Near Mareeba

7.november.
Nii Kakadu pargis on mul käidud ja Darwinist põgenetud ning ilusasti end Mareeba lähedale sisse seatud.
Alustaks siis Kakadu pargist. Olime seal kaks päeva ning läksime sinna neljakesi, mina, saksa tüdrukud ja rastapoiss Edua. Nagu ma enne kirjutasin oli meie suksuks ilus maastur, Mitsubishi Outlander ning mina olin põhijuht. Ma olen üldse kahtlaselt palju nüüd austraalias sõitnud. Esimene vaatamisväärsus meie jaoks oli üks billabong, eestikeeles peaks see vist mingisugune mitkekesisese elustikuga tiik olema. Igatahes see billonbongi külaskäik jääb eluks ajaks meelde, sest see oli niivõrd ebameeldiv. Ebameeldiv siis tänu sääskedele, sest me unustasime panna sääsetõrjet ja tänu sellele tulime sealt tagasi totaalselt ära sööduna. Ja need krdi hammustused sügelevad ju hullumööda. Billabong ise oli päris kena, kuid kaua me seal just ei olnud. Krokodillid pidid ka seal elama, kuid kahjuks meie neid ei näinud. Krokodille ei näinud me kordagi, ainult kuulsime korra häält. Seega natuke jama, kuid samas vist ka hea, sest ma arvan, et üks meist oleks läinud muidu krokodillile söögiks. Peale esimest billabongi läksime teist vaatama, nüüd juba sääskedele vägagi ettevalmistunult ning seda külastust nautisime palju. Peale seda läksime paarikilomeetrilisele jalutuskäigule, mis oli samuti meeldiv. Siis sõitsime Ubirri, aborigeenide kaljumaalinguid vaatama, enne tegime ühes ilusas kohas söögipeatuse. Ubirr oli meeletult kaunis ja rahulik paik. Ning maalingud olid sammuti kenad ja päris hästi säilinud. Ubirris veetsime kaks tundi ning peale seda hakkas vaikselt pimedaks minema. Siis sõitsime Jabirusse, mis on Kakadu pargi pealinnake, mõtlesime et ehk ikka ööbime kuskil, kuid see mõte kukkus läbi, kuna liiga kallis oli. Seega käisime ühes ööbimiskohas salaja dušši all ja siis sõitsime social clubi, sest kõik tahtsid õlut juua. Mina tahtsin sooja jooki, kuid baarmen vaatas mind imelikult ja ütles, et me oleme soojas kliimas, siis saingi ainult oma gingerbeeri kätte. Krt väljas oli enne sadanud, ma olin suht märg ning sees oli kuradima külm. Austraallastel on alati siseruumid nii meeletult külmad, imelikud inimesed on ikka. Ööbisime selle sama klubi ees autos, üks ebameeldivamaid öid üldse, sest palav oli ja kuna õhk sai ruttu autos otsa pidime aknad lahti tegema, kust ründasid meid sääsed jälle. Hommikut alustasime siis kell pool kuus, sõime järveääres, käisime infopunktis. Siis sõitsime aborigeeni kultuurikeskuses, mis oli üpriski huvitav ja ma suutsin seal jälle raha raisata ja paar asjakest osta. Mulle aborigeeni kunst meeldib. Ainuke asi, mida nad teha oskavad. Siis sõitsime mingit märgala vaatama ning peale seda võtsime teekonna ühe kose juurde, teekond oli üpriski pikk. Kuna tee sinna oli ülimalt kehv. Mõnus kruusakas, millel sõitmine oli nagu raudteerööbastel sõitmine ning sai ka mudast ja jõgedest läbi sõidetud. Minu jaoks oli see hea sõidukool. Kosk oli kaunis nagu kosed ikka, ujusime seal. Siis kose peal mitte all. Koguaeg oli muidugi naljaviskamine, et silmad lähenevad. Kuid midagi ei juhtunud, kõik tulime pargist elusana tagasi ning samuti ka ühes tükis. Peale koske sõitsime farmi tagasi. Ööbisime viimase öö seal, järgmise päeva lõunal sõitsime Darwini. Käisime tüdrukutega seal kinos, vaatasime Eat, pray, love´i. Minule film meeldis, kuid loomulikult oli raamat parem. ÖÖ veetsime lennujaamas. Ja kolmapäeva hommikul lasimegi Darwinist jalga, pole vist kunagi nii õnnelik olnud kuskilt lahkudes, kui seekord. Darwinis tuli jaanika mulle järgi ja tõi mind enda farmi, kus ta ööbib. Reedel ja eile käisime ringi sõitmas, väga ilus kant on siin. Mulle meeldib. Eile sain ka oma saksa tüdrukutega veel kokku, käisime iiri pubis ja mina nautisin jälle mahla ja cocat. See karsklase elu on ikka raske. Kuid natuke pean veel vastu pidama. Melbourne jõudes teen ma oma esimese erandi ja joon Guinessi, aga ainult ühe. Kuigi arvestada, et ma ei ole siis kaks kuud juba tilkagi hinge alla saanud, siis jään sellest küll vinti.

See oli mu lühikokuvõte siis nädalast. Peaksin siin kohapeal olema veel kaks nädalat, homsest saan ehk laime korjama hakata, pean farmi omanikega rääkima. Pole töö asjus veel rääkinudki.

Ja veinitehasest tean nii palju, et laborandi assistendi kohal pääsesin edasi intervjuule, kuid sinna ma minna ei saa. Sest liiga kallis on edasi tagasi lendamine. Et homme pean neile ei ütlema, suht pettunud, kuid mis parata. Ehk õnnestub mul telefoni teel intervjuu ära teha.

Rohkem mul vist hetkel midagi muud juhtunud ei ole. Jaa kui Jaaniga sõitmisest rääkida, siis käisime Kurundas ja Barron Fallsi vaatamas ning ka Fig puid vaatama, need suured ja võimsad puud. Ning ühel meeletult ilusal lookout´l. Aga rohkem ma ei viitsi kirjutada. Ruudi utsita, mis siis teinekord ka tagant :)