7.oktoober.
Olen siin juba mõnda aega olnud Austraalias, maandusin Darwinis teisipäeva hommikul ja praegu on neljapäeva õhtu, sain endale töö juba ja homme hakkan tööle. Darwin mulle ei meeldinud, mõttetu linn. Suht palju veetsin seal aega toas, otsides tööd või siis skypedes. Natuke käisin ka ringi, tahtsin minna ka randa, läksingi, kuid see oli inimtühi. Ok, ma valetan ei olnud inimtühi, ranna ja metsapiiril olid mingid purjus aborigeenid, neid ma inimesteks tegelikult ei loe. Minule aborigeenid üldse ei istu. Ostsin Darwinist mõned vajalikud asjad ka, tööriideid natuke ja siis Havaianas, ehk siis minu uued armsad plätud. Ma olen olnud austraalias kolm päeva ja see tundub juba igavikuna. Ma ei oska midagi erilist Darwini kohta kirjutada. Enesetunne oli imelik siia jõudes, kuidagi kodune natuke, sest ikka päris palju aega siin veedetud. Samas pean ma ütlema, et mul on meeletu koduigatsus peal. Oeh ma parem ei räägi sellest siin, see arvatavasti süveneb nende nelja-viie nädala jooksul, mil ma siin olen.

Ma nüüd räägin natuke oma tööst, ma ei soovita seda mitte kellelegi. Aga miks ma sellega nõus olin, oli see et ma ei teadnud enne kõike fakte. Ma teen otsuseid ikka tõsiselt mõtlemata. Mul oli vaja tööd kohe, sest 4,5 nädala pärast tuleb Jaanika siia ja siis hakkama ringi natuke sõitma. Ja töö pidin siit kandist leidma ja ainuke töö, mis siin hetkel on, on mangode korjamine ja pakkimine. Ma ettekandja tööd ei taha eriti ja nii väheks ajaks tavaliselt ei võeta ka, ma peaks veel mingi RSA ka tegama, kuid mul ei ole seda. Igatahes oli mul hosteli tahvlil Davidi tööpakkumine, ja töölt ma talt saingi, täna sain kätte ja kahe tunni pärast tuldi järgi ja toodi ming pärapõrgusse, mul ei ole õrnaaimugi kus ma olen, tean et lähib pood on tunniaja sõidu kaugusel ja siin ei ole levist haisugi. Seega ma ei saa kellegagi kontaktis olla. It sucks a lot. Iga päev on kümnetunnised tööpäevad, palk on 15 dollarit enne makse ja majutus on tasuta, tänu millele ma olin nii madala palgaga nõus. Ja kuna tunde saab ka palju, siis peaks raha kogunema ning ma ei saa kuskil raiskamas ka käia. Ja õnneks tööandja on tore, kuigi ta võiks raha rohkem maksta. Täna tõi meile kõigile pizzat ja ma patustasin, sõin liha, kuid mul oli lihtsalt masendus ja ma ei oleks suutnud endale süüa teha. Nii miks ma seda tööd juba vihkan, mangod sitapead on mürgised või noh nende varred ja nad pritsivad mingit põlevat vedelikku ja siis tekitavad nad ka allergiat, kõikidel siin kes on juba keha pisikesi punne täis. Nii, et jah kui ma arvasin, et tomatid on nõmedad, siis mangod on veel nõmedamad. Ma ei saa aru, miks ma eestist ära tulin. Mul oli mõistlik töö ja parim noormees maailmas ning mina tulen end siia piinama. Ah parem lõpetan, homme saan ju edasi kirjutada, vaatame kas pean siin 4 nädalat vastu.

8.oktoober
esimene tööpäev üleelatud, alustasime kell 7 hommikul. Esimese poole tunni jooksul suutsin mina saada seda põletust tekivat vedelikku näkku, oi kuidas ma siis ropendasin, õnneks eesti keeles, et keegi minust aru ei saanud. Aga hea oli, et ma sain kohe vett ja maha kõik pestud, põletust ei tekkinud, kuid hirm oli pärast väga suur, kahe tunniga see umbes kadus ja rohkem selliseid intsidente ei olnud. Töötasime kella 12ni ja siis oli 1,5 tunnine paus, siis uuesti tööle, Peasi pausi oli ilm palavamaks läinud. Kuid sai kuidagi hakkama, õnneks on meil koguaeg jahe vesi käepärast, et saab koguaeg juua, mida ma ka teen. Kuskil 16.40 hakkas sadama ja korraga, meie kolm kili ei taht lõpetada, ma ka natuke töötasin edasi, ehk siis 10 minutit ja siis panin kisama ja hakkasin streikima, igatahes kella viieks lõpetasime töö, üleni läbi märjad ( mina seisin puu all viimased 10 minutit, minuga ühinised õnneks kaks saksa tüdruk). Meid ongi siin seitse korjajat, neli poiss ja kolm tüdrukut. Kui mina, Lena ja Fransesca hakkasime karavani poole tatsuma, siis juhtus midagi, ma ma lootsin, et ei juhtu. Me nägime madu ja nii suured, kui minu teadmised madudest on, siis see oli brownsnake, ehk üks mürgisemaid madusid üldse. See sitapea tahtis ka vihmakäest põgeneda ja otsustas seda teha, roomates minu ja Fransesca vahelt läbi. Ja mida ma imestan, et ma isegi jooksnud teises suunas, ma vist olin vihma peale liiga vihane ja päikesest uimane, et ei suutnud reageerida. Pärast muidugi käisin eriti ettevaatlikult. Ja nüüd midagi noormeestele, peale vihma, hakkas meil kolmel neiul külm ja me läksime koos ühe dušši alla pesema. Oi kuidas meie poisid pärast üllatunud olid, kui nägid et kolm inimest tuleb dušši alt välja. Aga see on ka kõik, mis täna olulist juhtud. Ootan nüüd millal tüdrukud Darwinist tagasi tulevad, andsin neile telefoni kaasa, et ehk on sealt sõnumeid tulemas. Ise ma ei hakanud minema, nad läksid meie tööandjat sõidutama, kuna ta oli nii väsinud, et ei jõudnud ise sõita. Ma ise olen ka hetkel suht väsinud, sest öösel magasin vägaväga kehvasti. Seega mingi viietunnist trippi ma ei oleks küll jaksanud ette võtta. Eriti veel juhtida ka, siin osad teed väga halvad.