päike paistab ja tuju on hea

meil on siin nüüd kaks päeva väga ilusad ilmad olnud, saab ilusasti pusa väel tööd teha. Täna isegi lugesin päikese käes vahepeal raamatut ning olin ainult pikkade käistega särgiga,siis oli ka soe. Niimoodi on Jordaanias küll hea, päiksest tundsin ikka väga puudust. Eile ja täna on söök ka hea olnud, õhtusöögini on loomulikult aega, vb seekord siis suudavad mingi halva asjaga üllatada. Mul on juba vaikselt tahtmine midagi näksida, kuid õnneks ei saa, sest ma ei kujuta ette kui kaugel lähim pood on.

Töö on mul hetkel normaalselt sujunud, hetkel pean küll sellist puursüdamikku kirjeldada, et oioi. Nii jubedalt kahjustunud, wadi põhjast võetud. Wadi on siis jõe org, kus niiskel ajal võib ka vett leida. Päris raske on kirjeldada, sellist segapudrut.

Ma üritan seekord mõne pildi üles laadida, et milline see ümbruskond on, 1 pilt on majast kus ma elan, meie valduses on phm kaks maja, üks pilt on ka sellest, milline on vaade üle aia :D

3. märts

Laupäeva õhtu on käes. Kolme nädala pärast saan juba korraliku eesti sööki süüa. Te ei kujuta ette, kui pettunud ma siinses toidus olen, mis meile tuuakse. Mul on juba hommikusöögist juba praegu kõrini ning lõuna- ja õhtusöögid ei ole ka just parimate killast olnud, ok riis on isegi hea, mis nad teevad, kuigi liiga rasvane. Aga need salatid, mis siin kõrvale pannakse, on lihtsalt jubedad. Ja koguaeg on toidu lisandiks ka nende tüüpiline sai, millest on mul juba siiber. Ma usun, et ma ei ole elu seeski nii palju toiduga vingunud kui siin, ma osasid asju isegi ei ole maitsenud, mis meile tuuakse, sest nad juba näevad kahtlased välja. Täna õhtusöögiks olid mingi hiinalaterna moodi asjad söögiks, nende maitse oli isegi talutav, kõrvale oli kahte sorti huumust ning nende sai. Ma sõin oma portsust vist ainult veerandi ära, magustoitu ei maitsenudki. Vähemalt saan siin niivõrd kuivõrd dieeti pidada. Ja joogiks tuuakse meile kaks korda päevas pepsit või siis fanta laadset asja. Tervislikkusest on asi kaugel. Mul käivad sellissed neelud korraliku võileiva peale ning loomulikult üldse hea toidu peale. Ja ma olen alles kolm päeva siin söönud. Aga mis teha, mujalt mul ka toitu saada pole ja kuna on tasuta, siis elan vast üle. Me oleme phm keset kõrbe ühes motellis, muud asustust siit ei paista või olen mina lihtsalt pime. Aga kõrb ei ole siin ilus liivane, vaid on kiviklibu, kus midagi ei kasva, siin leidub ka palju sellist musta kõrbe, ehk siis pealmine kiht on ränikividest.
Täna ma kirjeldasin siis oma puursüdamiku põlevkivi osa üksinda, lõhede kirjeldamist tegime Hardiga koos, sest kahekesi läks kiiremini ning me oleme natuke ajahädas siin, sest ilmad on väga kehvad olnud, külmad ja vihmased ning loomulikult väga tuulised, eile tuli isegi rahet. Ning väljas on väga raske midagi kirjeldada, kui vihma sajab. 12 märtsist peaksid ilmad siin alles soojemaks minema, ennem ka natuke kuid 12ks lubatakse juba 21 kraadi, ma ei jõua seda ära oodatagi, sest sitaks külm on. Ja meil oli tuba ka nii külm, nüüd paar tundi on soojem olnud, sest võtsime poistelt radika ära, sest muidu oli toas kuskil 13 kraadi vist, suht võimatu on siis arvutis midagi logida.
Ma ei teagi millal mul vaba päev on, et kuhugi sõita saaks, loodan et järgmise nädala keskel, see oleks hea, sest midagi tahaks siin näha ka ikka.
Need hulkuvad koera karjad siin on päris jubedad, sest nad käivad ümber meie motelli ning seal kus me tööd teeme, siis uluvad ning kiunuvad seal lähedal, õnneks ta täitsa lähedale ei tule, sest nad ikka kardavad natuke inimesi, kohalikud pidid neid kividega loopima. Meil on siin viis kassi ka, kes muud ei tee, kui ainult süüa nuruvad, kuigi nad saavad iga päev meilt korraliku portsu toitu, arvatavasti on hirmul, et järsku enam ei saa. Üks kass on päris ilus, üleni valge ning üks silm on sinine ja teine roheline. Kasse ma paitada ei julge, arvatavasti on neil igasuguseid parasiite küljes.
Siinset neti ühendust ma ka ei jaksa ära kiruda, lihtsalt närvi ajab. Kuidas saab sellist internetti üldse olemas olla.
Mulle tundub, et ma kirun siin kõike, kõik ka halb ei ole. Inimesed on toredad ning töö on ka huvitav, kuigi hetkel minu jaoks veel keeruline.

