14.oktoober
Istun praegu ühes üliodavas hotellis ning lebotan niisama. Hotellist kirjutan hiljem. Alustan London-KL lennust.

Lend kestis hoopis 13 tundi, suht jube oli. Peaaegu pool ajast ma magasin, siis natuke lugesin ka raamatut ning ülejäänud aja kannatasin oma kõrvalistujat. Lennuk polnud õhku tõusnudki, kui minu naaber hakkas muga rääkima ning rääkima ta jäigi, vahepeal teesklesin meelega ka magamist. Juba lennukisse sisenedes ning nähes, et mu kõrval istub murjam, mõistsin et sellest midagi head ei tule. Tegu oli malaisiast pärit india mehega, kes töötas veterinaarina Inglismaal. Inglismaal oli ta elanud juba 8 aastat, viis neid õppinud Šotimaal. Ma ei viitsi kõike kirjutada, mis ta kokku seletas. Ainuke põhiline kasulik teave oli see, et taksojuhid teevad sohki ning et minu taksosõit peaks maksma minema 15 ringgitit. Pidin taksoga sõitma KL Sentralist Marjami (tüdruk, kelle juures ööbin) juurde. Loomulikult hoiatas ta, et ma pimedas üksi liiguks, seda teadsin ma ennegi, sest Eiko oli samuti hoiatanud. Enne lennukist maha tulekut andis india tüüp oma meili, et ma talle ikka kirjutaks- unistagu edasi. Kui ma lennukist olin juba maha läinud, tuli mulle meelde, et mul oli ka magamiskott ju enne olnud, seega pidin tagasi jooksma nagu lollakas ja kas sooja ei olnud mitte 29 kraadi, ma pidin infarkti saama. Lennujaamas läksin bussile, et saada KL Sentrali.Olles bussiga juba pool tundi sõitnud, avastasin et ka Malaisias on vasakpoolne liiklus. Olen sellega juba nii ära harjunud, et alguses ei märganudki seda. KL Sentrali jõudes piirasid taksojuhid kõik inimesed ümber, seda kuhu mina tahtsin minna, seda kohta nad ei teadnud. Üks tegi ettepaneku, et ta teab kanti küll, et võime otsida. Ma saatsin ta kuu peale, ega ma loll ei ole, et ennast vaeseks maksan. Lõpuks põgenesin kolme taksojuhi käest ning otsisin teise taksoparkla, seal teadis kohe esimene juht, kuhu ma minna tahan. Ütles, et 15 ringgitit läheb maksma, ma olin kohe nõus. Kohale jõudes selgus, et tal ei ole 20st tagasi anda. Küll ta siis üritas Marjami majavalvuri juures kümnest lahti vahetada ning ning käskis mul ka marjamile helistada, et ehk ta tuleks alla ning aitaks maksta, aga õnneks oli marjam väljas:D. Mul oli ka 1 ringgitine, seega sai taksojuht 11 raha ning ta oli vääääga pettunud ning mina õnnelik, sest sain murjamile ära teha. Marjamit alguses kodus ei olnud. Marjam elab sellises suures blokkmajas, kus on siseõu, jõusaal ning veel muud asjad. Siseõues on bassein-juhuuu. Eile käisin seal õhtul ujumas ka, väga mõnus oli.

