliseid kuumi kuivaperioode neil ei esine. Talvel on jälle harv, kui temperatuur alla nulli langeb. Suusatada seega ei saa, kuid ega eestis ka enam väga selliseid talvi ei ole, kus saaksid suusatama minna, kui ilmad isegi lubaks, siis ei ole selleks enam aega.
Mulle meeldis perekond, kus ma elasin. Nad olid väga tugevalt seotud, koguaeg käis helistamine ning üheteise juures käimine. Muidugi elasid nad kõik ka suht lähestikku. Ma imestan seda, kuidas mind ja Marinat hoiti. Seal ei tundnud end küll nagu mingi lollaka orjana. Kõik tahtsid, et meil oleks tore ning hea olemine. Ma ei usu, et eestis keegi viitsiks ning tahaks niimoodi tööliste eest hoolt kanda.
I miss my Ireland.
Hoidke nüüd pöialt, et mul Malaisias need viimased päevad hästi läheks:).
15.oktoober
Täna algas minu päev 6.45. Jep, ma tõusin ise vabatahtlikult nii vara üles, et varem Perhentiani saarekesele saada. Siiani ei ole kordagi veel väsimust tundnud. Siia jõudes hakkasin kohe hotelli otsima, kuid hotelli omanik otsis hoopis minu ise üles, st et rannast rabas minust kinni ja küsis, kas mul hotell juba olemas, sain siis toa 25 ringgiti eest, hotellist on asi kaugel, kuid malaisia mõistes on tegu päris mõistliku kohaga. Isegi dušš on olemas. Peale toa kätte saamist, bookisin endale snorgeldamise ning ostsin WC paberit, sest kuna ma magan odavas toas, siis ei ole WC paber ettenähtud..nagu mida fakki. Peale seda läksin ma väiksele jaluskäigule dzunglisse, jah ma olen nüüd dzunglis ära käinud, nüüd juba siis neli korda, sest läbi dzungli saab teise randa minna. Esimest korda läksin kahe malaisia poisiga, sõin nendega koos ka hommikut. Traditsioonilist malaisia hommikusööki, puuviljad ja roti (roti on phm meie pannkook, ainult et krõbe ja päris õline), vägagi maitsev oli. Üks hollandi tüdruk sõi ka koos meiega. Pärast seda läksin randa ja lebotasin seal kaks ning pool tundi, iga poole tunni tagant käisin ujumas. Vesi on siin liiga soe, lihtsalt super. Ning 2,5 tunniga sain ma päris pruuniks. Randid on igatahes väga korralikud. Peale päevitamist läksin 2,5 tunniks snorgeldama. Esimest korda snorgeldasin. Oh, kui vaimustuses ma sellest olen, veealune maailm on lihtsalt super. Väga suurepärane kogemus oli. Ma nägin ainukesena ka haid, samuti nägin ülisuurt meduusi. See meduus oli ikka vääääääga suur. Hai nägemini ehmatas mind nati ikka ära küll, ma teadsin et siin haid on. Kolmes kohas käisime snorgeldamas, üks koht oligi nn haide koht, kus me ühtegi haid ei kohanud, kuid koralliriffi juures põrkasin mina rõõmsalt haiga kokku. Õnneks ta kartis mind ning tõmbas minema. Samuti nägin ka suur merekilpkonna. Oi ma olen vaimustuses. Snorgeldamisel tutvusin ühe Argentiina kutiga, Jose on nimi. Kutsus mind välja koos ta sõpradega, lähengi, mis ma üksi ikka vahin. Ostin õhtul endale ka ühe väga armsa kleidikese. Ok, loodan, et see Jose tuleb ruttu mulle vastu, sest ma olen nälga suremas:P.Pole phm poole üheteiskümnest saati söönud. Ja kas ma unustasin mainida, et siin on moskiitod, V'ga rõvedad on teised. Ja appikene kõige tähtsama asja unustasin ära, siin on iguaanid vms sellised loomad. Igatahes sellised hästi suured hallid sisalikulised, mina nägin ühte, mis oli üle meetri kindlalt. Nägin kahte väiksemat ka veel, üks oli must ning teine oli pisike hall. Pisike hall oli siis nii pisike, kui meie suurt sisaliku massi 100ga korrutada. Seega on tänane päev mul sajaga korda läinud. Homme hommikul saarelt minema ning Kuala Lumpuri jälle, homme õhtul pidin Marjamiga klubisse minema ning laupäeva lõunal lendan juba Austraalia. Ja siis algabki mu elu Austraalias.
16. oktoober
Jose ja ta sõpradega käisin siis söömas ära, kuid baari ei viitsinud minna, uni tuli. Vanaks olen jäänud. Täna on mul igatahes päiksepõletus ning nii mõnedki kohad on päris valusad-esimest korda elus on mul siis päiksepõletus. Päris rõve asi on see. Homme hakkan siis Austraalia lendama. Ootan juba, sest KL ei meeldi mulle, üldse mulle see Malaisia ei istu. Turiste täis saared on vist ainukesed normaalsed kohad siin. Et jah varsti ma siis olengi täitsa down under. Natuke imelik mõelda, et vähemalt järgnevad kuus-seitse kuud olen ma seal. Ja nati loodan, et täna kuhugi minema ei pea. Selline uimane olek vähe, aga ma lähen nüüd basseini ujuma. Ehk teeb olemise paremaks.
Istun praegu ühes üliodavas hotellis ning lebotan niisama. Hotellist kirjutan hiljem. Alustan London-KL lennust.
Lend kestis hoopis 13 tundi, suht jube oli. Peaaegu pool ajast ma magasin, siis natuke lugesin ka raamatut ning ülejäänud aja kannatasin oma kõrvalistujat. Lennuk polnud õhku tõusnudki, kui minu naaber hakkas muga rääkima ning rääkima ta jäigi, vahepeal teesklesin meelega ka magamist. Juba lennukisse sisenedes ning nähes, et mu kõrval istub murjam, mõistsin et sellest midagi head ei tule. Tegu oli malaisiast pärit india mehega, kes töötas veterinaarina Inglismaal. Inglismaal oli ta elanud juba 8 aastat, viis neid õppinud Šotimaal. Ma ei viitsi kõike kirjutada, mis ta kokku seletas. Ainuke põhiline kasulik teave oli see, et taksojuhid teevad sohki ning et minu taksosõit peaks maksma minema 15 ringgitit. Pidin taksoga sõitma KL Sentralist Marjami (tüdruk, kelle juures ööbin) juurde. Loomulikult hoiatas ta, et ma pimedas üksi liiguks, seda teadsin ma ennegi, sest Eiko oli samuti hoiatanud. Enne lennukist maha tulekut andis india tüüp oma meili, et ma talle ikka kirjutaks- unistagu edasi. Kui ma lennukist olin juba maha läinud, tuli mulle meelde, et mul oli ka magamiskott ju enne olnud, seega pidin tagasi jooksma nagu lollakas ja kas sooja ei olnud mitte 29 kraadi, ma pidin infarkti saama. Lennujaamas läksin bussile, et saada KL Sentrali.Olles bussiga juba pool tundi sõitnud, avastasin et ka Malaisias on vasakpoolne liiklus. Olen sellega juba nii ära harjunud, et alguses ei märganudki seda. KL Sentrali jõudes piirasid taksojuhid kõik inimesed ümber, seda kuhu mina tahtsin minna, seda kohta nad ei teadnud. Üks tegi ettepaneku, et ta teab kanti küll, et võime otsida. Ma saatsin ta kuu peale, ega ma loll ei ole, et ennast vaeseks maksan. Lõpuks põgenesin kolme taksojuhi käest ning otsisin teise taksoparkla, seal teadis kohe esimene juht, kuhu ma minna tahan. Ütles, et 15 ringgitit läheb maksma, ma olin kohe nõus. Kohale jõudes selgus, et tal ei ole 20st tagasi anda. Küll ta siis üritas Marjami majavalvuri juures kümnest lahti vahetada ning ning käskis mul ka marjamile helistada, et ehk ta tuleks alla ning aitaks maksta, aga õnneks oli marjam väljas:D. Mul oli ka 1 ringgitine, seega sai taksojuht 11 raha ning ta oli vääääga pettunud ning mina õnnelik, sest sain murjamile ära teha. Marjamit alguses kodus ei olnud. Marjam elab sellises suures blokkmajas, kus on siseõu, jõusaal ning veel muud asjad. Siseõues on bassein-juhuuu. Eile käisin seal õhtul ujumas ka, väga mõnus oli.
