Järjekordselt reisimas :)

25. september

Nagu te kõik näete, siis ei ole ma enam ikka väga-väga ammu siia kirjutanud. Olen vahepeal näiteks Eestis olnud. Tulin Eestisse 17. juuli ja täna lahkusin jälle. Hetkel olen Riia lennujaamas ja ootan oma lende Berliini. Berliinis olen kuni kolmapäevani, seal peatun ma ühe saksa tüdruku juures, kellega ma Griffithis elamist jagasin. Tema nimi on Helen, kena tüdruk on. Berliinist kirjutan arvatavasti pikemalt ikka seal. Üritan seekordsel reisimisel ikka rohkem oma blogisse kirjutada. Kaua ma seekord ära olen, ei tea veel päris täpselt-eks aeg näitab. Kuid mingi mõte tuleku kohapealt on olemas.

Aga mis ma siis Eestis tegin, tööl käisin, nautisin elu. Kui ma alguses üldse ei tahtnud tagasi minna, siis nüüd ei tahtnud ma jälle sealt ära tulla. Eelmine kord Eestist ära tulles olin ma õnnelik, sest sain lõpuks ära ning alustada oma reisimist, kuid seekord mul sellist tunnet küll ei ole. Ime, et ma ikka lennukile istusin. Väga kahju oli lahkuda. Aga mul jäi nii palju nägemata ja tegemata Austraalias, et ma ei saa minemata jätta. Ning mul ei oleks see aasta midagi Eestis teha. Kooli ei ole ja erialasele tööle ma vaevalt et oleks saanud. Seega Austraalia oli ainuke variant. Eks ma natuke ikka tahan Austraalia tagasi minna ka. Aga nii kauaks nagu ma alguses plaanisin ei jää.

Päärnale ja Rudolfile ütlesin, kui nad mind lennujaamas saatmas olid, et hakkan rohkem kirjutama ning et mul ka mingisugune üllatus. Siit see nüüd siis tulebki. 1. oktoobrist hakkab mul uus elu. Hakkan peaaegu karsklaseks ja taimetoitlaseks. Peaaegu, sest ma luban endale mõningaid mööndusi. Arvatavasi aastavahetusel ikka siidri ära joon ning vahel vb mõne kokteili, kuid eks ma südames loodan, et ma üldse ei tarbi, kuid inimene on nõrk, seega võib mul vahepeal nõrkushetk tulla. Liha kohapealt teen selliseid erandeid, et sushit söön küll lihaga, sest ma olen sushist sõltuvuses ja ma ei suuda ära oodata, millal ma handrolle mugida saan. Ja eks jõuludel ajan ka mingit liha sisse ja ma arvan, et korra tahaks ka steak´i söömas käia. Aga muidu jätan liha söömise ära. Muna ja kala söön. Ja tsölibaat on mul ka loomulikult.

Ja nüüd vabandudes Päärnale ja Rudolfile, mul olid teile väiksed kingid Austraaliast ja olid ka ilusasti kotis olemas ning on siiani, sest mu mälu on nagu näha ikka väga kehvake. Üritan teile need saata jõuludeks pakiga:). Ja teie ärasaatmiskink oli ikka geniaalne. Ma üritasin natuke lennujaamas uurida, kuid väga ei julgenud, sest pildid on ikka väga erootilised :D.

Berliinist liigun ma edasi Singapuri kus olen neli või viis ööd ja siis jõungi lõpuks Austraalia, maandun Darwinis, mis on üks põhjapoolsemaid linnu. Seal üritan kohe tööd leida.1,5 kuud tööd teha ja siis hakkaks liikuma vaikselt alla poole ning enne jõule on plaan jõuda Melbourne´i. Jõulud veedan arvatavasti Tiiu juures ning aastavahetuse tahan vastu võtta Sydneys, edasi on veel küsimärk, oleneb kas ma saan veinitehasesse tööle või mitte. Sellest sõltuvad ka mu plaanid.

Aitab tänaseks küll.


29.september


Jälle istun ma lennujaamas, seekord Londonis Heathrow lennujaamas. Berliinis käidud ja Helen nähtud. Ilmadega mul seal ei vedanud, peaaegu koguaeg sadas ja kui ei sadanud siis oli niisama sompus. Muidu võiks öelda, et Berliinis käik oli asjaette ning tore oli seal.

Esimesel õhtul läksime Heleniga kohe ühte Mehhiko kohta sööma ning väikest jooki jooma-minu esimene ja viimane alkohoolne jook Berliinis. Proosivisin ära 0.3l Berliini õlu-päris hea oli teine. Söögiks võtsin endale Mehhiko salati, eeldasin et tuleb pisike salatike, kuna erilist söögiisu ei olnud, aga oh imet ma pidin toolipealt maha kukkuma kui salat lauale pandi. Ega Helenilgi pidid silmad peast välja hüppama. Vot see salat oli küll üks maailma imedest, nii suur ja eriliselt uhke. Mul on kahju, et mul sel hetkel digikat kaasas ei olnud.

