Near Mareeba

7.november.
Nii Kakadu pargis on mul käidud ja Darwinist põgenetud ning ilusasti end Mareeba lähedale sisse seatud.
Alustaks siis Kakadu pargist. Olime seal kaks päeva ning läksime sinna neljakesi, mina, saksa tüdrukud ja rastapoiss Edua. Nagu ma enne kirjutasin oli meie suksuks ilus maastur, Mitsubishi Outlander ning mina olin põhijuht. Ma olen üldse kahtlaselt palju nüüd austraalias sõitnud. Esimene vaatamisväärsus meie jaoks oli üks billabong, eestikeeles peaks see vist mingisugune mitkekesisese elustikuga tiik olema. Igatahes see billonbongi külaskäik jääb eluks ajaks meelde, sest see oli niivõrd ebameeldiv. Ebameeldiv siis tänu sääskedele, sest me unustasime panna sääsetõrjet ja tänu sellele tulime sealt tagasi totaalselt ära sööduna. Ja need krdi hammustused sügelevad ju hullumööda. Billabong ise oli päris kena, kuid kaua me seal just ei olnud. Krokodillid pidid ka seal elama, kuid kahjuks meie neid ei näinud. Krokodille ei näinud me kordagi, ainult kuulsime korra häält. Seega natuke jama, kuid samas vist ka hea, sest ma arvan, et üks meist oleks läinud muidu krokodillile söögiks. Peale esimest billabongi läksime teist vaatama, nüüd juba sääskedele vägagi ettevalmistunult ning seda külastust nautisime palju. Peale seda läksime paarikilomeetrilisele jalutuskäigule, mis oli samuti meeldiv. Siis sõitsime Ubirri, aborigeenide kaljumaalinguid vaatama, enne tegime ühes ilusas kohas söögipeatuse. Ubirr oli meeletult kaunis ja rahulik paik. Ning maalingud olid sammuti kenad ja päris hästi säilinud. Ubirris veetsime kaks tundi ning peale seda hakkas vaikselt pimedaks minema. Siis sõitsime Jabirusse, mis on Kakadu pargi pealinnake, mõtlesime et ehk ikka ööbime kuskil, kuid see mõte kukkus läbi, kuna liiga kallis oli. Seega käisime ühes ööbimiskohas salaja dušši all ja siis sõitsime social clubi, sest kõik tahtsid õlut juua. Mina tahtsin sooja jooki, kuid baarmen vaatas mind imelikult ja ütles, et me oleme soojas kliimas, siis saingi ainult oma gingerbeeri kätte. Krt väljas oli enne sadanud, ma olin suht märg ning sees oli kuradima külm. Austraallastel on alati siseruumid nii meeletult külmad, imelikud inimesed on ikka. Ööbisime selle sama klubi ees autos, üks ebameeldivamaid öid üldse, sest palav oli ja kuna õhk sai ruttu autos otsa pidime aknad lahti tegema, kust ründasid meid sääsed jälle. Hommikut alustasime siis kell pool kuus, sõime järveääres, käisime infopunktis. Siis sõitsime aborigeeni kultuurikeskuses, mis oli üpriski huvitav ja ma suutsin seal jälle raha raisata ja paar asjakest osta. Mulle aborigeeni kunst meeldib. Ainuke asi, mida nad teha oskavad. Siis sõitsime mingit märgala vaatama ning peale seda võtsime teekonna ühe kose juurde, teekond oli üpriski pikk. Kuna tee sinna oli ülimalt kehv. Mõnus kruusakas, millel sõitmine oli nagu raudteerööbastel sõitmine ning sai ka mudast ja jõgedest läbi sõidetud. Minu jaoks oli see hea sõidukool. Kosk oli kaunis nagu kosed ikka, ujusime seal. Siis kose peal mitte all. Koguaeg oli muidugi naljaviskamine, et silmad lähenevad. Kuid midagi ei juhtunud, kõik tulime pargist elusana tagasi ning samuti ka ühes tükis. Peale koske sõitsime farmi tagasi. Ööbisime viimase öö seal, järgmise päeva lõunal sõitsime Darwini. Käisime tüdrukutega seal kinos, vaatasime Eat, pray, love´i. Minule film meeldis, kuid loomulikult oli raamat parem. ÖÖ veetsime lennujaamas. Ja kolmapäeva hommikul lasimegi Darwinist jalga, pole vist kunagi nii õnnelik olnud kuskilt lahkudes, kui seekord. Darwinis tuli jaanika mulle järgi ja tõi mind enda farmi, kus ta ööbib. Reedel ja eile käisime ringi sõitmas, väga ilus kant on siin. Mulle meeldib. Eile sain ka oma saksa tüdrukutega veel kokku, käisime iiri pubis ja mina nautisin jälle mahla ja cocat. See karsklase elu on ikka raske. Kuid natuke pean veel vastu pidama. Melbourne jõudes teen ma oma esimese erandi ja joon Guinessi, aga ainult ühe. Kuigi arvestada, et ma ei ole siis kaks kuud juba tilkagi hinge alla saanud, siis jään sellest küll vinti.

