Ma istun nüüd Queen Alia lennujaamas ja ootan oma lendu Frankfurti, see tähendab seda, et varsti olen ma jälle Eestis.
Viimastest päevadest nii palju, et kas viimast päeva oli korralik liivatorm, täna oli terve päev nagu sombi, mingi tõbi tahtis kallale tulla, ime, et ma kärnaias kastide vahele ei minestanud :D, sest nii meeletult lämbe oli ka. Kutsu kellest ma kijutasin siin enne, on elus kuid traumeeritud ning kõhnem. Sain teda veel natuke nunnutada, kuid süüa ei viinud. Kahju on sest loomast, väga kahju.
Samuti on natuke ka kahju siit lahkuda, sest ma ei tea, kas ma tulen siia kunagi tagasi või mitte, ma isegi loodan, et korra saan veel ehk kunagi tulla, nii mõnedki kohad jäid käimata ja kui ühe koha peal olla 2 kuud, siis ikka harjub selle eluga ära küll. Ma harjusin isegi väga ära, sest kui eelmine kord koju minnes olid mul erinevate toitude isud peal, siis seekord ei ole. Ja eks koju minek on ka keeruline, sest ma pean siis usinasti õppima hakkama, et oma kooliga hakkama saada.
Jordaanias olin ma seekord peaaegu 5 nädalat järjest, immigratsioonis jäin vahele ka, et viisat ületasin ning pidin 5,50 dinaari neile maksma, kolm päeva läks üle. Viis nädalas järjest Jordaanias olla, on juba päris hea saavutus.
Samuti turvakontrollis otsiti mu seljakott läbi, kuid midagi ei leitud, ma unustasin oma hajameelsuses läpaka sisse, ütlesin neile küll, et läpakas sees, et see oli teil kahtlane asi, kuid ikkagi otsisid kõik läbi, suhteliselt tobe on, kui terve su koti sisu lauale tõstetakse ja siis pärast pead ise kõik tagasi toppima, hea, et nad mul midagi kahtlast pagasist ei leidnud, sest siis ma oleks küll vihaseks saanud, sest mul oli suur tegu, et oma asju sinna ära mahutada ja teist korda, ma ei oleks suutnud seda enam teha.
Hetkel olen päris unine ja loodan, et saan lennukis hästi magada. Et siis see oli viimane sissekanne Jordaaniast:)
No comments:
Post a Comment