Jordaanias ehk blogi ärkab ellu.

1. Märts

Alustame siis uuesti blogi pidamisega. Eile hommikul kell 06.40 alustasin oma reisi Jordaanisse, vahepeatus oli Amsterdamis, kus ootasime lendu neli tundi. Jordaaniasse sõitsin koos Hardiga. Ta on ka TÜ-s õppinud, tean teda sellest ajast. Jordaaniasse jõudsime kell kuus õhtul. Ostsin viisa, mis maksab 20Jod, ehk siis kuskil 22 euri. Ja oh jah, sain kohe tunda neid mõnusaid islami mehi, kes kohe üritasid sulle naeratada, muidugi küsiti enne, kas Hardi on mu husband,kui said vastuse, et ei ole, läks meel kohe rõõmsamaks. Ega siin üksi küll reisima ei kipu. Käisime ka kohalikus kohas söömas, sõime traditsioonilist kebabi, mis oli ülihea ning nende leiba ja huumust, mus oli ka väga maitsev, kuid see nende leib ehk siis sai on neil nätske nagu tallanahk. Seal süües oli vahepeal ebamugav, sest kõik vahtisid ja isegi islami naised vahtisid mind ja itsitasid, päris raske on siis tõsise näoga edasi süüa.
Meie laager või koht, kus me elame ja kus ma töötama hakkan on Al Karak, Ammanist on see ikka eemal. Siin peaks rahulik olema, vähemalt enne on koguaeg olnud. Hetkel on meid siin 11 eestlast. Osad lähevad varsti ära, kuid 20 märts peaks inimesi jälle juurde tulema. Hetkel 3 naissoost isikut koos minuga ning 8 meest. Naisi ma enne ei teadnud, poistest teadsin ma kahte päris hästi enne ja 5 nägupidi ning 1 oli täitsa tundmatu. Seega ei ole õnneks täitsa võõras seltskond.
Täna käisime vaatasime paljandeid, mind asjaga kurssi viia, Jordaania on geoloogi unistus. Siinsed paljandid on ikka väga lahedad, kõik rikked ning murrangud on nii hästi näha samuti ja erinevad kihid ja asjastud. Päris põnev oli. Tuul oli aga meeletu, isegi vastu tuules käies vahepeal lükkas meetrikese tagasi, hea et ma endale juba kivisid kotti olin korjanud, muidu oleks minema lennanud. Varsti peaks mul lõunapaus tulema ja peale seda lähen vaatan puursüdamiku kirjeldamist.
Ma peaks vist kirjutama, et mida Jordaanias üldse teen. Ma hakkan tegema puursüdamike, kärnide, geotehnilist kirjeldamist. Pille Sedman (perekonna nime vb kirjutasin valesti) õpetab mind siin välja. Ühesõnaga minu töö tulemus läheb IPT projekti, et nad saaksid teha mudeleid ning arvutada nõlvakaldeid tuleval kaevandusel. Leping ei ole mul aga IPT projektiga, vaid Eesti Energiaga, kes siin omab päris suurt ala, kus hakatakse põlevkivi kaevandama.
Interneti ühendus on peaaegu olematu, saab ainult suure suure hädaga meile saata, vahepeal ei ole netiühendust üldse. See, et ma kellegagi Skypes hakkan rääkima on suur unistus ainult, ma olen väga kurb, et siin neti ühendust peaaegu et ei eksisteerigi. Päris raske on nii. Samuti võin ma unistada msn-ist.