Teisel päeval käisime linnapeal ringi ja vaatasime kirikuid ning palju me liikuda ei saanud, sest käimas oli Berliini maraton ning liiklus oli küllaltki häiritud. Õnneks saime natuke ikka veel linnapeal töllerdada, käisime ühes eriti lahedas kohas, millest kujunes kindlasti minu jaoks üheks parimaks kohaks Saksamaal. Tegemist on kunstnike poolt vallutatud majaga ning siseõuega, kus nad kohapeal teevad kunsti ning elavad ka küllaltki hipilikku elu. Kahjuks tahab linn selle koha kinni panna, sest nad ei maksa seal üüri. Minule jättis koht aga kustumatu mulje, oleks sealt nii mõndagi ostnud, kui ei peaks Austraalia edasi minema, kuigi siiani kripeldavad ühed suured kõrvarõngad, mis ma oleks pidanud ikka ostma. Seal müüdi ka Aleksander Rodini loomingut ning tema isegi oli kohal, minu teada peaks ta ikka tuntud olema, sest mina ja Helen tundsime nime kohe ära.Õhtul vaatasime DVD-d nagu igal järgneval õhtul ning mängisime Scrabbele´t, üks tore sõnademäng millega ikka sai korralikult juhtmeid kokku aetud.

Kolmandal päeval ehk siis esmaspäeval käisime suures ja kuulsas Perganonmuseumis. Uhke ning võimas ajaloo ning kunstimuuseum. Peale seda käiku käisime kahes suures kaubanduskeskuses ja ühes KaDeWes veetsime ikka korralikult aega, põhiline aeg läks toiduosakonnas erinevate asjade imetlemisele ja veini otsimisele, tahtsime leida Yellow Taili veini, otsingud aga ebaõnnestusid. Palju me sel päeval teha ei jõudnud, sest magasime kohemata kella 12ni. Helen on veel suurem voodis oleja kui mina.

Neljandal päeval alustasime hommikut kohe loodusmuuseumi külastusega, olime seal rohkem kui kolm tundi ning viimased saalid me jooksime läbi, seal oleks võinud vabalt veeta terve päeva. Seal oli ka kivide ja mineraalide paradiis, ma pidin lolliks minema. Nii ilus oli, tundsin end isegi geoloogina. Peale muuseumit käisime vaatamas East Side Gallery´t mis on siis Berliini müür, kuhu on tehtud erinevaid joonistusi, sellegi vaatamine võttis kaua ja siis läksime sööma ning peale seda linna vaadet imetlema ühe hotelli 39. korrusele. Ja siis oligi meie päev õhtus, koju minek jälle ning Heleniga tegime tõelist saksa toitu ja ma meietan, kuna ma aitasin ka.

Täna hommik möödus asju kokku pannes ja ühe filmi vaatamise tähe all.
Kokkuvõttes võin öelda, et nii tore oli Helenit näha ja kutsusin ta järgmiseks suveks Eestisse külla, loodetavasti saab tulla. Tore ja armas tüdruk on, ei ole selline parm nagu minu inglastest sõbrannad. Pere või mis iganes see oli, kus ma olin, oli ka tore. Tema peresuhted on nii keerulised, et ma parem ei hakka neid siin seletama. Igatahes loodan, et mina oma elus ei pea nii lõpetama, et minu mehel on kokku neli naist ja kolm last, kõik erinevatega.

Nüüd aga ootan Singapuri lendu, seal olen neli ööd ja hostel on juba kinni pandud ja mõned mõtted, mis seal teha tahan on ka ikka olemas. Seal peaks ka ikka korralikult üle 30 kraadi sooja olema-elagu suvi. Kuigi lume nägemine telekas toob pisarad silma, et kui ma järgmisel talvel eestis olen, siis võite mind alguses vist küll nutmas näha. Ja nii palju võin veel öelda, et kuil eelmisel korral reisides ei olnud koduigatsus või siis eesti igatsust, siis nüüd on mul see juba olemas. Ja hetkel istub minu vastas islami naine koos oma pisipõnniga. Islami naine on loomulikult üleni mustas ja ainult prillide tagant välguvad tumedad silmad. Natuke scary.

Rohkem hetkel ei oskagi kirjutada. Heathrow lennujaam on meeletult suur, liiga suur ma ütlen, olen Terminal 3-s ja juba seegi on suurem kui kaks tallinna lennujaama. Ah üks asi veel, mina ja pehmed voodid ei käi kokku, kannatan seljanärvi valude all, vähemalt ma loodan, et nende. Võtsin nüüd valuvaigisteid ja juba saab olla, vahepeal oli tunne, et viskan sussid püsti. Aga mis teha umbrohi ei hävine.

Byebye