Eile oli mul siis KL linna avastamispäev. Küsisin Marjamilt, kuidas rongijaama saan ning hakkasin liikuma. Esimene probleem oli juba see, et ma ei saanud kuskilt üle tee. Lõpuks leidsin valgusfoori ja sain üle, kulutasin kuskil 20 minutit aega, et ületada ühte teed. Rongijaama ma esimese hooga ei leidnud ning küsisin teed. Lõpuks leidsin selle ning piletit ostes-seal on piletiautomaadid, tuli välja, et mul ei ole nii väikest raha, et maksta. Õnneks nägi mu muret kaks kena moslemi neiut ning kuna neil lahti ei olnud vahetada, siis ostis mulle ise pileti ning näitas kuidas asi töötab, 1 ringgit oli siis pilet. Muidugi lasin ma valesse jaama osta pileti ning ise ronisin ka vales kohas maha sest KL Sentral pole üldse sama mis KLCC. Tahtsin minna KLCC-see on siis nn kesklinn. Ronisin rongist maha ja ostsin uue pileti-avastasin oma eksimuse alles siis kui rongist väljas olin. Mul õiget kaarti ei olnud, sain Marjamilt Malaisia Lonely Planeti. KLCC jõudes sattusin kohe Petronas Towers´isse ehk siis kuulsatesse kaksitornidesse. Ma muidugi ei saanud aru, kuhu ma sattusin ning ma leidnud tükkaega ka kuskilt väljapääsu, kui välja sain, nägin, et ohhooo need ju need tornid:D. Ma vist olen tõesti loll, hakkasin siis kõmpima ning kõmpisin totaalselt vales suunas. Õnneks leidsin drugstore´i ,kust sain endale päiksekreemi osta. Lõpuks otsustasin, et kõmbin tagasi tornide juurde. Kõmpisingi ning läksin tornide juures olevasse parki, see oli päris ilus seal. Pärast otsustasin, et otsin üles Golden Triangli, kuid ei leidnud ma midagi, eksisin hoopis ära. Mina Lonely Planety kaardist ning KL tänavatest ei saa üldse aru. Tänavate süsteem on kuidagi v'ga imelik. Ja mis asja eriti hulluks tegi, oli see, et jalakäijate peale ei mõelda üldse. Pole kuskil õieti käia-kõnniteid phm ei olegi ning teid ka ei saa ületada, sest jalakäia valgusfoor on alati punane ning neid valgusfoore on ka väga vähe. Seega pead sa lihtsalt nagu lollakas keset hullu liiklust üle tee jooksma, mis ei ole üldse lõbus, olen õnnelik, et ellu jäin. Peale suurt eksimist läksin sööma ning siis KL Towerisse, selle leidsin esimese raksuga üles. Menara KL on 421 m kõrgune-4. Maailmas oma kõrguse poolest. Vaateplatvorm oli 276m kõrgusel. Päris võimas vaade oli. Torni all oli väike animal zoo, mis sisaldas põhiliselt madusid. Seal sai madu kätte ka võtta. Ma nägin kuidas madu oli välja võetud ning ma ehmusin nii palju, et tormasin teise ruumi otsa-huvitav, kuidas ma austraalias hakkama saan:P. Peale Toweri külastust läksin Chinatowni. Rongiga liiklemine KL-is on mul nüüd selge:). Chinatown on ikka üks jube koht, need söögikohad seal on eriti räpakad. Koju jõudes olin ma suht väsinud, kuid ujumine mõjus mulle värskendavalt ning tundsin end jälle elavana. Marjamile tuli üks eesti tüdruk ning üks Peruu tüdruk külla, tegime väiksed dringid ning rääkisime niisama. Aaa marjamil on ka korterikaaslane Mike, sellest sain ma alles eile õhtul teada, kui tuppa sisse sadasin ning mingi tüüp telekat vahtis. Aa rongijaamast koju läksin taksoga, sest ma kaotasin suunataju ning ma ei tundnud pimedas ära, kuhu ma pean minema, peale poole tunnist tuiamist ümber ilgelt suure rongijaama, otsustasin küsida teed. Nad ütlesid, et täpset kohta ei tea, kuid näitasid suuna kätte, kuid ütlesid, et ärgu ma üksi küll pimedas mingu. Ja hoiatajateks olid murjamid ise, seega otsustasin takso võtta.ja muide ma nägin ühes kohas, kuidas narkar endale toosi tegi, peale seda hakkas mul eriti kiire. Krt unustasin, et Chinatowni juures on ka mingi islami värk, käisin nende põhilises mošees, sain ilusasti sisse ka, Seal hakkas muga gayst moslem rääkima, ma olen 100% kindel, et ta oli gay. Tahtis õigustada islamit ning teha kristlust maha. Ok aitab eilsest.

