Võtsin eile ette ühe väiksema julgustüki, hääletasin üksi Tartust koju. Natuke ikka kartsin ka, sest pole kunagi varem üksi hääletanud. Alustasin oma hääletamist Torni juures, auto peale sain kuskil 5-7 minutiga, vahepeal ei liikunud mitte ühtegi sõidukit. Peale võtjaks oli mingi keskealine ehitaja, kellega sain Puhu risti. Ta ei rääkinud mitte ühtegi sõna, teda hakkasin ma pelgama küll, üritasin teda piiluda, kuid krt mul oli prillid ees ning need on nagu silmaklapid hobustel, et kõrvale ei näe. Seega piilumine ebaõnnestus täielikult. Kartus väga suur ei olnud, sest ma ikka oskan enda eest hoolitseda-pipragaas oli ilustasti käekotis kõige peal;). Puhu ristis pidin kõigest heal juhul ühe minuti hääletama ning saingi juba peale, jälle mingi mees. Ta oli 31. aastane ning 10 aastat elanud USA-s, ma sain ta kohta päris palju teada, sest ta oli lootusetu lobamokk. Selline rääkija tüüp tundub igatahes ohutum, kui tõsine ning vaikne eesti mees. Seega julgesin käia taga Roosna-Allikul tema nn maajas, kust ta võttis elektrinäidud ning mina samal ajal sõin aias õunu. Imestasin, et Eestis nii lahkeid inimesi kohtab, samas ta alles tuli USA-st, seega on tema avameelsus ning lahkus saadud sealt külge. Hetkel kahetsen, et baka aeg ei võtnud julgust kokku ning üksi koju ei hääletanud, aga eks saan seda viga kunagi parandada. Ja minu hääletamise pärast ei pea muretsema, pipragaas on alati kaasas ning käe ulatuses:)
PS1: esimene sissekanne oma pisikese punase Inspiron Miniga:P
PS2: Täpselt nädala pärast olen juba Põhja-Iirimaal ning kodumaaga on hüvasti jäetud.
No comments:
Post a Comment