Eile oli mul siis KL linna avastamispäev. Küsisin Marjamilt, kuidas rongijaama saan ning hakkasin liikuma. Esimene probleem oli juba see, et ma ei saanud kuskilt üle tee. Lõpuks leidsin valgusfoori ja sain üle, kulutasin kuskil 20 minutit aega, et ületada ühte teed. Rongijaama ma esimese hooga ei leidnud ning küsisin teed. Lõpuks leidsin selle ning piletit ostes-seal on piletiautomaadid, tuli välja, et mul ei ole nii väikest raha, et maksta. Õnneks nägi mu muret kaks kena moslemi neiut ning kuna neil lahti ei olnud vahetada, siis ostis mulle ise pileti ning näitas kuidas asi töötab, 1 ringgit oli siis pilet. Muidugi lasin ma valesse jaama osta pileti ning ise ronisin ka vales kohas maha sest KL Sentral pole üldse sama mis KLCC. Tahtsin minna KLCC-see on siis nn kesklinn. Ronisin rongist maha ja ostsin uue pileti-avastasin oma eksimuse alles siis kui rongist väljas olin. Mul õiget kaarti ei olnud, sain Marjamilt Malaisia Lonely Planeti. KLCC jõudes sattusin kohe Petronas Towers´isse ehk siis kuulsatesse kaksitornidesse. Ma muidugi ei saanud aru, kuhu ma sattusin ning ma leidnud tükkaega ka kuskilt väljapääsu, kui välja sain, nägin, et ohhooo need ju need tornid:D. Ma vist olen tõesti loll, hakkasin siis kõmpima ning kõmpisin totaalselt vales suunas. Õnneks leidsin drugstore´i ,kust sain endale päiksekreemi osta. Lõpuks otsustasin, et kõmbin tagasi tornide juurde. Kõmpisingi ning läksin tornide juures olevasse parki, see oli päris ilus seal. Pärast otsustasin, et otsin üles Golden Triangli, kuid ei leidnud ma midagi, eksisin hoopis ära. Mina Lonely Planety kaardist ning KL tänavatest ei saa üldse aru. Tänavate süsteem on kuidagi v'ga imelik. Ja mis asja eriti hulluks tegi, oli see, et jalakäijate peale ei mõelda üldse. Pole kuskil õieti käia-kõnniteid phm ei olegi ning teid ka ei saa ületada, sest jalakäia valgusfoor on alati punane ning neid valgusfoore on ka väga vähe. Seega pead sa lihtsalt nagu lollakas keset hullu liiklust üle tee jooksma, mis ei ole üldse lõbus, olen õnnelik, et ellu jäin. Peale suurt eksimist läksin sööma ning siis KL Towerisse, selle leidsin esimese raksuga üles. Menara KL on 421 m kõrgune-4. Maailmas oma kõrguse poolest. Vaateplatvorm oli 276m kõrgusel. Päris võimas vaade oli. Torni all oli väike animal zoo, mis sisaldas põhiliselt madusid. Seal sai madu kätte ka võtta. Ma nägin kuidas madu oli välja võetud ning ma ehmusin nii palju, et tormasin teise ruumi otsa-huvitav, kuidas ma austraalias hakkama saan:P. Peale Toweri külastust läksin Chinatowni. Rongiga liiklemine KL-is on mul nüüd selge:). Chinatown on ikka üks jube koht, need söögikohad seal on eriti räpakad. Koju jõudes olin ma suht väsinud, kuid ujumine mõjus mulle värskendavalt ning tundsin end jälle elavana. Marjamile tuli üks eesti tüdruk ning üks Peruu tüdruk külla, tegime väiksed dringid ning rääkisime niisama. Aaa marjamil on ka korterikaaslane Mike, sellest sain ma alles eile õhtul teada, kui tuppa sisse sadasin ning mingi tüüp telekat vahtis. Aa rongijaamast koju läksin taksoga, sest ma kaotasin suunataju ning ma ei tundnud pimedas ära, kuhu ma pean minema, peale poole tunnist tuiamist ümber ilgelt suure rongijaama, otsustasin küsida teed. Nad ütlesid, et täpset kohta ei tea, kuid näitasid suuna kätte, kuid ütlesid, et ärgu ma üksi küll pimedas mingu. Ja hoiatajateks olid murjamid ise, seega otsustasin takso võtta.ja muide ma nägin ühes kohas, kuidas narkar endale toosi tegi, peale seda hakkas mul eriti kiire. Krt unustasin, et Chinatowni juures on ka mingi islami värk, käisin nende põhilises mošees, sain ilusasti sisse ka, Seal hakkas muga gayst moslem rääkima, ma olen 100% kindel, et ta oli gay. Tahtis õigustada islamit ning teha kristlust maha. Ok aitab eilsest.
Täna hommikul tõusin seitse üles, et minna bussijaama ning võtta buss Kuala Besutisse. Kuala Besutist lähevad laevad Puala Perhentian Kecile, see on saar, kuhu mina tahan minna-nagu aru saate, ei ole ma sinna veel jõudnud. Jõudsin bussijaama pool üheksa ning bussipileti sain alles poole kümneks, kuigi näitas, et ka 9.00 läheb buss. Igatahes hakkasin bussi ootama ning jäingi seda väga kauaks ootama, sest buss jäi 45 minutit hiljaks, ma käisin kassas kolm korda kisamas, sest mul oli vaja jõuda enne viit siia (Kuala Besutisse). Kell viis läheb viimane laevake saarele, Lõpuks väljus buss siis tund aega hiljem ning mina olin juba piisavalt marus. Kui jõudsime linnast välja, tehti peatus mingi putka juures, kus bussijuhid kukkusid šoksi või muud sarnast ostma ning õgima, jälle passisime niisama 15 minutit.14.15 tehti peatus mingi söögikoha juures, peatus kestis 45 minutit. Ostsin ka siis endale mingi supitaolise asja, sest tahket toitu sai ise võtta letis ning see nägi nii jube välja, et ma ei julgenud seda võtta. Supp oli väga hea. Minul kulus kõigeks ainult 15 minutit. Ja rsk peatus kestis ja kestis, sellepärast et need jobud moslemid peavad ju palvetama. Seega jõudsime lõpuks Kuala Besutisse pool seitse ning mina olin lootusetult kõikidest laevadest maha jäänud. Bookisin homme hommikuks pileti, 7. 30 läheb välja ning sealt juhatati mind ka odavasse hotelli. Hotell on rohkem nagu mingi hostel. Voodi on õnneks suur ning konditsioneer on ka olemas, kuid muidu on ämblikuvärgud ning kole värk. Aga mis sa ikka 35 ringgiti eest tahad. Panin asjad ära ja läksin söögikohta otsima. Õnneks oli ligidal, toit oli jälle super, riis mereandidega. Mulle väga meeldis, selline parajalt vürtsikas. Olin ainuke heledama nahaga olevus, seega vahiti iga mu suutäit.
