Järjekordselt reisimas :)

25. september

Nagu te kõik näete, siis ei ole ma enam ikka väga-väga ammu siia kirjutanud. Olen vahepeal näiteks Eestis olnud. Tulin Eestisse 17. juuli ja täna lahkusin jälle. Hetkel olen Riia lennujaamas ja ootan oma lende Berliini. Berliinis olen kuni kolmapäevani, seal peatun ma ühe saksa tüdruku juures, kellega ma Griffithis elamist jagasin. Tema nimi on Helen, kena tüdruk on. Berliinist kirjutan arvatavasti pikemalt ikka seal. Üritan seekordsel reisimisel ikka rohkem oma blogisse kirjutada. Kaua ma seekord ära olen, ei tea veel päris täpselt-eks aeg näitab. Kuid mingi mõte tuleku kohapealt on olemas.

Aga mis ma siis Eestis tegin, tööl käisin, nautisin elu. Kui ma alguses üldse ei tahtnud tagasi minna, siis nüüd ei tahtnud ma jälle sealt ära tulla. Eelmine kord Eestist ära tulles olin ma õnnelik, sest sain lõpuks ära ning alustada oma reisimist, kuid seekord mul sellist tunnet küll ei ole. Ime, et ma ikka lennukile istusin. Väga kahju oli lahkuda. Aga mul jäi nii palju nägemata ja tegemata Austraalias, et ma ei saa minemata jätta. Ning mul ei oleks see aasta midagi Eestis teha. Kooli ei ole ja erialasele tööle ma vaevalt et oleks saanud. Seega Austraalia oli ainuke variant. Eks ma natuke ikka tahan Austraalia tagasi minna ka. Aga nii kauaks nagu ma alguses plaanisin ei jää.

Päärnale ja Rudolfile ütlesin, kui nad mind lennujaamas saatmas olid, et hakkan rohkem kirjutama ning et mul ka mingisugune üllatus. Siit see nüüd siis tulebki. 1. oktoobrist hakkab mul uus elu. Hakkan peaaegu karsklaseks ja taimetoitlaseks. Peaaegu, sest ma luban endale mõningaid mööndusi. Arvatavasi aastavahetusel ikka siidri ära joon ning vahel vb mõne kokteili, kuid eks ma südames loodan, et ma üldse ei tarbi, kuid inimene on nõrk, seega võib mul vahepeal nõrkushetk tulla. Liha kohapealt teen selliseid erandeid, et sushit söön küll lihaga, sest ma olen sushist sõltuvuses ja ma ei suuda ära oodata, millal ma handrolle mugida saan. Ja eks jõuludel ajan ka mingit liha sisse ja ma arvan, et korra tahaks ka steak´i söömas käia. Aga muidu jätan liha söömise ära. Muna ja kala söön. Ja tsölibaat on mul ka loomulikult.

Ja nüüd vabandudes Päärnale ja Rudolfile, mul olid teile väiksed kingid Austraaliast ja olid ka ilusasti kotis olemas ning on siiani, sest mu mälu on nagu näha ikka väga kehvake. Üritan teile need saata jõuludeks pakiga:). Ja teie ärasaatmiskink oli ikka geniaalne. Ma üritasin natuke lennujaamas uurida, kuid väga ei julgenud, sest pildid on ikka väga erootilised :D.

Berliinist liigun ma edasi Singapuri kus olen neli või viis ööd ja siis jõungi lõpuks Austraalia, maandun Darwinis, mis on üks põhjapoolsemaid linnu. Seal üritan kohe tööd leida.1,5 kuud tööd teha ja siis hakkaks liikuma vaikselt alla poole ning enne jõule on plaan jõuda Melbourne´i. Jõulud veedan arvatavasti Tiiu juures ning aastavahetuse tahan vastu võtta Sydneys, edasi on veel küsimärk, oleneb kas ma saan veinitehasesse tööle või mitte. Sellest sõltuvad ka mu plaanid.

Aitab tänaseks küll.


29.september


Jälle istun ma lennujaamas, seekord Londonis Heathrow lennujaamas. Berliinis käidud ja Helen nähtud. Ilmadega mul seal ei vedanud, peaaegu koguaeg sadas ja kui ei sadanud siis oli niisama sompus. Muidu võiks öelda, et Berliinis käik oli asjaette ning tore oli seal.