See oli mu lühikokuvõte siis nädalast. Peaksin siin kohapeal olema veel kaks nädalat, homsest saan ehk laime korjama hakata, pean farmi omanikega rääkima. Pole töö asjus veel rääkinudki.

Ja veinitehasest tean nii palju, et laborandi assistendi kohal pääsesin edasi intervjuule, kuid sinna ma minna ei saa. Sest liiga kallis on edasi tagasi lendamine. Et homme pean neile ei ütlema, suht pettunud, kuid mis parata. Ehk õnnestub mul telefoni teel intervjuu ära teha.

Rohkem mul vist hetkel midagi muud juhtunud ei ole. Jaa kui Jaaniga sõitmisest rääkida, siis käisime Kurundas ja Barron Fallsi vaatamas ning ka Fig puid vaatama, need suured ja võimsad puud. Ning ühel meeletult ilusal lookout´l. Aga rohkem ma ei viitsi kirjutada. Ruudi utsita, mis siis teinekord ka tagant :)

NT Library

ma olen siin vahepeal jälle laisk olnud ja ei ole kirjutanud. Aga mul on sõber Rudolf, kes mind ikka utsitab aegajalt.
Minu mangode korjamine on läbi, see sai juba nii mõnedki päevad tagasi läbi. Oleme niisama olnud, paar õhtut tagasi oli meil seasoni lõpetamise pidu. palju oli süüa ja juua. Mina jõin jälle loomulikult akoholivaba õlut, päris raske on ikka selline karske olla, kui su nina ees on tasuta alkohol ning ümberringi kõik lällavad. Teistel selle vastu ei ole midagi, sest ma sain neile jälle kainet rooli mängida. Tundub, et seekord sõidan ma autoga rohkem, kui eelmisel korral austraalias. Et kui Eestisse tulen, siis kui avastate, et mõni hull sõidab valel pool teed, siis olen see mina. Pidu oli muidu normaalne, kui välja jätta, et neli poissi hakkas oksele, nõrgad ma ütlen. samas meist keegi polnud ammu ka midagi joonud, et eks kõigil hakkas eriti kiirelt pähe. Ma elan muidu ikka veel darwinist väljas, farmer poputab meid kolme tüdrukut ikka korralikult, saame rahus seal tasuta elada ja eile viis meid ta kasiinosse VIP ruumi, sai söödud ja mina järjekordselt mahla juua, kui teised kõrval rõõmsalt veini libistasid. Ma ütlen, kõik need üritused on minu kiusteks tehtud. Aga jah, kui mul oli eesmärk siin olles olla kaine, tsölibaadis ja suht taimetoitlane, siis see taimetoitlus on sajaga läbi kukkunud. Teiste asjadega läheb mul hästi. Ega mul midagi erilist juhtunud ei ole. Mul seekord kasiinos meeldis,sest enne minekut käisin pokiesid mängimas ja sain 28 dollarit rikkamaks. Hea tunne on ikka raha juurde saada palja mängimisega.
Ma olen tegelikult väga õnnelik, et mangod läbi said, ma viimasel tööpäeval ikka kirusin iga minut oma tööd. Siin on ikka nii kuradima palav ja ebameeldiv olla. Ma ei saa aru, mis inimesed tahavad siin üldse elada. Ja mina saan siit õnneks varvast lasta kolmapäeva varahommikul, sõidan Cairnsi Jaanika juurde, kus teen veel kuni kaks nädalat seda farmi tööd. Ja siis teeme Jaanikaga Uluru tripi ja ma seda Uus-Meremaa asja ei tea veel, mul siin muid mõtteid tekkinud.
Täna rentisime saksa tüdrukutega auto kolmeks päevaks, selline armas maastut, et teha Kakadu park, see on Austraalia suurim looduspark. teeme seda kaks päeva arvatavasti. Mul nende saksa tüdrukute hea klapp, kahju on neile head teed cairnsis soovida, me lendame sinna koos. Mul need plaanid siin koguaeg muutuvad, et tean ainult paari päeva ette ja kas alati sedagi. Sellist asja mul eelmine kord küll ei olnud.
Ma nüüd vast lõpetan, midagi põnevat nagu ei ole rohkem kirjutada. Ärge kunagi Darwini tulge,siin rannas ujuda ei saa, kui sa just enesetapu mõtetega ei ole. Sääsed on ööpäev läbi kallal ja need sääsed on koletised võrreldes meie armsate tegelastega, nad on küll väiksemad, kuid nende hammustused on miljon korda hullemad. Siis on siin sigasuured rõvedad konnad. Madusid leidub nii maa peal kui puu otsas. Linnas ringi käies on kõik kohad täis koledaid, musti ja purjus aborigeene. Ja kuumus, see on tappev, kui sulle meeldib 24h saunas olla, siis sobib. Kui isegi öösel on 34 kraadi, siis mõelge kui palju on päeval ja päikesega. See viimane lõik on küll vist minu ving, kuid jah mulle siin ei meeldi.