Nüüd istun lihtsalt hotellis, sest välja ma ei julge minna. Saangi siis nüüd pikalt ja põhjalikult kirjutada. Loodan, et homne päev õnnestub täielikult.
Malaisiasse ma väga ei soovitaks tüdrukul üksi tulla, tähelepanu saab ikka piisavalt. Koguaeg mingi vilistamine, passime ning autode signaalitamine. Olen mõne moslemi tüdrukuga rääkinud, nad kõik on imestanud, kuidas ma julgesin üksi tulla, et ikka ohtlik jne. Nad ise teavad ka, et neil sellised värdjad meessoost esindajad. Siiani on kõik hästi läinud, kuid ega ma kauem siin olla küll ei taha. Loodus on ilus. Siin on imelised metsad, kuid jalutama ma sinna minna küll ei tahaks, bussiaknast ilus vaadata. Malaisias on ju samuti igast töllakad maod. Malaisias ma elada küll ei tahaks, jube koht selleks. Ma ikka eelistan natuke kultuursemat, viisakamat ning rahulikkumat elukeskkonda. Ega reisidagi ei taha siin väga kaua.
Kirjutan natuke ka lisaks Iirimaast. Mulle meeldib seal kõik, välja arvatud see, et maakohtades on teed väga kitsad ning ääristatud põõsastega, kuid ma arvan, et sellega harjub ära. Ok hapukoore puudumine on ka halb, kuid selle elab üle. Iirimaal on väga lahked, sõbralikud ning avatud inimesed. Iirimaa maastik on mõnus, pisikesed künkad kõikjal. Teed on alati üles-alla-üles. Tänu künklikusele on seal ka imelised vaated. Metsa Iirimaal ei olegi phm, on kultuurmetsa natuke. Ilmad on muutlikumad kui eestis, talved on loomulikumalt soojemad ning suved on jälle väheke jahedamad, selliseid kuumi kuivaperioode neil ei esine. Talvel on jälle harv, kui temperatuur alla nulli langeb. Suusatada seega ei saa, kuid ega eestis ka enam väga selliseid talvi ei ole, kus saaksid suusatama minna, kui ilmad isegi lubaks, siis ei ole selleks enam aega.
Mulle meeldis perekond, kus ma elasin. Nad olid väga tugevalt seotud, koguaeg käis helistamine ning üheteise juures käimine. Muidugi elasid nad kõik ka suht lähestikku. Ma imestan seda, kuidas mind ja Marinat hoiti. Seal ei tundnud end küll nagu mingi lollaka orjana. Kõik tahtsid, et meil oleks tore ning hea olemine. Ma ei usu, et eestis keegi viitsiks ning tahaks niimoodi tööliste eest hoolt kanda.
I miss my Ireland.
Hoidke nüüd pöialt, et mul Malaisias need viimased päevad hästi läheks:).
15.oktoober
Täna algas minu päev 6.45. Jep, ma tõusin ise vabatahtlikult nii vara üles, et varem Perhentiani saarekesele saada. Siiani ei ole kordagi veel väsimust tundnud. Siia jõudes hakkasin kohe hotelli otsima, kuid hotelli omanik otsis hoopis minu ise üles, st et rannast rabas minust kinni ja küsis, kas mul hotell juba olemas, sain siis toa 25 ringgiti eest, hotellist on asi kaugel, kuid malaisia mõistes on tegu päris mõistliku kohaga. Isegi dušš on olemas. Peale toa kätte saamist, bookisin endale snorgeldamise ning ostsin WC paberit, sest kuna ma magan odavas toas, siis ei ole WC paber ettenähtud..nagu mida fakki. Peale seda läksin ma väiksele jaluskäigule dzunglisse, jah ma olen nüüd dzunglis ära käinud, nüüd juba siis neli korda, sest läbi dzungli saab teise randa minna. Esimest korda läksin kahe malaisia poisiga, sõin nendega koos ka hommikut. Traditsioonilist malaisia hommikusööki, puuviljad ja roti (roti on phm meie pannkook, ainult et krõbe ja päris õline), vägagi maitsev oli. Üks hollandi tüdruk sõi ka koos meiega. Pärast seda läksin randa ja lebotasin seal kaks ning pool tundi, iga poole tunni tagant käisin ujumas. Vesi on siin liiga soe, lihtsalt super. Ning 2,5 tunniga sain ma päris pruuniks. Randid on igatahes väga korralikud. Peale päevitamist läksin 2,5 tunniks snorgeldama. Esimest korda snorgeldasin. Oh, kui vaimustuses ma sellest olen, veealune maailm on lihtsalt super. Väga suurepärane kogemus oli. Ma nägin ainukesena ka haid, samuti nägin ülisuurt meduusi. See meduus oli ikka vääääääga suur. Hai nägemini ehmatas mind nati ikka ära küll, ma teadsin et siin haid on. Kolmes kohas käisime snorgeldamas, üks koht oligi nn haide koht, kus me ühtegi haid ei kohanud, kuid koralliriffi juures põrkasin mina rõõmsalt haiga kokku. Õnneks ta kartis mind ning tõmbas minema. Samuti nägin ka suur merekilpkonna. Oi ma olen vaimustuses. Snorgeldamisel tutvusin ühe Argentiina kutiga, Jose on nimi. Kutsus mind välja koos ta sõpradega, lähengi, mis ma üksi ikka vahin. Ostin õhtul endale ka ühe väga armsa kleidikese. Ok, loodan, et see Jose tuleb ruttu mulle vastu, sest ma olen nälga suremas:P.Pole phm poole üheteiskümnest saati söönud. Ja kas ma unustasin mainida, et siin on moskiitod, V'ga rõvedad on teised. Ja appikene kõige tähtsama asja unustasin ära, siin on iguaanid vms sellised loomad. Igatahes sellised hästi suured hallid sisalikulised, mina nägin ühte, mis oli üle meetri kindlalt. Nägin kahte väiksemat ka veel, üks oli must ning teine oli pisike hall. Pisike hall oli siis nii pisike, kui meie suurt sisaliku massi 100ga korrutada. Seega on tänane päev mul sajaga korda läinud. Homme hommikul saarelt minema ning Kuala Lumpuri jälle, homme õhtul pidin Marjamiga klubisse minema ning laupäeva lõunal lendan juba Austraalia. Ja siis algabki mu elu Austraalias.
16. oktoober
Jose ja ta sõpradega käisin siis söömas ära, kuid baari ei viitsinud minna, uni tuli. Vanaks olen jäänud. Täna on mul igatahes päiksepõletus ning nii mõnedki kohad on päris valusad-esimest korda elus on mul siis päiksepõletus. Päris rõve asi on see. Homme hakkan siis Austraalia lendama. Ootan juba, sest KL ei meeldi mulle, üldse mulle see Malaisia ei istu. Turiste täis saared on vist ainukesed normaalsed kohad siin. Et jah varsti ma siis olengi täitsa down under. Natuke imelik mõelda, et vähemalt järgnevad kuus-seitse kuud olen ma seal. Ja nati loodan, et täna kuhugi minema ei pea. Selline uimane olek vähe, aga ma lähen nüüd basseini ujuma. Ehk teeb olemise paremaks.