Esimesel õhtul läksime Heleniga kohe ühte Mehhiko kohta sööma ning väikest jooki jooma-minu esimene ja viimane alkohoolne jook Berliinis. Proosivisin ära 0.3l Berliini õlu-päris hea oli teine. Söögiks võtsin endale Mehhiko salati, eeldasin et tuleb pisike salatike, kuna erilist söögiisu ei olnud, aga oh imet ma pidin toolipealt maha kukkuma kui salat lauale pandi. Ega Helenilgi pidid silmad peast välja hüppama. Vot see salat oli küll üks maailma imedest, nii suur ja eriliselt uhke. Mul on kahju, et mul sel hetkel digikat kaasas ei olnud.

Teisel päeval käisime linnapeal ringi ja vaatasime kirikuid ning palju me liikuda ei saanud, sest käimas oli Berliini maraton ning liiklus oli küllaltki häiritud. Õnneks saime natuke ikka veel linnapeal töllerdada, käisime ühes eriti lahedas kohas, millest kujunes kindlasti minu jaoks üheks parimaks kohaks Saksamaal. Tegemist on kunstnike poolt vallutatud majaga ning siseõuega, kus nad kohapeal teevad kunsti ning elavad ka küllaltki hipilikku elu. Kahjuks tahab linn selle koha kinni panna, sest nad ei maksa seal üüri. Minule jättis koht aga kustumatu mulje, oleks sealt nii mõndagi ostnud, kui ei peaks Austraalia edasi minema, kuigi siiani kripeldavad ühed suured kõrvarõngad, mis ma oleks pidanud ikka ostma. Seal müüdi ka Aleksander Rodini loomingut ning tema isegi oli kohal, minu teada peaks ta ikka tuntud olema, sest mina ja Helen tundsime nime kohe ära.Õhtul vaatasime DVD-d nagu igal järgneval õhtul ning mängisime Scrabbele´t, üks tore sõnademäng millega ikka sai korralikult juhtmeid kokku aetud.

Kolmandal päeval ehk siis esmaspäeval käisime suures ja kuulsas Perganonmuseumis. Uhke ning võimas ajaloo ning kunstimuuseum. Peale seda käiku käisime kahes suures kaubanduskeskuses ja ühes KaDeWes veetsime ikka korralikult aega, põhiline aeg läks toiduosakonnas erinevate asjade imetlemisele ja veini otsimisele, tahtsime leida Yellow Taili veini, otsingud aga ebaõnnestusid. Palju me sel päeval teha ei jõudnud, sest magasime kohemata kella 12ni. Helen on veel suurem voodis oleja kui mina.

Neljandal päeval alustasime hommikut kohe loodusmuuseumi külastusega, olime seal rohkem kui kolm tundi ning viimased saalid me jooksime läbi, seal oleks võinud vabalt veeta terve päeva. Seal oli ka kivide ja mineraalide paradiis, ma pidin lolliks minema. Nii ilus oli, tundsin end isegi geoloogina. Peale muuseumit käisime vaatamas East Side Gallery´t mis on siis Berliini müür, kuhu on tehtud erinevaid joonistusi, sellegi vaatamine võttis kaua ja siis läksime sööma ning peale seda linna vaadet imetlema ühe hotelli 39. korrusele. Ja siis oligi meie päev õhtus, koju minek jälle ning Heleniga tegime tõelist saksa toitu ja ma meietan, kuna ma aitasin ka.

Täna hommik möödus asju kokku pannes ja ühe filmi vaatamise tähe all.
Kokkuvõttes võin öelda, et nii tore oli Helenit näha ja kutsusin ta järgmiseks suveks Eestisse külla, loodetavasti saab tulla. Tore ja armas tüdruk on, ei ole selline parm nagu minu inglastest sõbrannad. Pere või mis iganes see oli, kus ma olin, oli ka tore. Tema peresuhted on nii keerulised, et ma parem ei hakka neid siin seletama. Igatahes loodan, et mina oma elus ei pea nii lõpetama, et minu mehel on kokku neli naist ja kolm last, kõik erinevatega.