Tagasi tulen ma 23. märtsi õhtul, läbi istanbuli ja Riia. Ning jään kuskil nädalaks Eestisse ning siis uuesti Jordaaniasse kuskil kolmeks-neljaks nädalaks. Mul makstakse kõik lennupiletid kinni, seega kodus käimine mulle kallis ei ole. Samuti on siin söök kõik tasuta, tuuakse kohale mingites plastkarpides, meeletult prügi toodetakse siin, selles mõttes mulle ei meeldi selline süsteem ning nagu ma aru olen saanud, siis palju toitu jäetakse ka järgi. Meil on siin ka paar kassi, kellele aeg-ajalt midagi antakse.
Mul on hetkel juba päris palju emotsioone tekkinud, siin lähedal on ka mingi metsikute koerte kari, seega ma üksi kuskile tuiama ei lähe. Tee äärtes on ka palju surnuid koeri, masendav vaatepilt on.
Lõunal käidud ning kärni ka kirjeldatud. Kaua me kirjeldamist teha ei saanud, kuna ilgelt tuuline oli ning tibutas ka veel, päris jube ilm on hetkel. Ja nii külm on, lihtsalt uskumatu. Lõunaks oli süüa mingid tangulaadsetest asjadest puder, mis oli üllatavalt maitsev, kuid seda oli liiga palju, siis oli suur kärakas lambaliha, millest ma pool sõin ära, siis salat, mis ei olnud kõige maitsvam ning selle pudru peale käis ka mingisugune jogurt, mida mul isu tarvitada ei olnud. Ning magustoiduks oli õun nagu t teate, siis ma mingeid kahtlasi õunu ei söö. Toitu jäi jälle korralikult järgi, mingeid jääke saavad kassid. Kuid suurtes kogustes toitu ning veel suuremates kogustes plastmassi läheb viskamisele. Varsti on meil õhtusöök, huvitav kas jälle on liha, siin olles siis igatahes alla küll võtta ei saa, kui just ei plaani mitte midagi süüa.
Milline mu tuba välja näeb? Toas on kaks voodit, telekas, radikas, öökapp ja kaks kappi veel, siis meil on eraldi dušš koos wc-ga ning siis ka pidee. Oeh teate, mida ma teada sain, vb teadsin enne ka, kuid ma lihtsalt ei tahtnud seda teada. Islamlased ei kasuta wc paberit, vaid pesevad pärast wc-s käiku. Minu arust suht rõve. Samuti on siin reedeti hoopis puhkepäev, mida mul homme ei tule, kuna ma pean oma kärnikesi kirjeldama, st õppima kirjeldama. Sest alates laupäevast olen ma geotehnilise kirjeldamise spetsialist ja mööda ma väga panna ei või, sest minu tööst olenevad ka tulevase kaevanduse nõlvade arvutused ning kaevanduse mudelid. Täna on veel küll õpilase tunne. Ehk homme läheb paremaks.

Sweet sweet home:)

Ma olen nüüd varsti olnud juba kaks nädalat kodus. Nii hea tunne on tagasi olla. Ning see lumi, mis siin igal pool vallutab, on lihtsalt super. Kõik kohad on nii ilusad. Mul loomulikult on lumest vasikavaimustus. Eile käisin ka üle pika aja suusatamas, harjumatu oli väheke. Homme lähme Lõuna-Eestisse ja ka Tartust läbi. Ma ei jõua ära oodata, millal näen ilusat lumist Tartut. Homme õhtuks olen kindlasti Tartusse jälle armunud.