Tuesday, October 13, 2009
11.oktoober
Istun siin rõõmsalt Stansdedi lennujaamas-ootan lendu Kuala Lumpuri. Väike kartus on peale tulnud, ikkagi üksi teisele poole maakera. Lennujaamas igatahes vohab täielik multikultuursus. Mingid eestlased sõidavad veel KL-i, rääkisid check-in ´i järjekorras eesti keeles, imelik on kuulda võõraid inimesi eesti keeles rääkimas. Aga aitab sellest lennujaamast.
Iirimaalt lahkumine oli väga raske. Kalliks sai see maa ning need inimesed, kellega suhtlesin. Need neli nädalat, mis ma seal veetsin on mu elu ühed õnnelikumad ning neid ei unusta ma mitte kunagi. Lendasin Dublinist Birminghami, kus mulle tuli vastu Monza. Tüütasin teda kolm ööd ning kolm päeva. Nägin ära ka ta põhilised sõbrad. Täitsa normaalsed inimesed on:D. Üks kutt õpib Oxfordis, et saan ka nüüd uhkustada, et olen nii targa poisiga rääkinud. Reedel käisime vaatamas Monza kooli ning pärast läksime kesklinna, kus käisime ilgelt suures ostukeskuses-Bullring. Mina sealt midagi phm ei ostnud, ei saa ju enda pagasit suurendada hiljem shopingut käisime niisama linnapeal. Õhtul oli Monza juures Rokase sünnipäeva tähistamine, tegime seal mõned dringid ning siis läksime pubisse istuma. Mulle jätkuvalt meeldivad Iiri ning Inglise pubid. Mõnusamad kui meil eestis. Järgmisel päeval ehk siis laupäeval töllerdasime küllaltki kaua voodis ning niisama, siis läksime Barberi instituudi kunstimuusemi. Väga mõnus oli ülepikaaja kunsti nautida. Turner, Monet ning van Gogh on jätkuvalt suurepärased. Peale muuseumi läksime pubisse burgerit sööma ning võtsime ka väiksed pindised joogid. Kell oli kolm päeval:D. Õhtul läksime koos Virgaga jälle kesklinna, seal oli Light ninghts, erinevad vabaõhu kontserdid toimusid. Lõpus oli ka lihtsalt vapustav ilutulestik. Täna oli mul Londoni külastus. Põhilised turistikad käisime läbi. London on väga ilus linn ning siia tulen ma kindlasti tagasi, arvatavasti juba suvel. Siis peaks siin kindlasti paar päeva olema. Siin on väga suured, võimsad ning huvitavad muuseumid. Täna jooksime ka kahest läbi. Kuid see oli tõesti läbijooksmine, sest kõiki ruume ei näinudki. So i´ll defenitly come back. Jalad võttis meie tuur küll läbi, kuigi kasutasime ka päris palju metrood, siis ikkagi oli väsitav päev, seega peaksin päris hästi lennukis magama. Olen Iirimaastki veel väsinud. Kuigi samas väga kaua ei tahaks ka magada, sest kui ma KL-i jõuan on jälle õhtu. Ja kas ma mainisin, et lend kestab kuksil 11 tundi, ma suren lennukisse ära. Ja appi kui palju rahvast KL lendab, koguaeg on check-in´s mingi julm järjekord.
KL-is olen ma viis ööd st. Malaisias olen. Ma sõidad arvatavasti ka KL-ist üheks või kaheks ööks välja, kuskile paradiisisaarele. KL-is ööbin Eiko tuttava juures, pole seda tüdrukut kordagi elus näinud, eks siis seal näen. Hmm, ma ei oskagi midagi eriti kirjutada enam. Kõik on alati uus ja huvitav, kuid sõnadesse ei oska panna ning kõike ei saa ka kirjeldada. Igatahes ei ole mul n'dalapäevadest suuremat aimu või õigemini ma ei tunneta, kas on esmaspäev, kolmapäev või hoopis pühapäev. Mul on kõik päevad ühesugused. Koduigatsust veel peal ei ole-eks see millalgi tuleb.
Oooo. Praegu tulid just stuardessid check-in´i, neid on nii palju. Tahaks teada, palju inimesi lendab. Päris halb oleks, kui lennuk alla kukuks, liiga palju inimesi pardal:P.
Eks millalgi kirjutan jälle ning siis üritan ka mõningaid pilte üles panna.
Istun siin rõõmsalt Stansdedi lennujaamas-ootan lendu Kuala Lumpuri. Väike kartus on peale tulnud, ikkagi üksi teisele poole maakera. Lennujaamas igatahes vohab täielik multikultuursus. Mingid eestlased sõidavad veel KL-i, rääkisid check-in ´i järjekorras eesti keeles, imelik on kuulda võõraid inimesi eesti keeles rääkimas. Aga aitab sellest lennujaamast.
Iirimaalt lahkumine oli väga raske. Kalliks sai see maa ning need inimesed, kellega suhtlesin. Need neli nädalat, mis ma seal veetsin on mu elu ühed õnnelikumad ning neid ei unusta ma mitte kunagi. Lendasin Dublinist Birminghami, kus mulle tuli vastu Monza. Tüütasin teda kolm ööd ning kolm päeva. Nägin ära ka ta põhilised sõbrad. Täitsa normaalsed inimesed on:D. Üks kutt õpib Oxfordis, et saan ka nüüd uhkustada, et olen nii targa poisiga rääkinud. Reedel käisime vaatamas Monza kooli ning pärast läksime kesklinna, kus käisime ilgelt suures ostukeskuses-Bullring. Mina sealt midagi phm ei ostnud, ei saa ju enda pagasit suurendada hiljem shopingut käisime niisama linnapeal. Õhtul oli Monza juures Rokase sünnipäeva tähistamine, tegime seal mõned dringid ning siis läksime pubisse istuma. Mulle jätkuvalt meeldivad Iiri ning Inglise pubid. Mõnusamad kui meil eestis. Järgmisel päeval ehk siis laupäeval töllerdasime küllaltki kaua voodis ning niisama, siis läksime Barberi instituudi kunstimuusemi. Väga mõnus oli ülepikaaja kunsti nautida. Turner, Monet ning van Gogh on jätkuvalt suurepärased. Peale muuseumi läksime pubisse burgerit sööma ning võtsime ka väiksed pindised joogid. Kell oli kolm päeval:D. Õhtul läksime koos Virgaga jälle kesklinna, seal oli Light ninghts, erinevad vabaõhu kontserdid toimusid. Lõpus oli ka lihtsalt vapustav ilutulestik. Täna oli mul Londoni külastus. Põhilised turistikad käisime läbi. London on väga ilus linn ning siia tulen ma kindlasti tagasi, arvatavasti juba suvel. Siis peaks siin kindlasti paar päeva olema. Siin on väga suured, võimsad ning huvitavad muuseumid. Täna jooksime ka kahest läbi. Kuid see oli tõesti läbijooksmine, sest kõiki ruume ei näinudki. So i´ll defenitly come back. Jalad võttis meie tuur küll läbi, kuigi kasutasime ka päris palju metrood, siis ikkagi oli väsitav päev, seega peaksin päris hästi lennukis magama. Olen Iirimaastki veel väsinud. Kuigi samas väga kaua ei tahaks ka magada, sest kui ma KL-i jõuan on jälle õhtu. Ja kas ma mainisin, et lend kestab kuksil 11 tundi, ma suren lennukisse ära. Ja appi kui palju rahvast KL lendab, koguaeg on check-in´s mingi julm järjekord.