Humpty Doo

19.oktoober
Pidin rääkima oma känguru jahist. Ma võtan nüüd väikse lõigu ühest kirjast mille ma kirjutasin, ei viitsi uuesti sama asja kirjutada.

Ma käisin täna jahil, känguru jahil. Meie farmer viis meid kõiki känguru jahile peale tööd. Kõik on tegelt minu süü, sest mina ütlesin, et tahaksin proovida känguru liha. Igatahes läksime jahile ja mina olin esimene, kes sai siis känguru sihtida, sest teised lõid põnnama. Nuh ma siis saingi püssi kätte ja sihtisin känguru ja kurat sain pihta kah ning känguru ei olnud just 10m kaugusel. Igatahes lasin ma känguru vigaseks ja siis oli suur jant, et teda uuesti tulistada, kaks inimest lasid tast mööda, ma sain jälle püssi endale ja lasin jälle pihta, kuid mitte surnuks. Lõpuks lasi meie farmer ja temagi täitsa surnuks ei lasknud, viimane au jäi meie jaapanlasele, kes lasi meetri pealt talle pähe, mina ei julgenud. Vaene känguru sai palju kannatada.

14 oktoober käisin siis jahil. 15 oktoober nägin ma jälle madu. See siga oli mangopuu otsas. Õnneks mina seda puud ei korjanud, kuid mind kutsuti madu vaatama, vastik roheline tegelane oli. See võeti mangode korjamise asjaga kinni ning visati minema, ma oleks tahtnud, et ta ära tapetaks. Seega ma nägin madu puu otsas ja madu lendamas, kaks kõige õudsemat õudusunenägu korraga. Mulle see outback ikka väga ei meeldi. Ja ma ei mäleta, kas see oli samal päeval või üks päev enne, igatahes oli meil ka suur hüppav ämblik WC-s. Ma ei saa aru, mis inimesed tahavad elada outbackis. Peale ussipäeva tulime natuke linnale lähemale, öeldi, et korjamine on tänu tsükloni tulekule lõpetatud. Laupäeval siis pakkisime siin kaheksa tundi viimaseid mangosid. Suhteliselt masenduses olin, sest mõtlesin, et pean uue töökoha endale otsima, kuid pühapäeva hommikul tuldi ütlema, et hakkame uuesti korjama, kuid peame ootama, millal mangode pakkimise masin korda saab, täna teisipäev ja lõpuks sai korda, et täna õhtul lähme enda farmi tagasi ja homsest jälle korjama. Alates pühapäevast olen ma siin niisama lebotanud, eile ja täna võtsin päikest, päris hästi hakkab peale, et jume mul jälle tagasi :)

Minu farmer on väheke imelikuks läinud, käib ja teeb mulle komplimente, see ei istu mulle eriti, 60 aastane vietnami vanamees võiks oma suu kinni hoida. Aga rohkemat hetkel ei olegi juhtunud.
Loodan, et saan nüüd 2,3 nädalat ilusasti tööd teha. Siis peaks rahaliselt mul kõik ok olema ja siis saan ehk detsembris Uus-Meremaale paariks nädalaks minna. Seal ei ole ühtegi madu, et mul on vaja puhkust neist.

Jaja..mu taimetoitlus on suht läbi kukkunud. Kuigi poes käies ma siiani liha ei osta. Alkoholile aga ütlen ilusasti ei :)

15. oktoober

elus olen. netti sain kahjuks ette teatamata. ma käisin eile känguru jahil, ja lasin ühe känguru maha kah, vot kahjuks ei jõua pikemalt rääkida sel teemal, kirjutan hiljem siia:)
11.oktoober
Eilne sissekanne jäi ikka väga lühikeseks, hakkasime tüdrukutega rääkima ja pärast tuli uni peale. Igatahes rääkides laupäevast, siis käisime Darwinis, ostsime süüa, saime netti ja ostsime ka mõned tööriided. Netis käik oli kasulik, kuna tegin ära avalduse, et saada oma vanasse veinitehasse laborandina tööle. Hoidke nüüd kõik pöidlaid, et ma selle töö saaks. Muidugi tegin avalduse, et saada ka oma vanale tööle tagasi. Samuti sain palju ilusaid kirju.
Eilne tööpäev oli siis täispikk, 7 hommikul kuni poole seitsmeni õhtul, see sisaldab siis 1,5 tundi lõunapausi, töötunde on kokku 10, nii peaks tegelt igapäev olema. Eile oli ikka kuradi palav, kella poole viiest hakkas sadama ja töötasime sadus, hea paras oli, kuid ainult märg. Pean siin kohas veel neli nädalat vastu pidama, siis saan jälle reisima ning tsivilisatsiooni. Töötan muide mingi vietnaamlase juures. Ta on olnud New Yorkis mingi õppejõud, siiani vist käib vahel andmas, kuid oi appi vaesed tudengid, minu arvates on tema inglise keel nii kohutav, et jube. Kuid vb on NY-s mingeid kilide koole kah. Ma ei ole küsinud,mis keeles ta andis. Kõige jubedam on asja juures see, et ta arvab, et räägib normaalset inglise keelt ja siis vuristab veel, mitte keegi tavaliselt suurt aru ei saa. Hetkel on mul muide lõunapaus, ilm on hea pilves, seega väga hull ei ole, kuid eile oli jah 40 tuuris neid kraade, sauna igatsust eile küll ei olnud. Täna juba jälle on. Muide mu taimetoitlus on läbikukkunud, käisin laupäeval mäkis ja sõin kanaburksi. Aga rohkem ma 11 päeva jooksul liha ei ole söönud,kui burks ja pizzat. Alkoholi ei ole ma üldse puutunud, kuigi tahtmine oleks küll ühe külma õlle või siidri nahka panna. Ma nüüd puhkan nati. 50 minuti pärast jälle neid nõmedaid mangosid korjama.