Täna hommikul tõusin seitse üles, et minna bussijaama ning võtta buss Kuala Besutisse. Kuala Besutist lähevad laevad Puala Perhentian Kecile, see on saar, kuhu mina tahan minna-nagu aru saate, ei ole ma sinna veel jõudnud. Jõudsin bussijaama pool üheksa ning bussipileti sain alles poole kümneks, kuigi näitas, et ka 9.00 läheb buss. Igatahes hakkasin bussi ootama ning jäingi seda väga kauaks ootama, sest buss jäi 45 minutit hiljaks, ma käisin kassas kolm korda kisamas, sest mul oli vaja jõuda enne viit siia (Kuala Besutisse). Kell viis läheb viimane laevake saarele, Lõpuks väljus buss siis tund aega hiljem ning mina olin juba piisavalt marus. Kui jõudsime linnast välja, tehti peatus mingi putka juures, kus bussijuhid kukkusid šoksi või muud sarnast ostma ning õgima, jälle passisime niisama 15 minutit.14.15 tehti peatus mingi söögikoha juures, peatus kestis 45 minutit. Ostsin ka siis endale mingi supitaolise asja, sest tahket toitu sai ise võtta letis ning see nägi nii jube välja, et ma ei julgenud seda võtta. Supp oli väga hea. Minul kulus kõigeks ainult 15 minutit. Ja rsk peatus kestis ja kestis, sellepärast et need jobud moslemid peavad ju palvetama. Seega jõudsime lõpuks Kuala Besutisse pool seitse ning mina olin lootusetult kõikidest laevadest maha jäänud. Bookisin homme hommikuks pileti, 7. 30 läheb välja ning sealt juhatati mind ka odavasse hotelli. Hotell on rohkem nagu mingi hostel. Voodi on õnneks suur ning konditsioneer on ka olemas, kuid muidu on ämblikuvärgud ning kole värk. Aga mis sa ikka 35 ringgiti eest tahad. Panin asjad ära ja läksin söögikohta otsima. Õnneks oli ligidal, toit oli jälle super, riis mereandidega. Mulle väga meeldis, selline parajalt vürtsikas. Olin ainuke heledama nahaga olevus, seega vahiti iga mu suutäit.
Nüüd istun lihtsalt hotellis, sest välja ma ei julge minna. Saangi siis nüüd pikalt ja põhjalikult kirjutada. Loodan, et homne päev õnnestub täielikult.
Malaisiasse ma väga ei soovitaks tüdrukul üksi tulla, tähelepanu saab ikka piisavalt. Koguaeg mingi vilistamine, passime ning autode signaalitamine. Olen mõne moslemi tüdrukuga rääkinud, nad kõik on imestanud, kuidas ma julgesin üksi tulla, et ikka ohtlik jne. Nad ise teavad ka, et neil sellised värdjad meessoost esindajad. Siiani on kõik hästi läinud, kuid ega ma kauem siin olla küll ei taha. Loodus on ilus. Siin on imelised metsad, kuid jalutama ma sinna minna küll ei tahaks, bussiaknast ilus vaadata. Malaisias on ju samuti igast töllakad maod. Malaisias ma elada küll ei tahaks, jube koht selleks. Ma ikka eelistan natuke kultuursemat, viisakamat ning rahulikkumat elukeskkonda. Ega reisidagi ei taha siin väga kaua.

Kirjutan natuke ka lisaks Iirimaast. Mulle meeldib seal kõik, välja arvatud see, et maakohtades on teed väga kitsad ning ääristatud põõsastega, kuid ma arvan, et sellega harjub ära. Ok hapukoore puudumine on ka halb, kuid selle elab üle. Iirimaal on väga lahked, sõbralikud ning avatud inimesed. Iirimaa maastik on mõnus, pisikesed künkad kõikjal. Teed on alati üles-alla-üles. Tänu künklikusele on seal ka imelised vaated. Metsa Iirimaal ei olegi phm, on kultuurmetsa natuke. Ilmad on muutlikumad kui eestis, talved on loomulikumalt soojemad ning suved on jälle väheke jahedamad, selliseid kuumi kuivaperioode neil ei esine. Talvel on jälle harv, kui temperatuur alla nulli langeb. Suusatada seega ei saa, kuid ega eestis ka enam väga selliseid talvi ei ole, kus saaksid suusatama minna, kui ilmad isegi lubaks, siis ei ole selleks enam aega.
Mulle meeldis perekond, kus ma elasin. Nad olid väga tugevalt seotud, koguaeg käis helistamine ning üheteise juures käimine. Muidugi elasid nad kõik ka suht lähestikku. Ma imestan seda, kuidas mind ja Marinat hoiti. Seal ei tundnud end küll nagu mingi lollaka orjana. Kõik tahtsid, et meil oleks tore ning hea olemine. Ma ei usu, et eestis keegi viitsiks ning tahaks niimoodi tööliste eest hoolt kanda.

I miss my Ireland.

Hoidke nüüd pöialt, et mul Malaisias need viimased päevad hästi läheks:).