KL-is olen ma viis ööd st. Malaisias olen. Ma sõidad arvatavasti ka KL-ist üheks või kaheks ööks välja, kuskile paradiisisaarele. KL-is ööbin Eiko tuttava juures, pole seda tüdrukut kordagi elus näinud, eks siis seal näen. Hmm, ma ei oskagi midagi eriti kirjutada enam. Kõik on alati uus ja huvitav, kuid sõnadesse ei oska panna ning kõike ei saa ka kirjeldada. Igatahes ei ole mul n'dalapäevadest suuremat aimu või õigemini ma ei tunneta, kas on esmaspäev, kolmapäev või hoopis pühapäev. Mul on kõik päevad ühesugused. Koduigatsust veel peal ei ole-eks see millalgi tuleb.
Oooo. Praegu tulid just stuardessid check-in´i, neid on nii palju. Tahaks teada, palju inimesi lendab. Päris halb oleks, kui lennuk alla kukuks, liiga palju inimesi pardal:P.
Eks millalgi kirjutan jälle ning siis üritan ka mõningaid pilte üles panna.
Tuesday, October 6, 2009
6. okt
kaks viimast õhtut veel Iiris. Homme on viimane tööpäev. Selle teen ka pooliku, sest pean asju pakkima ning tahaksin natuke puhata. Väga kahju on siit ära minna.
See on ka mu viimane sissekanne iiris. Järgmine kord kirjutan ma juba Inglismaalt ning siis on ehk aega rohkem, Muide ma ei k'inud netis kaks nädalat, ma ei tunne sellest puudust. Väga hea on ilma netita olla, täna tulin ka sellepärast siia, et teha check-in ära.
Bye-bye.
28.september
Päris pikalt ei ole kirjutanud. Pole aega olnud. Elu on siin endist viisi, ikka õunte korjamine, ilmad on suht ilusad. Igatahes soojemad kui eestis ning õhtud on ka veel soojad. Sel pühapäeval ei käinud me kuskil, tegime tööd. Ehk siis olen nüüd igapäev õunu korjanud. Laupäev ning pühapäev olid õnneks lühikesed päevad, kuid ikkagi korjamine. Keha on nõrk ning väsinud, suht jõuetu tunne on peal. T'na oli õnneks natuke parem. Üleeile oli kõige hullem, siis mõtlesin küll, et viskan sussid püsti.
Peale töö tegemise olen käinud veel kinos, vaatasime Fame´i, mulle isegi meeldis, kuigi natuke liiga närvilise ülesehitusega. Laupäeva õhtul käisime Armagh´s erinevates pubides, lõpetasime mingis tantsukohas. Mulle meeldis seal. Siin on üldse lahedam ööelu, sest kõik käivad pubides, mitte ainult noored. Ja kõik on nii sõbralikud, avatud ning keegi ei passi sind. Hea on vaadata, et ka vanemad inimesed naudivad õlut ning tantsimist.Peale pubitamist ning tantsimist käisime Chinese´i ostmas ning läksime Peter´i juurde sööma, nii hea oli. Kana Pekingi kastmes oli siin eriti hea. Tahaks juba jälle Chinese´i süüa.
Iirist lahkumine läheb mul küll raskeks.
5.oktoober
Veel on jäänud kaks päeva õunu korjata. Suht tülgastus on juba peal, päevas rohkem kui neli binni ei jaksa teha. Mõtted ei ole tööl ning suur motivatsioon on ära kadunud. Lihtsalt venitan vaikselt tööd teha. Oleme mingi Colm´i aias, imelik mees on.. Käib ja patsutab sul pead, täna isegi kallistas-kahtlane. Puud on suht rasked, peab koguaeg ronima nagu lollakas. Mul on redelist nii siiber, ilgelt suur on ka veel. Kui aga õunad välja arvata, siis on siis väga tore ja hea olla. Ma ei kujuta ette, kuidas ma suudan neljapäeval lennukile astuda. Iirimaa on vägagi südamelähedaseks saanud...
Laupäeval ja pühapäeval me tööd ei teinud, niisama lebotasime. Reedel käisime mingite Tsehhi kuttide juures istumas, jõime siidrit ning pärast Bloody Mary´t. Olemine oli vägagi rõõmus, hommikul õnneks hangoverit ei olnud. Tsehhi kuttidega saime praeguses aias tuttavaks. Täna tegid meile lõunaks pastat, väga armas neist. Laupäeval vaatasime Marinaga telekat. Õhtul käisin Martini ja Margarethi juures veinikal. Rahulik õhtu oli. Aa enne seda käisin Peteri juures Chinese söömas ning Magnersit joomas. Pühapäeval ehk eile oli huvitav päev. Hommikul kell 9.00 läksin mina esimest korda katoliku kiriku jumalateenistusele. Väga erinev oli, vahepeal oli mul seal ebamugav olla, mitte pahas mõttes, vaid kuidagi võõras. Kirikus käisin siis koos Peter´i ja Annie´ga (Peter´i õde). Siin käivad inimesed igal pühapäeval kirikus, ilus traditsioon. Pärast kirikut juhtus midagi väga ägedat. Sõitsin(et siis ise juhtisin) esimest korda vasakul pool ning autoga, millel on rool paremal pool. Väga imelik oli, kuid lahe. Ma olen juba harjunud, et liiklus on vasakpoolne. Nüüd oleks mul alguses harjumatu Eestis liigelda. Peale lõunat käisime Marina ning Peteriga Briti saarte suurima järve, Logh Neagh´ i ääres. Eile oli siis mul viimane pühapäev siin ning viimane mõnus ringisõitmise päev. Hakkan selleks kõigest väga puudust tundma. Samas võib-olla tulen siia veel tagasi. Koduigatsust mul ei ole, vb sellepärast, et tunnen end siin küllaltki koduselt.
Neljapäeval siis jätan siinse eluga hüvasti ning suundun Monzale külla.
Oeh ja ma pean oma rahaasjadega tegelema, tüüüüütu. Uni on ka peal. Mul on viimasel ajal koguaeg uni.
See on ka mu viimane sissekanne iiris. Järgmine kord kirjutan ma juba Inglismaalt ning siis on ehk aega rohkem, Muide ma ei k'inud netis kaks nädalat, ma ei tunne sellest puudust. Väga hea on ilma netita olla, täna tulin ka sellepärast siia, et teha check-in ära.
Bye-bye.
28.september
Päris pikalt ei ole kirjutanud. Pole aega olnud. Elu on siin endist viisi, ikka õunte korjamine, ilmad on suht ilusad. Igatahes soojemad kui eestis ning õhtud on ka veel soojad. Sel pühapäeval ei käinud me kuskil, tegime tööd. Ehk siis olen nüüd igapäev õunu korjanud. Laupäev ning pühapäev olid õnneks lühikesed päevad, kuid ikkagi korjamine. Keha on nõrk ning väsinud, suht jõuetu tunne on peal. T'na oli õnneks natuke parem. Üleeile oli kõige hullem, siis mõtlesin küll, et viskan sussid püsti.