14.oktoober
olen siiani mangodes ja tundub, et mul lootust siin kõik oma plaanitud aja vastu pidada. Kuumus ja niiskus on siin tappev, kuid töö muidu on lihtne ja inimesed on lahedad. Saan oma saksa tüdrukutega väga hästi läbi ja juttu on ka meil palju. Koos ühe dušši all käimine on meil juba tavaks siin saanud. Poisid igatahes meil igakord naeratavad kui kolmekesi dušši alt välja kobime :D. Poisid on ka meil normaalsed. Nuh jaapanlane on väheke imelik. Meil on siin kaks õhtut filmikad olnud ja ta ei löö meiega kampa. Aga noh enda mure, ta meist ainuke ka, kes armastab väikest jointi teha. Taiwanist pärit noormees on armas, tal inglise keel on kehva, kuid üritab palju ja on hästi sõbralik ning abivalmis. Saksa poiss Gabriel on lahe, ok ta ei ole enam poiss, 29aastane on. Bioloog ja palju reisinud inimene, et temaga on päris tore juttu ajada ning huumorisoon on ka olemas. Seega inimestega on mul siin vedanud.
Igapäevane vaenlane on mul siin päike, mind ei tee hetkel mitte miski rohkem õnnelikuks, kui pilvede ilmumine päikese ette ning natuke jahedam tuuleiil. Isegi õhtul kui välja lähed ja kottpime on, on palav. Kuid väga väljas me ei istu, sest siin on sääsed. Need on siin väiksemad, kui meil eestis ja natuke kiiremad kah. Et maha neid ei õnnestu nii kergelt lüüa.
Ja muide siia Darwini on vist kõik aborigeenid kokku tulnud, nad on ikka jube koledad ja mustad ning purjus ja räuskavad. Aga jah seda nende inetust on raske isegi sõnadesse panna. Ma olen väga õnnelik, et ma aborigeenina ei sündinud.

7.oktoober.
Olen siin juba mõnda aega olnud Austraalias, maandusin Darwinis teisipäeva hommikul ja praegu on neljapäeva õhtu, sain endale töö juba ja homme hakkan tööle. Darwin mulle ei meeldinud, mõttetu linn. Suht palju veetsin seal aega toas, otsides tööd või siis skypedes. Natuke käisin ka ringi, tahtsin minna ka randa, läksingi, kuid see oli inimtühi. Ok, ma valetan ei olnud inimtühi, ranna ja metsapiiril olid mingid purjus aborigeenid, neid ma inimesteks tegelikult ei loe. Minule aborigeenid üldse ei istu. Ostsin Darwinist mõned vajalikud asjad ka, tööriideid natuke ja siis Havaianas, ehk siis minu uued armsad plätud. Ma olen olnud austraalias kolm päeva ja see tundub juba igavikuna. Ma ei oska midagi erilist Darwini kohta kirjutada. Enesetunne oli imelik siia jõudes, kuidagi kodune natuke, sest ikka päris palju aega siin veedetud. Samas pean ma ütlema, et mul on meeletu koduigatsus peal. Oeh ma parem ei räägi sellest siin, see arvatavasti süveneb nende nelja-viie nädala jooksul, mil ma siin olen.