Nüüd aga ootan Singapuri lendu, seal olen neli ööd ja hostel on juba kinni pandud ja mõned mõtted, mis seal teha tahan on ka ikka olemas. Seal peaks ka ikka korralikult üle 30 kraadi sooja olema-elagu suvi. Kuigi lume nägemine telekas toob pisarad silma, et kui ma järgmisel talvel eestis olen, siis võite mind alguses vist küll nutmas näha. Ja nii palju võin veel öelda, et kuil eelmisel korral reisides ei olnud koduigatsus või siis eesti igatsust, siis nüüd on mul see juba olemas. Ja hetkel istub minu vastas islami naine koos oma pisipõnniga. Islami naine on loomulikult üleni mustas ja ainult prillide tagant välguvad tumedad silmad. Natuke scary.

Rohkem hetkel ei oskagi kirjutada. Heathrow lennujaam on meeletult suur, liiga suur ma ütlen, olen Terminal 3-s ja juba seegi on suurem kui kaks tallinna lennujaama. Ah üks asi veel, mina ja pehmed voodid ei käi kokku, kannatan seljanärvi valude all, vähemalt ma loodan, et nende. Võtsin nüüd valuvaigisteid ja juba saab olla, vahepeal oli tunne, et viskan sussid püsti. Aga mis teha umbrohi ei hävine.

Byebye

I´m a lazy chick.

Sorry, et pole siia midagi kirjutanud. Olen nüüd mainlandil ja byron bays, homme lähen Bundabergi ja hakkan seal tööd otsima. Loodetavasti leian ikka midagi kui ei leia sealt, siis sõidan veel ülespoole. Tasmaaniast tulin ma ära juba kaks nädalat tagasi. Olin 1,5 nädalat Sydneys, ilus linnake on, kuid krt koguaeg sadas, seega ma eriti ei nautinud seda aega. Sain sealt ka endale külmetuse ning olin haige, siiani vastik nohu ja vahel ka köhin, see külmetus rikkus mu Byron Bay totaalselt ära, sest täna oli alles esimene päev, mil sain ookeani hüpata. Ookean on endiselt mõnusalt soe ja lained olid võimsad. Olen kolm päeva siin päevitamisega tegelenud ja vaikselt hakkan oma päevitust tagasi saama. Muutunud on nüüd nii palju, et ma ei reisi enam selle pundiga ja ei tee east coasti, teen seda siis kui tagasi tulen, kuskil jõulude aeg ehk, siis on siin soojem ning õige hooaeg. Parem teen tööd ja teenin natuke raha ja enne ära minekut lähen nädalaks vast Cairnsi.

aga rohkem ma jälle ei viitsi kirjutada. Nii mõndagi on tegelikult siin juhtunud. Olin ühe öö ka Melbournes, ma lihtsalt armastan seda linna. Parim linn maailmas. Käisin seal Melbourne Cricket Groundil, ülisuur väljak siis ja päris tähtis asi Austraalias. Käisin Zoraniga ja veel paari tuttavaga footy mängu vaatamas, tore elamus oli. Pärast tegime väikest pubituuri ja ma tellisin Mojito Austraalia parimalt baarmenilt. ma küll ei tea, miks ta parim on, sest see Mojito nüüd küll oma hinda väärt ei olnud (17 dollarit ehk siis 170 eeku ja väike klaas). Olen isegi Austraalias paremat Mojitot saanud, Grown Kasiinos siis. Olen oma reisil olles seega ainult kaks Mojitot ära joonud. seega arvake ära, mida ma eestis tegema hakkan...jep mojitot jooma. ma tulen eestisse siis 17. juuli kui kõik nii läheb nagu ma hetkel plaaninud olen. Ja kas ma võin veelkord öelda, et Austraallased on väga kehvad kokad, kõik asi on siin maitsetu. Kõige hullem on muidugi BBQ. Kuidas saab süüa maitsestamata liha. Ok ma olen ka nüüd selle ära õppinud, kuid ikkagi eesti šašlõkk ja ribid ning muu grill materjal on sajaga või õigemini miljoniga üle.