Peale töö tegemise olen käinud veel kinos, vaatasime Fame´i, mulle isegi meeldis, kuigi natuke liiga närvilise ülesehitusega. Laupäeva õhtul käisime Armagh´s erinevates pubides, lõpetasime mingis tantsukohas. Mulle meeldis seal. Siin on üldse lahedam ööelu, sest kõik käivad pubides, mitte ainult noored. Ja kõik on nii sõbralikud, avatud ning keegi ei passi sind. Hea on vaadata, et ka vanemad inimesed naudivad õlut ning tantsimist.Peale pubitamist ning tantsimist käisime Chinese´i ostmas ning läksime Peter´i juurde sööma, nii hea oli. Kana Pekingi kastmes oli siin eriti hea. Tahaks juba jälle Chinese´i süüa.
Iirist lahkumine läheb mul küll raskeks.
5.oktoober
Veel on jäänud kaks päeva õunu korjata. Suht tülgastus on juba peal, päevas rohkem kui neli binni ei jaksa teha. Mõtted ei ole tööl ning suur motivatsioon on ära kadunud. Lihtsalt venitan vaikselt tööd teha. Oleme mingi Colm´i aias, imelik mees on.. Käib ja patsutab sul pead, täna isegi kallistas-kahtlane. Puud on suht rasked, peab koguaeg ronima nagu lollakas. Mul on redelist nii siiber, ilgelt suur on ka veel. Kui aga õunad välja arvata, siis on siis väga tore ja hea olla. Ma ei kujuta ette, kuidas ma suudan neljapäeval lennukile astuda. Iirimaa on vägagi südamelähedaseks saanud...
Laupäeval ja pühapäeval me tööd ei teinud, niisama lebotasime. Reedel käisime mingite Tsehhi kuttide juures istumas, jõime siidrit ning pärast Bloody Mary´t. Olemine oli vägagi rõõmus, hommikul õnneks hangoverit ei olnud. Tsehhi kuttidega saime praeguses aias tuttavaks. Täna tegid meile lõunaks pastat, väga armas neist. Laupäeval vaatasime Marinaga telekat. Õhtul käisin Martini ja Margarethi juures veinikal. Rahulik õhtu oli. Aa enne seda käisin Peteri juures Chinese söömas ning Magnersit joomas. Pühapäeval ehk eile oli huvitav päev. Hommikul kell 9.00 läksin mina esimest korda katoliku kiriku jumalateenistusele. Väga erinev oli, vahepeal oli mul seal ebamugav olla, mitte pahas mõttes, vaid kuidagi võõras. Kirikus käisin siis koos Peter´i ja Annie´ga (Peter´i õde). Siin käivad inimesed igal pühapäeval kirikus, ilus traditsioon. Pärast kirikut juhtus midagi väga ägedat. Sõitsin(et siis ise juhtisin) esimest korda vasakul pool ning autoga, millel on rool paremal pool. Väga imelik oli, kuid lahe. Ma olen juba harjunud, et liiklus on vasakpoolne. Nüüd oleks mul alguses harjumatu Eestis liigelda. Peale lõunat käisime Marina ning Peteriga Briti saarte suurima järve, Logh Neagh´ i ääres. Eile oli siis mul viimane pühapäev siin ning viimane mõnus ringisõitmise päev. Hakkan selleks kõigest väga puudust tundma. Samas võib-olla tulen siia veel tagasi. Koduigatsust mul ei ole, vb sellepärast, et tunnen end siin küllaltki koduselt.
Neljapäeval siis jätan siinse eluga hüvasti ning suundun Monzale külla.
Oeh ja ma pean oma rahaasjadega tegelema, tüüüüütu. Uni on ka peal. Mul on viimasel ajal koguaeg uni.
Wednesday, September 23, 2009
17.september.
Täna korjasime esimest korda siis juba uues aias. Siiani olingi ainult Denny juures korjanud. Uue aia omanik on James Campell, päris tore vanamees, kuid seletab liiga palju , õnneks saab tema jutust ikka midagi aru. Osade iirlaste jutust ei saa suurt midagi aru. Ma tegin täna õunte korjamisega rekordi, kahe aasta oma siis, 7 binni. Ma olen jumala õnnes ning väsimust ega midagi ei ole ning käed ka ei valuta, ainult koht kuhu ma sain mingilt putukalt hammustada. Mul ei ole õrna aimugi, kes mind hammustas või nõelas. Mesilane ja herilane need olla ei saanud, sest mul ei lähe nende nõelamist paiste. Hetkel on jah käsi väheke paistes ning hammustuse koht on valus. Alguses oli pisike tulipunane laik, nüüd on väga suur roosa laik ja rsk kui valus oli alguses. Õuna aias sain siis oma laksu kätte.
Aga, mis kõige peamine. Eile oli mul siin oldud aja ning vist üldse üks parimaid õhtuid. Käisime Peter´iga lesuire center´s, pärast väiksed Magnersid ühes hästi kenas pubis ning siis oli tema juures väga armas olemine. Eks mul oli täna sellepärast ka palju jaksu õunaaias rügada, sest eilsed saunad ja mullivann tegid oma töö. Kohutavalt hea tunne oli kehal pärast nädalast füüsilist tööd.
Ning, mis veel oluline on-ilmad on siiani superilusad.
21.september
Täna korjasime õunu kolmandas aias, John Campelli juures. Nii sitad puud olid, et jube. Oleme seal vist kaks päeva veel, mingit raha ikka saab, kuid vähe. Ilm oli täna ka jube, sadas kuni poole üheni ning sadu lõppes siis, kui otsustasime lõpetadam sest olime aluspesuni märjad ning lootusetult külmunud, hetkel on meil mõlemad tervis korras, mis on hea. Tööga on siis kehvad lood, sest kehv õunaaasta on ning pole üldse kindel, mis ma viimased kaks nädalat teen, sest töö saab otsa ning pole pooltki raha kokku saanud-seega on asjad natuke halvasti, kuid elu näitab, mis saab.
Laupäeva õhtul käisin Armagh City Hotel´s peol koos Marina ja Thomasega. Pidu oli nagu ikka tavaline klubilaks. Muusika oli täpselt sama. Tantsisin ka väheke. Ja appi ma ei ole kunagi nii kõrgeid kontsi kandnud, need olid alles kingad. Laenasin need Thomase õelt Alvalt. Hommikul oli mul tervis korras, sest ega ma eriti midagi ei tarbinud. Marina suri küll suht terve hommiku:D. Pühapäeval käisime Giant´s Causeway´s, maailmaüks ilusamaid ning müstilisemaid kohti. Koht on kuulus oma vulkaaniliste kivimite poolest, mis on rombikujulised. All pool on ka mõni pilt. Siis käisime veel Carrick-a-Rede´l, ilus oli, mul ei ole lihtsalt sõnu. Tõeline muinasjutu ning postkaardi rannik.
Oo, täna oli veel üks tore asi. Me tegime kana magushapu kastmega, liiga hea oli. Ja muide ma õppisin tegema kaneelirulle. Tänks Marina;). Ta on mul päris tore kaaslane, kellega koos elada.
Toidust veel nii palju, et iirlased ei oska süüa. Nende toidud ning serveerimine küll väga ahvatlev välja ei näe. Eestlased on selles osas paremad.
23. sept.
jälle martini juures. Väike neti külastus. Martinil ja Margarethil on nii armas poeg, kolme kuune ning ta naeratab nii lahedalt. Väiksed lapsed on ikka inglid. T'nane päev oli ok. Kuus binni sai tehtud.
Wednesday, September 16, 2009
Ireland
Mul on siin väga hästi. Denny ja Gladyse aia lõpetamise täna ära, homsest uude kohta tööle, kuid elame ikka samas kohas. Ilmad on olnud õnneks väga head. Aajah täna sain palka ka, mõnus tunne oli:).