Ma nüüd räägin natuke oma tööst, ma ei soovita seda mitte kellelegi. Aga miks ma sellega nõus olin, oli see et ma ei teadnud enne kõike fakte. Ma teen otsuseid ikka tõsiselt mõtlemata. Mul oli vaja tööd kohe, sest 4,5 nädala pärast tuleb Jaanika siia ja siis hakkama ringi natuke sõitma. Ja töö pidin siit kandist leidma ja ainuke töö, mis siin hetkel on, on mangode korjamine ja pakkimine. Ma ettekandja tööd ei taha eriti ja nii väheks ajaks tavaliselt ei võeta ka, ma peaks veel mingi RSA ka tegama, kuid mul ei ole seda. Igatahes oli mul hosteli tahvlil Davidi tööpakkumine, ja töölt ma talt saingi, täna sain kätte ja kahe tunni pärast tuldi järgi ja toodi ming pärapõrgusse, mul ei ole õrnaaimugi kus ma olen, tean et lähib pood on tunniaja sõidu kaugusel ja siin ei ole levist haisugi. Seega ma ei saa kellegagi kontaktis olla. It sucks a lot. Iga päev on kümnetunnised tööpäevad, palk on 15 dollarit enne makse ja majutus on tasuta, tänu millele ma olin nii madala palgaga nõus. Ja kuna tunde saab ka palju, siis peaks raha kogunema ning ma ei saa kuskil raiskamas ka käia. Ja õnneks tööandja on tore, kuigi ta võiks raha rohkem maksta. Täna tõi meile kõigile pizzat ja ma patustasin, sõin liha, kuid mul oli lihtsalt masendus ja ma ei oleks suutnud endale süüa teha. Nii miks ma seda tööd juba vihkan, mangod sitapead on mürgised või noh nende varred ja nad pritsivad mingit põlevat vedelikku ja siis tekitavad nad ka allergiat, kõikidel siin kes on juba keha pisikesi punne täis. Nii, et jah kui ma arvasin, et tomatid on nõmedad, siis mangod on veel nõmedamad. Ma ei saa aru, miks ma eestist ära tulin. Mul oli mõistlik töö ja parim noormees maailmas ning mina tulen end siia piinama. Ah parem lõpetan, homme saan ju edasi kirjutada, vaatame kas pean siin 4 nädalat vastu.

8.oktoober
esimene tööpäev üleelatud, alustasime kell 7 hommikul. Esimese poole tunni jooksul suutsin mina saada seda põletust tekivat vedelikku näkku, oi kuidas ma siis ropendasin, õnneks eesti keeles, et keegi minust aru ei saanud. Aga hea oli, et ma sain kohe vett ja maha kõik pestud, põletust ei tekkinud, kuid hirm oli pärast väga suur, kahe tunniga see umbes kadus ja rohkem selliseid intsidente ei olnud. Töötasime kella 12ni ja siis oli 1,5 tunnine paus, siis uuesti tööle, Peasi pausi oli ilm palavamaks läinud. Kuid sai kuidagi hakkama, õnneks on meil koguaeg jahe vesi käepärast, et saab koguaeg juua, mida ma ka teen. Kuskil 16.40 hakkas sadama ja korraga, meie kolm kili ei taht lõpetada, ma ka natuke töötasin edasi, ehk siis 10 minutit ja siis panin kisama ja hakkasin streikima, igatahes kella viieks lõpetasime töö, üleni läbi märjad ( mina seisin puu all viimased 10 minutit, minuga ühinised õnneks kaks saksa tüdruk). Meid ongi siin seitse korjajat, neli poiss ja kolm tüdrukut. Kui mina, Lena ja Fransesca hakkasime karavani poole tatsuma, siis juhtus midagi, ma ma lootsin, et ei juhtu. Me nägime madu ja nii suured, kui minu teadmised madudest on, siis see oli brownsnake, ehk üks mürgisemaid madusid üldse. See sitapea tahtis ka vihmakäest põgeneda ja otsustas seda teha, roomates minu ja Fransesca vahelt läbi. Ja mida ma imestan, et ma isegi jooksnud teises suunas, ma vist olin vihma peale liiga vihane ja päikesest uimane, et ei suutnud reageerida. Pärast muidugi käisin eriti ettevaatlikult. Ja nüüd midagi noormeestele, peale vihma, hakkas meil kolmel neiul külm ja me läksime koos ühe dušši alla pesema. Oi kuidas meie poisid pärast üllatunud olid, kui nägid et kolm inimest tuleb dušši alt välja. Aga see on ka kõik, mis täna olulist juhtud. Ootan nüüd millal tüdrukud Darwinist tagasi tulevad, andsin neile telefoni kaasa, et ehk on sealt sõnumeid tulemas. Ise ma ei hakanud minema, nad läksid meie tööandjat sõidutama, kuna ta oli nii väsinud, et ei jõudnud ise sõita. Ma ise olen ka hetkel suht väsinud, sest öösel magasin vägaväga kehvasti. Seega mingi viietunnist trippi ma ei oleks küll jaksanud ette võtta. Eriti veel juhtida ka, siin osad teed väga halvad.

Singapore

3.oktoober ja Singapur

Olen Singapuris juba kolm ööd olnud ja kohe on neljas ehk viimane öö tulemas. Mulle siin päris meeldib, miljon korda normaalsem koht kui Kuala Lumpur ja inimesed on ka väheke rohkem tsiviliseeritud. Kirjutan siis päevade kaupa jälle. Oi kui tubli ma olen selle blogi pidamisega, kui see nii vaid kõik need kuud vastu peaks.