Igatahes tahtsin ma kõigile öelda, et ma olen õnneli, et siiski tagasi koju tulin:)

viimased tunnid Austraalias!

Ma ei oskagi oma tundeid kirjeldada. Olen õnnelik, et saan koju ja ka õnnelik, et saan Marti näha, kuid samas on kahju siit ära tulla. Olen ikkagi päris kaua aega aussis veetnud ja kalliks on saanud see kohake. Kuigi eesti on ikkagi kallim ja ilusam. Minu lend läheb natuke rohkem kui nelja tunni pärast välja. huvitav, millal ma siia tagasi tulen. Ühel päeval tulen kindlasti!!!
Melbourne on siiani lihtsalt võrratu. Käisin ka Pakenhamis, seal lihtsalt puhkasin ja magasin. Hea oli peale sellist autotrippi voodis magada ning niisama olla. Ja kuskil ei olnud ka jaanikat, kes sind kell viis hommikul üles ajaks või isegi varem, et päiksetõusu vaatama minna :D.

Ma ei tea, kui palju ma siia blogisse enam kirjutama hakkan. Vahel vb kirjutan, kuid ma arvan, et mu teel olek on läbi, sest selle mida ma otsisin, olen ma leidnud.

rudolfile!!!

Nii ma siis kirjutan Rudolfi sundimisel blogisse midagi uut. Palju on juhtunud selle ajajooksul kui ma viimati kirjutasin. Ütlemata tihe ja huvitav on olnud see aeg. Nii kiire tegelikult, et lihtsalt ei olnud aega kirjutada ja nüüd oleks nii palju kirjutada, et ma lihtsalt ei viitsi, võtan lühidalt kokku või siis nii lühidalt kui suudan.
1. Tulen Eestisse tagasi ja seekord jäädavalt. 15. detsember kell 20.00 puudutavad mu jalakesed jälle eestimaad ja seda tänu Moonikale:). Suured suured tänud sulle!

2. Tänu sellele, et mul minek juba 9 päeva pärast nüüd, siis käisin ruttu Whitsunday saartel seilamas, kuna see ooli üks mu unistustest. aga kõik läks seal suht halvasti, tegelikult mitte ka kõik, kuid minu jaoks oli reis pettumus. Esiteks ei ole need saared midagi nii paradiis midagi. Võib- olla oli asi halvas ilmas, suurem osa ajast oli pilves ja vahepeal ka sadas. Olin laeval kaks päeva ja kaks ööd, merehaigeks ma vähemalt ei jäänud, maksma läks mu trip üle 600 dollari. Toit oli ka hea ja seltskond oli suhteliselt normaalne, välja arvatud see, et mingi alaealise näoga 20 aastane rootsi kutt üritas mind ära sebida, tal see loomulikult ebaõnnestus. Igatahes whiteheaven beach nägi suht mage välja pilves ilmaga ja ujuda sai seal ainult kostuumis, kuna kõikjal mingid meduusad. Snorgeldasin kaks korda. samuti proovisin ma sukeldumiseks ning see proovmiseks ka jäi, sest tuli välja, et mul on foobia sukeldumise ees, mul tuli meeletu paanikahoog peale ja ma tõesti arvasin, et ma upun kohe ära. Seega sukeldumine minu asi vist ei ole. Siis sain ma snorgeldaise käigus kaks korda meduusalt sutsaka ära, esimesel korral sain kohe abi ja mingeid põletusi või asju ei jäänud, kuid teisest korrast mul siiani nukkidel ilusad laigud, loodan, et need kunagi ikka ära kaovad. Igatahes maksin ma selle eest, et end piinata:P Aga vähemalt on mul Whitsundays tehtud ning purjetatud ka, purjetamine ise oli ikka mõnus.