Lisan siia mõne päeva kirjed, mis ma lihtsalt arvutisse kriblasin.
PS: Hetkel tahaks isegi Iiri elama jääda:)
10.september
Ma olen õnnelikult Põhja-Iirimaa, edaspidi nimetan seda kohta siis Iiriks või Iirimaaks. Minu kirjutamine Riia lennujaamas kukkus läbil-eiolnud public.wifit. Kuidas selline asi üldse võimalik on???
Istun hetkel oma toas, Marina läks just magama. Elama ühes toas, mis on väga armas ning meie jaoks armsasti sätitud. I really love Irish people!!! Siin on hea tagasi olla, kuid imelik on see, et ma ei tunne üldse, et oleks siit ära olnud, aasta Eestis on olnud nagu üks sekund. Täna õunu korjates ning Peter´iga juttu ajades, tundus nagu oleks kõik eelnevad päevad sellised olnud. Kõik on samamoodi, samamoodi hästi. Ma ei imestaks kui ma järgmine aasta jälle siin oleks. Mina ja Marina oleks nagu perekonna liikmed. Üldse on iirlased supersõbralikud inimesed, siia tulles hääletasime Monaghamist Blackwatertowni ning meid jälle üks ülimalt tore inimene peale. Nagu aru saate mul on jälle Iirimaa vaimustus peal:).
Tänane korjamine oli edukas, käisime ka poes süüa ostma, söök on ikka päris kallis siin. Ja krt miks siin hapukoort ei ole, mul juba praegu selle igatsus peal. Ja mis kõige tähtsam, mis me poest ostsime oli muidugi Magners, Iiri siider– ma lihtsalt jumaldan seda:P. Ilm oli ka täna super, nagu meie pererahvas ültles, meie tõime endaga päikese siia:).
Ühest asjast kirjutan ma täna veel, et kuidas ma tundsin end Eestist lahkudes. Mul ei olnud mingeid tundeid. Ma arvasin, et mul on kahju, kuid ei olnud. Ma olen õnnelik, et sain minema. Ma tõesti pühkisin kodumaa mulla jalgadelt. Eks kunagi kindlalt tuleb ka koduigatsus, kuid eks seda näitab aeg. Praegu on mul siin miljon korda parem, kui viimased nädalad kodus...Õige aeg oli eemale minna/tulla.
Nüüd igatahes magama, homme kell 07.00 üles.
13.september
Kolm päeva olen nüüd rahulikult õunu korjanud, käed on korras. Ega ma siin ei pinguta ka eriti, võtan rahulikult. Täna oli vaba päev, käisin Peter´iga Navan´s, muistne kuningate kohtumispaik, väga ilus ning rahulik paik oli ning millised suurepärased vaated sealt avanesid:).
Peale lõunat käisime Marina, Denny, Gladyse ning Rebecca ja ta lastega mere ääres ning ka kuskil mäe peal. Jälle oli väga tore.
Üleeile käisime Peter´i juures filmikal ning Magnersit joomas, eile Martini juures veinikal, mis lõppes Peter´i juures. Oi ma ikka jäin suht vinti ning hommikul oli ikka väheke paha olla ka. Kuid muidu oli meeletult mõnus ning lahe õhtu ja öö.
Aajah, Denny ja Gladys on need inimesed, kelle heaks me töötame.
Lisan siia mõne päeva kirjed, mis ma lihtsalt arvutisse kriblasin.
PS: Hetkel tahaks isegi Iiri elama jääda:)
10.september
Ma olen õnnelikult Põhja-Iirimaa, edaspidi nimetan seda kohta siis Iiriks või Iirimaaks. Minu kirjutamine Riia lennujaamas kukkus läbil-eiolnud public.wifit. Kuidas selline asi üldse võimalik on???
Istun hetkel oma toas, Marina läks just magama. Elama ühes toas, mis on väga armas ning meie jaoks armsasti sätitud. I really love Irish people!!! Siin on hea tagasi olla, kuid imelik on see, et ma ei tunne üldse, et oleks siit ära olnud, aasta Eestis on olnud nagu üks sekund. Täna õunu korjates ning Peter´iga juttu ajades, tundus nagu oleks kõik eelnevad päevad sellised olnud. Kõik on samamoodi, samamoodi hästi. Ma ei imestaks kui ma järgmine aasta jälle siin oleks. Mina ja Marina oleks nagu perekonna liikmed. Üldse on iirlased supersõbralikud inimesed, siia tulles hääletasime Monaghamist Blackwatertowni ning meid jälle üks ülimalt tore inimene peale. Nagu aru saate mul on jälle Iirimaa vaimustus peal:).
Tänane korjamine oli edukas, käisime ka poes süüa ostma, söök on ikka päris kallis siin. Ja krt miks siin hapukoort ei ole, mul juba praegu selle igatsus peal. Ja mis kõige tähtsam, mis me poest ostsime oli muidugi Magners, Iiri siider– ma lihtsalt jumaldan seda:P. Ilm oli ka täna super, nagu meie pererahvas ültles, meie tõime endaga päikese siia:).
Ühest asjast kirjutan ma täna veel, et kuidas ma tundsin end Eestist lahkudes. Mul ei olnud mingeid tundeid. Ma arvasin, et mul on kahju, kuid ei olnud. Ma olen õnnelik, et sain minema. Ma tõesti pühkisin kodumaa mulla jalgadelt. Eks kunagi kindlalt tuleb ka koduigatsus, kuid eks seda näitab aeg. Praegu on mul siin miljon korda parem, kui viimased nädalad kodus...Õige aeg oli eemale minna/tulla.
Nüüd igatahes magama, homme kell 07.00 üles.
13.september
Kolm päeva olen nüüd rahulikult õunu korjanud, käed on korras. Ega ma siin ei pinguta ka eriti, võtan rahulikult. Täna oli vaba päev, käisin Peter´iga Navan´s, muistne kuningate kohtumispaik, väga ilus ning rahulik paik oli ning millised suurepärased vaated sealt avanesid:).
Peale lõunat käisime Marina, Denny, Gladyse ning Rebecca ja ta lastega mere ääres ning ka kuskil mäe peal. Jälle oli väga tore.
Üleeile käisime Peter´i juures filmikal ning Magnersit joomas, eile Martini juures veinikal, mis lõppes Peter´i juures. Oi ma ikka jäin suht vinti ning hommikul oli ikka väheke paha olla ka. Kuid muidu oli meeletult mõnus ning lahe õhtu ja öö.
Aajah, Denny ja Gladys on need inimesed, kelle heaks me töötame.
Monday, September 7, 2009
Pakkimine vol.1
Täna ma siiski tööle ei saanud minna, sest ikka veel haige, kuid vaikselt kohmitsen oma asjade kallal. See pakkimine on õudne, hetkel otsin kõik vajalikud asjad välja ja panen voodile. Kuidas on võimalik otsustada, mida kaasa võtta ja mida jätta:S? Asjade pakkimine ei ole kunagi nii jube olnud. Seega ma tõesti tahaks juba lennukis istuda ning tunda seda tunnet, et enam ei saa midagi kaasa võtta ega teha. Iirimaale saan tassida endaga kaasa 30kg, Iirimaalt edasi aga 25kg, osad tööriided jätan küll Iiri maha, jäävad mind ootama, ehk lähen järgmine aasta jälle:).
Ok aitab, lähen masetsen oma asjade hunniku juures edasi:P.
Ok aitab, lähen masetsen oma asjade hunniku juures edasi:P.