Esimene päev-tegelikult siis õhtu, kuna jõudsin siia kell kuus õhtul. Lennukisõit oli küllaltki talutav, vaatasin kaks väga head filmi ära ja jäin vinti ka veel. Mina igatahes ei sõida enam pikki otsi mitte kunagi odavlennu firmadega, British Airways ja Quantas ruulivad. Nüüd aga Singapurist, esimesel õhtul töllerdasin kohe Little Indiasse, see on mul siin hosteli külje all. Ostsin juua ja päiksekreemi, mille ostsimise oleks ma võinud vist vabalt tegemata ka jätta, kuna ma ei oska seda ju kasutada. Käisin ka söömas Hiina seafoodi ja siis kobisin hosteli tagasi ja pidasin väikest Skype sessioni, mis mind õnnelikuks tegi:) .

Teine päev- krt öö oli jube, magasin totaalselt kehvasti, ajavahe annab sajaga tunda ja annab seda siiani. Kui olin lõpuks kell 11.30 üles end ajanud, uimerdasin natuke ringi ja siis läksin linna peale, Käisin põhi shoppingu tänaval ja kui suur oli piin, et ma midagi osta ei saanud. Siit võib kõike leida. Käisin loomulikult vahepeal ka söömas ja sõin mingit taimetoitlaste nuudleid, kuna mul hakkas ju taimetoitlase elu, isegi piima ei sisaldanud need nuudlid. Maitse oli ok, kuid lõpuks läks mannetuks. Käisin veel linnas ringi, vaatasin ära ka Fort Canningu pargi ja kuueks olin ilusasti hostelis ja jalad valusad.

Kolmas päev-minu väga pika jalutuskäigu päev. Käisin kokku phm viis tundi järjest, vahepeal küll peatusin söömiseks. Ja oi kui palav oli, selg oli koguaeg märg. Vaatasin üle kõik põhitornid ja ärikeskused, käisin Singapuri lõvi vaatamas ja mööda jõekallast jalutamas, samuti veel mingi mošee juures ja siis India linnaosas ja nende templis, hosteli jõudes lõhkusid jalad jälle tuld, lubasin endale väikse ostu ka. Ostsin peavõru. Õhtu möödus hosteli otsimiseks Austraalias ja natuke töö vaatamiseks ka.

Neljas päev-oi ma pidin hommikul vihast surema, meie tuppa kolis mingi üliloll kili, kes siga tõusis 7.30 üles-pühapäev on muide ja minul oli jälle kehv magamine seljataga. Ja siis ta kolistas rohkem kui tund aega oma asjades ja veel kui lärmakalt. Ma ise ka ei suuda imestada, et ma midagi ei öelnud, kuigi koguaeg oli tahtmine midagi nähvata. Kui ta homme hommikul ka nii teeb, siis tuleb tal kindlasti minuga tegemist. Nii lõpuks kui ta oli oma sagimistega ära lõpetanud ja lõpuks kuskile linna peale läinud, jäin ma uuesti magama ja tõusin täpselt siis üles, kui hommisöögiaeg oli möödas-geniaalne ma ütlen. Meil saab siin hostelis hommisööki, mis kuulub hinnasisse ja ma ei ole kordagi veel sinna jõudnud, homme ausalt jõuan. Minu päev seisnes siis Sentosa saare külastuses, kuradi ülepuhutud koht, paradiisist on asi kaugel. Nii võrd turistilik koht, et mul läks alguses süda pahaks. Lõpuks leidsin end ikkagi õnneks või kahjuks vee ääres peesitamas. Päiksekreemi ma endale peale ei pannud, kuna oli täiesti pilves, aga hosteli tagasi jõudes avastasin, et olen punane kui vähk. Loodan nüüd, et kõik nahk mul maha ei tule. Käisin ka aasia mandri kõige lõunapoolsemas kohas, 136km ekvaatorist- jeeee. Sellepärast ma ära põlesingi. Hostelisse tagasi jõudes ja avastades, et ma olen punane jooksin kohe ühte suurde ostukeskusesse ja ostsin päevitamisjärgse kreemi, loodame et aitab, ostsin ka kingad endale. Minu arvates on need väga ilusad, madalad varbavahekad ning ümber pahkluu on ka kinni, Selle ostu teinud otsustasin lõpuks ometi India sööki sööma minna, tahtes minna Little Indiasse, kus on põhi söögikohad, avastasin, et kõik meessoost murjamid on tänavatele kogunenud ja ühtegi naissoost tegelast ma ei näinud ja valgetest siis rääkimata. Esimene mõte oli põgenede ja seda ma ka tegin. Leidsin hoopis mingi ilusa ja kalli India restorani, kuhu ma end ka maha pratsatasin ja nautisin väga head sööki. Head, kuid kallist. Hinnast me ei räägi :P.
Aitab kah vist nüüd. Järgmine kord kui kirjutan olen vist juba Darwinis.