3. Mina ja Jaanika tegime suure outbacki tripi, Alice Springsis liitus meiega Merle, kes on Jaanika tuttav. Sõitsime kokku 7000km maha ja nägime palju palju ilusaid kohti. Uluru ning Kata Tjutad on mul nähtud. Geoloogiliselt oli reis samuti väga põnev, käisin opaale otsimas, laavavooludes jalutamas, 5km läbimõõduga meteoriidikraatris, siis vulkaanikraatris, ning loomulikult erinevates muudes imekohtades. Neid saate ehk kunagi piltidelt vaadata:P. Reisil oli vahepeal probleeme ka, mina jäin kohe haigeks, suutsin angiini läbi põdeda ja sain esimest korda asutraalias arsti külastada, krdi kallid tegelased on nad ja lollid kah. Siis läks meil kaks korda auto katki, õnneks toimus parandamine kiiresti. Mina magasin terve selle sõidu aja autos, ainult kaks ööd olin voodis, üks kord kohe alguses, kui ma palavikus ja enda arvates suremas olin ning teine kord pidime võtma väikse majakese Uluru lähedal, sest mujal ei võinud ööbida, Krdi aborigeenid oma seadustega. See läks maksma mulle 50 dollarit ja magasin ainult 3,5 tundi. appikene mulle tundub, et ma vingun koguaeg. Tegelikult oli ju reis meeletult tore ja ma ei ole vist nii paljudes ilusates kohtades enam ammu käinud. Ja eile oli mu elu õnnelikeim päev, ma nägin vabas looduses koaalasid, ma pidin nende pärast lolliks minema. Nad on ikka nii üliarmsad olevused.

4. Ma olen tagasi Melbournes, täna võtsin endale lihtsalt magamise ja lebotamise päeva, nii on ka hea vahel olla. Käisin sõin sushit, jalutasin natuke ringi ja siis käisin laundrys pesu pesemas. Ja nüüd võtsin ka aega, et siia kirjutada. Olen melbournes kuni kolmapäevani ning siis lähen Tiiu juurde Pakenhami natukeseks ning siis laupäeva õhtul stin endal lennujaama ja lendan Kuala Lumpuri, sealt edasi Londoni ning Inglismaal olen natuke aega Monza juures ja siis tulengi koju. Ma ei jõua enam ära oodata, saan lund näha ja kõiki sõpru ja muid tegelasi;)