15.oktoober
Täna algas minu päev 6.45. Jep, ma tõusin ise vabatahtlikult nii vara üles, et varem Perhentiani saarekesele saada. Siiani ei ole kordagi veel väsimust tundnud. Siia jõudes hakkasin kohe hotelli otsima, kuid hotelli omanik otsis hoopis minu ise üles, st et rannast rabas minust kinni ja küsis, kas mul hotell juba olemas, sain siis toa 25 ringgiti eest, hotellist on asi kaugel, kuid malaisia mõistes on tegu päris mõistliku kohaga. Isegi dušš on olemas. Peale toa kätte saamist, bookisin endale snorgeldamise ning ostsin WC paberit, sest kuna ma magan odavas toas, siis ei ole WC paber ettenähtud..nagu mida fakki. Peale seda läksin ma väiksele jaluskäigule dzunglisse, jah ma olen nüüd dzunglis ära käinud, nüüd juba siis neli korda, sest läbi dzungli saab teise randa minna. Esimest korda läksin kahe malaisia poisiga, sõin nendega koos ka hommikut. Traditsioonilist malaisia hommikusööki, puuviljad ja roti (roti on phm meie pannkook, ainult et krõbe ja päris õline), vägagi maitsev oli. Üks hollandi tüdruk sõi ka koos meiega. Pärast seda läksin randa ja lebotasin seal kaks ning pool tundi, iga poole tunni tagant käisin ujumas. Vesi on siin liiga soe, lihtsalt super. Ning 2,5 tunniga sain ma päris pruuniks. Randid on igatahes väga korralikud. Peale päevitamist läksin 2,5 tunniks snorgeldama. Esimest korda snorgeldasin. Oh, kui vaimustuses ma sellest olen, veealune maailm on lihtsalt super. Väga suurepärane kogemus oli. Ma nägin ainukesena ka haid, samuti nägin ülisuurt meduusi. See meduus oli ikka vääääääga suur. Hai nägemini ehmatas mind nati ikka ära küll, ma teadsin et siin haid on. Kolmes kohas käisime snorgeldamas, üks koht oligi nn haide koht, kus me ühtegi haid ei kohanud, kuid koralliriffi juures põrkasin mina rõõmsalt haiga kokku. Õnneks ta kartis mind ning tõmbas minema. Samuti nägin ka suur merekilpkonna. Oi ma olen vaimustuses. Snorgeldamisel tutvusin ühe Argentiina kutiga, Jose on nimi. Kutsus mind välja koos ta sõpradega, lähengi, mis ma üksi ikka vahin. Ostin õhtul endale ka ühe väga armsa kleidikese. Ok, loodan, et see Jose tuleb ruttu mulle vastu, sest ma olen nälga suremas:P.Pole phm poole üheteiskümnest saati söönud. Ja kas ma unustasin mainida, et siin on moskiitod, V'ga rõvedad on teised. Ja appikene kõige tähtsama asja unustasin ära, siin on iguaanid vms sellised loomad. Igatahes sellised hästi suured hallid sisalikulised, mina nägin ühte, mis oli üle meetri kindlalt. Nägin kahte väiksemat ka veel, üks oli must ning teine oli pisike hall. Pisike hall oli siis nii pisike, kui meie suurt sisaliku massi 100ga korrutada. Seega on tänane päev mul sajaga korda läinud. Homme hommikul saarelt minema ning Kuala Lumpuri jälle, homme õhtul pidin Marjamiga klubisse minema ning laupäeva lõunal lendan juba Austraalia. Ja siis algabki mu elu Austraalias.

16. oktoober
Jose ja ta sõpradega käisin siis söömas ära, kuid baari ei viitsinud minna, uni tuli. Vanaks olen jäänud. Täna on mul igatahes päiksepõletus ning nii mõnedki kohad on päris valusad-esimest korda elus on mul siis päiksepõletus. Päris rõve asi on see. Homme hakkan siis Austraalia lendama. Ootan juba, sest KL ei meeldi mulle, üldse mulle see Malaisia ei istu. Turiste täis saared on vist ainukesed normaalsed kohad siin. Et jah varsti ma siis olengi täitsa down under. Natuke imelik mõelda, et vähemalt järgnevad kuus-seitse kuud olen ma seal. Ja nati loodan, et täna kuhugi minema ei pea. Selline uimane olek vähe, aga ma lähen nüüd basseini ujuma. Ehk teeb olemise paremaks.