Sunday, September 6, 2009
Haige
Ma olen 72. tunni pärast juba Põhja-Iirimaal ning mu seiklus on alanud, kuidagi väga kiiresti on läinud need viimased nädalad. Aga ma tahan juba minna, tõesti tahan:). Hetkel on halvasti see, et jäin haigeks. Ma nii tahtsin, et viimased nädalad kodumaal oleks toredad ning meeldejäävad, kuid kõik on vastupidi läinud, suht masenduses ning pettunud olen olnud, kõik tänu ühele inimesele. Ning viimastel päevadel haige olla, on masendav. Ei jaksa hetkel asjugi sättida-olen nagu puuga pähe saanud. Loodetavasti saan ma homseks terveks, söön siin tablette, joon Coldrexi teed ning võtan Citrocepti, ehk aitavad. Homme oleks vaja valuutat vahetada, natuke poes käia ning viimane tööpäev teha ning teisipäev on pakkimise päev. Ma juba kardan seda, sest niikuinii suudan midagi olulist maha unustada. Imelik on pakkida oma elu kahte seljakotti ning teada, et teisi asju ei näe sa aasta otsa. Huvitav, millest ma puudust tundma hakkan??? Arvatavasti mustast leivast, õigest hapukoorest, Eesti metsadest...hmm ainult kolm asja tulebki hetkel meelde, millest puudust tunda. ma arvan, et poole aasta pärast tuleb siia pikk nimekiri, millest ma puudust tunnen:).
Eh, ma ei ole ju kirjutanudki kuhu ma lähen. See blogi on mõeldud selleks, et sõbrad ning tuttavad saaksid kursis olla minu eluga pikal teekonnal, mille tegelikku kestvust ning marsuuti ma ei tea. Mul ei ole näiteks aimugi, kus ma olen kahe kuu pärast. Nii palju tean, et Austraalia mandril. ütlesingi ära, Austraalia lähen. Kirjutaks siis ka marsuudi, mille ma enne läbin.
9. september-Tallinn-Riia-Dublin-Newry-Armagh-Denny´s place
9. sept-8.okt- elan Põhja-Iirimaal, kuus päeva nädalas õunad ning pühapäeviti üritan kuskil ringi sõita.
8.oktoober-Dublin-Birmingham
8.-12. okt Birmingham ja London
12.okt London-Kuala-Lumpur
12-17.okt Kuala-Lumpur, linnaga tutvumine, shopping ning ehk saan ka Malaisia loodust lähemalt näha:)
17. okt Kuala-Lumpur-Melbourne, Melbourne jõuab lennuk 18 okt. 00.30, lennujaamast liigun Pakenhami, Melbourni nn eeslinn vms., kus olen üks kuni kaks nädalat. Kui ma sealt peaks töö saama, siis jään kauemaks. Kuid esialgne eesmärk on puhata, tutvuda olukorraga ning teha kõik dokumendid korra. Pakenham on viimane koht, mida ma tean...peale seda pole õrna aimugi, mis minust saab.
I´m following my dreams;)
Eh, ma ei ole ju kirjutanudki kuhu ma lähen. See blogi on mõeldud selleks, et sõbrad ning tuttavad saaksid kursis olla minu eluga pikal teekonnal, mille tegelikku kestvust ning marsuuti ma ei tea. Mul ei ole näiteks aimugi, kus ma olen kahe kuu pärast. Nii palju tean, et Austraalia mandril. ütlesingi ära, Austraalia lähen. Kirjutaks siis ka marsuudi, mille ma enne läbin.
9. september-Tallinn-Riia-Dublin-Newry-Armagh-Denny´s place
9. sept-8.okt- elan Põhja-Iirimaal, kuus päeva nädalas õunad ning pühapäeviti üritan kuskil ringi sõita.
8.oktoober-Dublin-Birmingham
8.-12. okt Birmingham ja London
12.okt London-Kuala-Lumpur
12-17.okt Kuala-Lumpur, linnaga tutvumine, shopping ning ehk saan ka Malaisia loodust lähemalt näha:)
17. okt Kuala-Lumpur-Melbourne, Melbourne jõuab lennuk 18 okt. 00.30, lennujaamast liigun Pakenhami, Melbourni nn eeslinn vms., kus olen üks kuni kaks nädalat. Kui ma sealt peaks töö saama, siis jään kauemaks. Kuid esialgne eesmärk on puhata, tutvuda olukorraga ning teha kõik dokumendid korra. Pakenham on viimane koht, mida ma tean...peale seda pole õrna aimugi, mis minust saab.
I´m following my dreams;)
Wednesday, September 2, 2009
Hääletamine
Võtsin eile ette ühe väiksema julgustüki, hääletasin üksi Tartust koju. Natuke ikka kartsin ka, sest pole kunagi varem üksi hääletanud. Alustasin oma hääletamist Torni juures, auto peale sain kuskil 5-7 minutiga, vahepeal ei liikunud mitte ühtegi sõidukit. Peale võtjaks oli mingi keskealine ehitaja, kellega sain Puhu risti. Ta ei rääkinud mitte ühtegi sõna, teda hakkasin ma pelgama küll, üritasin teda piiluda, kuid krt mul oli prillid ees ning need on nagu silmaklapid hobustel, et kõrvale ei näe. Seega piilumine ebaõnnestus täielikult. Kartus väga suur ei olnud, sest ma ikka oskan enda eest hoolitseda-pipragaas oli ilustasti käekotis kõige peal;). Puhu ristis pidin kõigest heal juhul ühe minuti hääletama ning saingi juba peale, jälle mingi mees. Ta oli 31. aastane ning 10 aastat elanud USA-s, ma sain ta kohta päris palju teada, sest ta oli lootusetu lobamokk. Selline rääkija tüüp tundub igatahes ohutum, kui tõsine ning vaikne eesti mees. Seega julgesin käia taga Roosna-Allikul tema nn maajas, kust ta võttis elektrinäidud ning mina samal ajal sõin aias õunu. Imestasin, et Eestis nii lahkeid inimesi kohtab, samas ta alles tuli USA-st, seega on tema avameelsus ning lahkus saadud sealt külge. Hetkel kahetsen, et baka aeg ei võtnud julgust kokku ning üksi koju ei hääletanud, aga eks saan seda viga kunagi parandada. Ja minu hääletamise pärast ei pea muretsema, pipragaas on alati kaasas ning käe ulatuses:)
PS1: esimene sissekanne oma pisikese punase Inspiron Miniga:P
PS2: Täpselt nädala pärast olen juba Põhja-Iirimaal ning kodumaaga on hüvasti jäetud.
PS1: esimene sissekanne oma pisikese punase Inspiron Miniga:P
PS2: Täpselt nädala pärast olen juba Põhja-Iirimaal ning kodumaaga on hüvasti jäetud.
Sunday, August 23, 2009
Wednesday, August 5, 2009
5. august
Aeg lendab liiga kiiresti, ta tõesti lendab, mitte lihtsalt ei liigu. Mul on tunne, et järjest kõrgemaid pöördeid hakkab mu lennuk võtma-ma tahaks hetkel sellest lennukist maha hüpata ja korrakski seisatada ning mõelda oma valikute ja otsuste üle järele.
Wednesday, July 22, 2009
My first entry.
Twenty years from now you will be more disappointed by the things that you didn't do than by the ones you did do. So throw off the bowlines. Sail away from the safe harbor. Catch the trade winds in your sails. Explore. Dream. Discover." (by Mark Twain).
Subscribe to:
Posts (Atom)