aitab tänaseks küll :P

Near Mareeba

7.november.
Nii Kakadu pargis on mul käidud ja Darwinist põgenetud ning ilusasti end Mareeba lähedale sisse seatud.
Alustaks siis Kakadu pargist. Olime seal kaks päeva ning läksime sinna neljakesi, mina, saksa tüdrukud ja rastapoiss Edua. Nagu ma enne kirjutasin oli meie suksuks ilus maastur, Mitsubishi Outlander ning mina olin põhijuht. Ma olen üldse kahtlaselt palju nüüd austraalias sõitnud. Esimene vaatamisväärsus meie jaoks oli üks billabong, eestikeeles peaks see vist mingisugune mitkekesisese elustikuga tiik olema. Igatahes see billonbongi külaskäik jääb eluks ajaks meelde, sest see oli niivõrd ebameeldiv. Ebameeldiv siis tänu sääskedele, sest me unustasime panna sääsetõrjet ja tänu sellele tulime sealt tagasi totaalselt ära sööduna. Ja need krdi hammustused sügelevad ju hullumööda. Billabong ise oli päris kena, kuid kaua me seal just ei olnud. Krokodillid pidid ka seal elama, kuid kahjuks meie neid ei näinud. Krokodille ei näinud me kordagi, ainult kuulsime korra häält. Seega natuke jama, kuid samas vist ka hea, sest ma arvan, et üks meist oleks läinud muidu krokodillile söögiks. Peale esimest billabongi läksime teist vaatama, nüüd juba sääskedele vägagi ettevalmistunult ning seda külastust nautisime palju. Peale seda läksime paarikilomeetrilisele jalutuskäigule, mis oli samuti meeldiv. Siis sõitsime Ubirri, aborigeenide kaljumaalinguid vaatama, enne tegime ühes ilusas kohas söögipeatuse. Ubirr oli meeletult kaunis ja rahulik paik. Ning maalingud olid sammuti kenad ja päris hästi säilinud. Ubirris veetsime kaks tundi ning peale seda hakkas vaikselt pimedaks minema. Siis sõitsime Jabirusse, mis on Kakadu pargi pealinnake, mõtlesime et ehk ikka ööbime kuskil, kuid see mõte kukkus läbi, kuna liiga kallis oli. Seega käisime ühes ööbimiskohas salaja dušši all ja siis sõitsime social clubi, sest kõik tahtsid õlut juua. Mina tahtsin sooja jooki, kuid baarmen vaatas mind imelikult ja ütles, et me oleme soojas kliimas, siis saingi ainult oma gingerbeeri kätte. Krt väljas oli enne sadanud, ma olin suht märg ning sees oli kuradima külm. Austraallastel on alati siseruumid nii meeletult külmad, imelikud inimesed on ikka. Ööbisime selle sama klubi ees autos, üks ebameeldivamaid öid üldse, sest palav oli ja kuna õhk sai ruttu autos otsa pidime aknad lahti tegema, kust ründasid meid sääsed jälle. Hommikut alustasime siis kell pool kuus, sõime järveääres, käisime infopunktis. Siis sõitsime aborigeeni kultuurikeskuses, mis oli üpriski huvitav ja ma suutsin seal jälle raha raisata ja paar asjakest osta. Mulle aborigeeni kunst meeldib. Ainuke asi, mida nad teha oskavad. Siis sõitsime mingit märgala vaatama ning peale seda võtsime teekonna ühe kose juurde, teekond oli üpriski pikk. Kuna tee sinna oli ülimalt kehv. Mõnus kruusakas, millel sõitmine oli nagu raudteerööbastel sõitmine ning sai ka mudast ja jõgedest läbi sõidetud. Minu jaoks oli see hea sõidukool. Kosk oli kaunis nagu kosed ikka, ujusime seal. Siis kose peal mitte all. Koguaeg oli muidugi naljaviskamine, et silmad lähenevad. Kuid midagi ei juhtunud, kõik tulime pargist elusana tagasi ning samuti ka ühes tükis. Peale koske sõitsime farmi tagasi. Ööbisime viimase öö seal, järgmise päeva lõunal sõitsime Darwini. Käisime tüdrukutega seal kinos, vaatasime Eat, pray, love´i. Minule film meeldis, kuid loomulikult oli raamat parem. ÖÖ veetsime lennujaamas. Ja kolmapäeva hommikul lasimegi Darwinist jalga, pole vist kunagi nii õnnelik olnud kuskilt lahkudes, kui seekord. Darwinis tuli jaanika mulle järgi ja tõi mind enda farmi, kus ta ööbib. Reedel ja eile käisime ringi sõitmas, väga ilus kant on siin. Mulle meeldib. Eile sain ka oma saksa tüdrukutega veel kokku, käisime iiri pubis ja mina nautisin jälle mahla ja cocat. See karsklase elu on ikka raske. Kuid natuke pean veel vastu pidama. Melbourne jõudes teen ma oma esimese erandi ja joon Guinessi, aga ainult ühe. Kuigi arvestada, et ma ei ole siis kaks kuud juba tilkagi hinge alla saanud, siis jään sellest küll vinti.

See oli mu lühikokuvõte siis nädalast. Peaksin siin kohapeal olema veel kaks nädalat, homsest saan ehk laime korjama hakata, pean farmi omanikega rääkima. Pole töö asjus veel rääkinudki.

Ja veinitehasest tean nii palju, et laborandi assistendi kohal pääsesin edasi intervjuule, kuid sinna ma minna ei saa. Sest liiga kallis on edasi tagasi lendamine. Et homme pean neile ei ütlema, suht pettunud, kuid mis parata. Ehk õnnestub mul telefoni teel intervjuu ära teha.

Rohkem mul vist hetkel midagi muud juhtunud ei ole. Jaa kui Jaaniga sõitmisest rääkida, siis käisime Kurundas ja Barron Fallsi vaatamas ning ka Fig puid vaatama, need suured ja võimsad puud. Ning ühel meeletult ilusal lookout´l. Aga rohkem ma ei viitsi kirjutada. Ruudi utsita, mis siis teinekord ka tagant :)