Järjekordselt reisimas :)

25. september

Nagu te kõik näete, siis ei ole ma enam ikka väga-väga ammu siia kirjutanud. Olen vahepeal näiteks Eestis olnud. Tulin Eestisse 17. juuli ja täna lahkusin jälle. Hetkel olen Riia lennujaamas ja ootan oma lende Berliini. Berliinis olen kuni kolmapäevani, seal peatun ma ühe saksa tüdruku juures, kellega ma Griffithis elamist jagasin. Tema nimi on Helen, kena tüdruk on. Berliinist kirjutan arvatavasti pikemalt ikka seal. Üritan seekordsel reisimisel ikka rohkem oma blogisse kirjutada. Kaua ma seekord ära olen, ei tea veel päris täpselt-eks aeg näitab. Kuid mingi mõte tuleku kohapealt on olemas.

Aga mis ma siis Eestis tegin, tööl käisin, nautisin elu. Kui ma alguses üldse ei tahtnud tagasi minna, siis nüüd ei tahtnud ma jälle sealt ära tulla. Eelmine kord Eestist ära tulles olin ma õnnelik, sest sain lõpuks ära ning alustada oma reisimist, kuid seekord mul sellist tunnet küll ei ole. Ime, et ma ikka lennukile istusin. Väga kahju oli lahkuda. Aga mul jäi nii palju nägemata ja tegemata Austraalias, et ma ei saa minemata jätta. Ning mul ei oleks see aasta midagi Eestis teha. Kooli ei ole ja erialasele tööle ma vaevalt et oleks saanud. Seega Austraalia oli ainuke variant. Eks ma natuke ikka tahan Austraalia tagasi minna ka. Aga nii kauaks nagu ma alguses plaanisin ei jää.

Päärnale ja Rudolfile ütlesin, kui nad mind lennujaamas saatmas olid, et hakkan rohkem kirjutama ning et mul ka mingisugune üllatus. Siit see nüüd siis tulebki. 1. oktoobrist hakkab mul uus elu. Hakkan peaaegu karsklaseks ja taimetoitlaseks. Peaaegu, sest ma luban endale mõningaid mööndusi. Arvatavasi aastavahetusel ikka siidri ära joon ning vahel vb mõne kokteili, kuid eks ma südames loodan, et ma üldse ei tarbi, kuid inimene on nõrk, seega võib mul vahepeal nõrkushetk tulla. Liha kohapealt teen selliseid erandeid, et sushit söön küll lihaga, sest ma olen sushist sõltuvuses ja ma ei suuda ära oodata, millal ma handrolle mugida saan. Ja eks jõuludel ajan ka mingit liha sisse ja ma arvan, et korra tahaks ka steak´i söömas käia. Aga muidu jätan liha söömise ära. Muna ja kala söön. Ja tsölibaat on mul ka loomulikult.

Ja nüüd vabandudes Päärnale ja Rudolfile, mul olid teile väiksed kingid Austraaliast ja olid ka ilusasti kotis olemas ning on siiani, sest mu mälu on nagu näha ikka väga kehvake. Üritan teile need saata jõuludeks pakiga:). Ja teie ärasaatmiskink oli ikka geniaalne. Ma üritasin natuke lennujaamas uurida, kuid väga ei julgenud, sest pildid on ikka väga erootilised :D.

Berliinist liigun ma edasi Singapuri kus olen neli või viis ööd ja siis jõungi lõpuks Austraalia, maandun Darwinis, mis on üks põhjapoolsemaid linnu. Seal üritan kohe tööd leida.1,5 kuud tööd teha ja siis hakkaks liikuma vaikselt alla poole ning enne jõule on plaan jõuda Melbourne´i. Jõulud veedan arvatavasti Tiiu juures ning aastavahetuse tahan vastu võtta Sydneys, edasi on veel küsimärk, oleneb kas ma saan veinitehasesse tööle või mitte. Sellest sõltuvad ka mu plaanid.

Aitab tänaseks küll.


29.september


Jälle istun ma lennujaamas, seekord Londonis Heathrow lennujaamas. Berliinis käidud ja Helen nähtud. Ilmadega mul seal ei vedanud, peaaegu koguaeg sadas ja kui ei sadanud siis oli niisama sompus. Muidu võiks öelda, et Berliinis käik oli asjaette ning tore oli seal.

Esimesel õhtul läksime Heleniga kohe ühte Mehhiko kohta sööma ning väikest jooki jooma-minu esimene ja viimane alkohoolne jook Berliinis. Proosivisin ära 0.3l Berliini õlu-päris hea oli teine. Söögiks võtsin endale Mehhiko salati, eeldasin et tuleb pisike salatike, kuna erilist söögiisu ei olnud, aga oh imet ma pidin toolipealt maha kukkuma kui salat lauale pandi. Ega Helenilgi pidid silmad peast välja hüppama. Vot see salat oli küll üks maailma imedest, nii suur ja eriliselt uhke. Mul on kahju, et mul sel hetkel digikat kaasas ei olnud.