Ja kui ma eestisse tulen, siis emme palun varu mulle liitrite viisi keefiri, kilosid musta leiba ning palju palju hapukoort.

nüüd küll lõpetan
xxx

On the road again

Olen siis jälle liikvel ning ma tunnen end hästi.
Kolmapäeva hommikul alustasime siis oma teekonda. Alustasime seda Tahune Forest airwalk´ga st 600 meetrit inimeste poolt ehitatud rada puude latvade kõrgusel, ok latvadest oli tegelikult asi ikka kaugel, kuid lahe oli ikkagi. Jalutasime niisama ka metsas ning käisime kahel rippsillal. Ning mina, Amelea ning Amber tegime hang cliding´u ära. Eesti keeles ma selle asja nime ei tea. Selline linnumoodi asjandus, mis tõmbab sind üles üle jõe vms. Meie puhul oli siis üle laia jõe ning siis laskud sellega tagasi 70km/h. Päris vägev tunne oli, kaks korda toimus siis see lendamine. Mulle meeldis, kuid oleks võinud kõrgemale tõusta ning lend oleks võinud pikem olla. adrenaliin minul küll laes ei olnud, lihtsalt põnev. Peale metsas käimist, sõitsime Hobartisse. Seal käisime pidus ja hommikul alustasime sõitu ülespoole. Käisime Richmondis, seal asub Austraalia vanim katolikkirik aastast 1836. Tõeliselt vana kirik võrreldes eesti kirikutega. Ma nimetaks seda kirikut imikuks. Samuti asub seal austraalia vanim sild (1833- vanem kui kirik!), vanim vangla-käisime sees ka, peale seda tunne väga hea ei olnud. Peale Richmondi sõitsime Tasma island´le. Imeeilus saar imeilusate randadega. Tegime mitmeid peatusi rannikul ning ööbima sõitsime White beachile. Hommikul külastasime jällegi ühte randa ning siis läksime Port Arthur´isse, sisse me ei läiunud, kuna minu kallid reisikaaslased ei ole erilised ajaloo huvilised ning nad ei olnud nõus maksma 30 dollarit asjale, mida nad ei naudiks. Seega ma suht pettusin, kuid mul alati võimalus ju siia tagasi tulla. Läksime siis Tasmania devil´t vaatama. Päris naljakas elukas on teine, nagu suur rott, kes joostes siga meenutab. Peale devili vaatamist hakkasime uuesti üles poole sõitma ning õhtuks jõudsime Coles Bay´sse.
ja krt nüüd pean ma netist ära minema, kui aega saan siis jätkan kirjutasime sealt kus pooleli jäin.

Igatahes põhiline on see, et tunnen end paremini!!!

head emadepäeva kõigile, kes end emadena tunnevad!

Eile oli mul päev lastega jälle, käisime hommikul pargis mängimas, siis läksime ujulasse. mina ja amelea tegelesime siis kahe lapsega, üks on 5aastane üliarmas poisipõnn Josh ning teine on kena ja arukas 10 aastane tüdruk Lily. kolmas laps oli skaudilaagris, Lizzy siis. Ujulas oli ülitore. ujula lap´i pikkus oli 50 meetrit, seega oli tegemist suure kohaga, Ma tegin nagutuke ka lap´e, sõnal rõhul natuke, sest kui peale 3 oli mul kops kinni ja tahtmine ära uppuda. See näitab, et ma olen ikka väga oma vastupidavust kaotanud. peale ujulat läksime laste isa haiglasse vaatama. tal on mingisugune toksiline mürgitus, mis tekkis kehas. ma päris täpselt pole aru saanud ja ei tahagi, sest vaatepilt oli suht kohutav. Tal ei ole enam varbaid, ning kaotab ka sõrmeotsad, sest need olid veel mustad. Kaotanud on ta ka ühe kõrva ning ta oli ime peenike ja ta peab õppima uuesti käima. ta oli enne 2 nädalat koomas. Igatahes oli haiglas käik minu jaoks eriti raske, palatisse astudes oli mul tahtmine kiiresti ära joosta. Pole 10 aastat kuskil palatis käinud ja mul on haiglaskäimisega omad mälestused, mis teevad siiani liigagi haiget. Seega olin ma suht vormist väljas, kui lõpuks koju jõudsime. Kodus muutus õnneks kõik paremaks. Väljas särasid tähed, laual oli hea vein ja küünlad ning kõlasid ladina-ameerika rütmid. Seega tegime väikse tantsusessiooni kuni micheal sai toidu valmis. Toit oli suurepärane. Peale söömist läksime uuesti välja, nautisime veel kvaliteetveini ja jointi ning minugi tuju paranes loomulikult ;). peale seda kui ines ja micheal magama läksid, kolisime meie tüdrukud mullivanni-mullivann asub meil siin verandal tähistaeva all. Super lõõgastav oli. Seega oli see mu üks ilusamaid õhtuid elus. Mullivann, hea vein, hea seltskond, mäed, küünlavalgus tähed, värske õhk. Lihtsalt vaimustav.

Pokies

Yeah, ma olen natuke mängusõltlaseks kujunenud. Vähemalt täna tasus see ära, panin 5 dollarit sisse ja võitsin 60, aga ma loll ei suutnud ju end talitsda ja mängisin edasi. Lõpuks võtsin 50 dollarit välja ning siis kannatasin viis minutit ja panin jälle 5 dollarit sisse, mis ma loomulikult kaotasin.Unustasin enne oma imelist 5 dollari sissepanekut olin ma juba enne 4 dollarit teise masinasse toppinud ning 5 samasse. Vahet tegeligult ei ole, sest vähemalt jäin ma ilusasti plussi, kuid väga raske oli ikka mängimist takistada. Arvatavasti lähen ma kalleid pokies´i varsti jälle mängima. Muidugi ei ole mul nii hea käsi nagu Tobyl, kes peaaegu igakord võitis ning võitis suuri summasi, 600 dollarit on päris suur või mis? Samas ma ei raatsi ka kunagi 50 dollarit sisse panna. minu panuseks jääb ikka 5 või 10 dollarit.

Peale oma armsate pokiede mängimise tegin ma täna ka midagi asjalikku, saatsin tartu ülikooli avalduse eksmatrikuleerimiseks. Mul oli isegi kahju seda teha, kuid ma tegin õigesti. Kuigi ma arvan, et paljud minuga ei nõustu. Mul on veel terve elu aega õppida:)

Still in Huonville

Endiselt puhkan Huonvilles. Mõnus rahulik koht on see ning ma olen õppinud jälle magama, muidugi ei maga ma nii palju kui vanasti. vanadus hakkab vist peale tulema. Endiselt värvin siin uksi, mulle see töö meeldib. Reedest kuni laupäeva õhtuni valvasime viite last. Kõige noorem on viie aastane, pisike poiss nimega Joshua. Ta on lihtsalt nii võrratu, pisike armas hea poisike. Ja kui ta naeratab, siis sa lausa sulad. Vähemalt meie tüdrukud sulame. Pühapäeva hommikul käisime ka ta sünnipäeval. Peale babysitterite mängimist laupäeval põrutasime Hobartisse, kõige suurem linn Tasmaanias. Läksime linna pidu panema. Käisime alguses kahes pubis ja siis lõpetasime gayclub´s. Muusika oli seal super ning isegi õhkkond oli normaalne, muidugi oli vahepeal mul naljakas, kui üks kena neiuke üritas mind ära sebida. Ma vist olin päris punane näost, vähemalt suurem osa ajast ma küll punastasin. Igatahes olen ma nüüd gayclub´s käinud. Laupäeval vist lähme jälle Hobartisse pidutsema. Huvitav, millises klubis siis lõpetame. Hea oli klubis käia, polnud seda ammu teinud. Griffithis viimased neli nädalavahetust ei jõudnud ma kuhugi. Kuigi kõik käisid, siis mina ja toby suutsime ikkagi alati kuidagi koju jääda. Ja ma ei ole temast midagi siiani kuulnud, muidugi olen ma näinud ta update´e facebookis ning näha on, et ta naudib elu täiel rinnal, koos armsate eesti neidudega. Ta reisib koos nelja eesti tipsiga. ei ma räägi tast enam rohkem-haiget teeb.

Mina aga alustan uuesti reisimist järgmine kolmapäev. teeme siis Tasmaania idakalda ära ning siis arvatavasti liigun mandrile ära.