Teisel päeval käisime linnapeal ringi ja vaatasime kirikuid ning palju me liikuda ei saanud, sest käimas oli Berliini maraton ning liiklus oli küllaltki häiritud. Õnneks saime natuke ikka veel linnapeal töllerdada, käisime ühes eriti lahedas kohas, millest kujunes kindlasti minu jaoks üheks parimaks kohaks Saksamaal. Tegemist on kunstnike poolt vallutatud majaga ning siseõuega, kus nad kohapeal teevad kunsti ning elavad ka küllaltki hipilikku elu. Kahjuks tahab linn selle koha kinni panna, sest nad ei maksa seal üüri. Minule jättis koht aga kustumatu mulje, oleks sealt nii mõndagi ostnud, kui ei peaks Austraalia edasi minema, kuigi siiani kripeldavad ühed suured kõrvarõngad, mis ma oleks pidanud ikka ostma. Seal müüdi ka Aleksander Rodini loomingut ning tema isegi oli kohal, minu teada peaks ta ikka tuntud olema, sest mina ja Helen tundsime nime kohe ära.Õhtul vaatasime DVD-d nagu igal järgneval õhtul ning mängisime Scrabbele´t, üks tore sõnademäng millega ikka sai korralikult juhtmeid kokku aetud.

Kolmandal päeval ehk siis esmaspäeval käisime suures ja kuulsas Perganonmuseumis. Uhke ning võimas ajaloo ning kunstimuuseum. Peale seda käiku käisime kahes suures kaubanduskeskuses ja ühes KaDeWes veetsime ikka korralikult aega, põhiline aeg läks toiduosakonnas erinevate asjade imetlemisele ja veini otsimisele, tahtsime leida Yellow Taili veini, otsingud aga ebaõnnestusid. Palju me sel päeval teha ei jõudnud, sest magasime kohemata kella 12ni. Helen on veel suurem voodis oleja kui mina.

Neljandal päeval alustasime hommikut kohe loodusmuuseumi külastusega, olime seal rohkem kui kolm tundi ning viimased saalid me jooksime läbi, seal oleks võinud vabalt veeta terve päeva. Seal oli ka kivide ja mineraalide paradiis, ma pidin lolliks minema. Nii ilus oli, tundsin end isegi geoloogina. Peale muuseumit käisime vaatamas East Side Gallery´t mis on siis Berliini müür, kuhu on tehtud erinevaid joonistusi, sellegi vaatamine võttis kaua ja siis läksime sööma ning peale seda linna vaadet imetlema ühe hotelli 39. korrusele. Ja siis oligi meie päev õhtus, koju minek jälle ning Heleniga tegime tõelist saksa toitu ja ma meietan, kuna ma aitasin ka.

Täna hommik möödus asju kokku pannes ja ühe filmi vaatamise tähe all.
Kokkuvõttes võin öelda, et nii tore oli Helenit näha ja kutsusin ta järgmiseks suveks Eestisse külla, loodetavasti saab tulla. Tore ja armas tüdruk on, ei ole selline parm nagu minu inglastest sõbrannad. Pere või mis iganes see oli, kus ma olin, oli ka tore. Tema peresuhted on nii keerulised, et ma parem ei hakka neid siin seletama. Igatahes loodan, et mina oma elus ei pea nii lõpetama, et minu mehel on kokku neli naist ja kolm last, kõik erinevatega.

Nüüd aga ootan Singapuri lendu, seal olen neli ööd ja hostel on juba kinni pandud ja mõned mõtted, mis seal teha tahan on ka ikka olemas. Seal peaks ka ikka korralikult üle 30 kraadi sooja olema-elagu suvi. Kuigi lume nägemine telekas toob pisarad silma, et kui ma järgmisel talvel eestis olen, siis võite mind alguses vist küll nutmas näha. Ja nii palju võin veel öelda, et kuil eelmisel korral reisides ei olnud koduigatsus või siis eesti igatsust, siis nüüd on mul see juba olemas. Ja hetkel istub minu vastas islami naine koos oma pisipõnniga. Islami naine on loomulikult üleni mustas ja ainult prillide tagant välguvad tumedad silmad. Natuke scary.

Rohkem hetkel ei oskagi kirjutada. Heathrow lennujaam on meeletult suur, liiga suur ma ütlen, olen Terminal 3-s ja juba seegi on suurem kui kaks tallinna lennujaama. Ah üks asi veel, mina ja pehmed voodid ei käi kokku, kannatan seljanärvi valude all, vähemalt ma loodan, et nende. Võtsin nüüd valuvaigisteid ja juba saab olla, vahepeal oli tunne, et viskan sussid püsti. Aga mis teha umbrohi ei hävine.

Byebye