Ja teate ma olen kaalus juurde võtma hakanud, ok võtsin juba enne, kuid nüüd ikka võtan mõnuga, kui tagasi eestisse tulen, olen mõnusasti paksuke. ma lihtsalt ei suuda toidule kuidagi enam vastu panna.

Huonville, Tasmania!

Olen nüüd Tasmaanias olnud varsti 2 nädalat. Viimane nädal ei ole õieti midagi teinud. Esimene nädal käisime tüdrukutega ringi sõitmas ja nii palju kui ma olen siin ringi käinud, siis ma jumaldan Tasmaaniat, see on koht kuhu võiksin kolida. Peaaegu sama suur kui Iirimaa, kuid elanikke on ainult 500 000. Siin on nii palju puutumata loodust, et mine hulluks.
Elan alates laupäevast Chrissy sõbra juures, elamise eest me maksma ei pea, kuid peame natuke tema heaks tööd tegema. Mina ja Veruca värvime uksi ning Amelea ning Chrissy rajavad köögivilja aeda. st nad korjavad hobuse sitta väetiseks. Tegelikult peaksin seda mina tegema, sest ma seletasin kuidas mulle meeldib loodus ning gardening, aga peale tundi aega hobusesita korjamist, ei meeldi mulle enam gardening ega ka hobused. Mul läks süda ikka küllaltki pahaks. Seega mõte, et ma kunagi hobused võtan, kadus küll ära. Aga uksi meeldib mulle värvida. Ja maja ninhg koht kus elame on ka super. Ilus vaade mägedele. seega elan ma paradiisis, kuigi paradiisi jaoks on tegelikult päris jahe siin. Vaadeke kui positiivselt ma kirjutan nagu poleks midagi halba juhtunud. midagi juhtuski, nagu alati sain ma kõrvetada. See tore ja armas inglise noormees, kellest ma siin enne kirjutasin on üks viimane siga. A dickhead, a fucking cunt! Emake, loodan et sa aru ei saanud. Kui sa arvad, et oled elus kõike näinud ning midagi hullemaks minna ei saa, siis palun vaadeke mind ja näete alati saab hullemaks minna. 10 tundi enne lennukile minekut saadetakse sulle külm sõnum, et sorry, mul on teine. Kuidas saab üks inimene nii käituda? Ma ei tea tast rohkem midagi ning arvatavasti ei saagi kunagi teada, mitte kunagi ei saa teada, mis juhtus ja kaua ta mulle valetas ja kaua ta mind lollitas. Aga aitab sellest, mis ei tapa, teeb tugevaks ning nagu aru saate olen ma ikka veel elus. Ja kui ma eestisse tagasi tulles olen lesbi, siis teate miks. aaa natuke šokeerivat teile veel. Ma reisin kolme tüdrukuga ja kaks neist on lesbid ning nad on paarike. Amelea tegelikult ei olnud enne Chrissyt, seega ma nägin pealt kuidas toimus tema muutumine ning tean kõike ta mõtteid selle juures. Ja kui ma näen neid praegu koos, siis võin öelda, ma ei ole näinud kunagi ühtegi nii õnnelikku ning armast paari. Ja nad mõlemad on nii head inimesed, nemad on minu tugi hetkel. kuid jah vaadetes kui õnnelikud on, siis on mul veel teinegi põhjus muuta oma orientatsiooni.

Reisimisest ma ei oska hetkel rohkem kirjutada. oskan vaid öelda, et tasmaania on maagiline, siin sajab isegi siis, kui taevas säravad tähed ning paistab kuu ning mitte kuskil ei ole mitte ühtegi pilve. vot nii maagiline on siin. Ah unustasin rääkida, et mees kelle juures elame on imeline. ta on väga spirituaalne ning väga soe ning tänu temale olen veel tasmaanias ning tema jutt aitas mind mitte hulluks minemast. jah maailmas on veel häid inimesi ning mina olen üks neist!!!

jajaa, ma tõesti varsti ostan endale pileti koju, juuli keskpaigaks siis ning olen kuni oktoobrini ning siis tagasi siia suurte võimaluste maale.

xxx