Jordaanias ehk blogi ärkab ellu.

1. Märts

Alustame siis uuesti blogi pidamisega. Eile hommikul kell 06.40 alustasin oma reisi Jordaanisse, vahepeatus oli Amsterdamis, kus ootasime lendu neli tundi. Jordaaniasse sõitsin koos Hardiga. Ta on ka TÜ-s õppinud, tean teda sellest ajast. Jordaaniasse jõudsime kell kuus õhtul. Ostsin viisa, mis maksab 20Jod, ehk siis kuskil 22 euri. Ja oh jah, sain kohe tunda neid mõnusaid islami mehi, kes kohe üritasid sulle naeratada, muidugi küsiti enne, kas Hardi on mu husband,kui said vastuse, et ei ole, läks meel kohe rõõmsamaks. Ega siin üksi küll reisima ei kipu. Käisime ka kohalikus kohas söömas, sõime traditsioonilist kebabi, mis oli ülihea ning nende leiba ja huumust, mus oli ka väga maitsev, kuid see nende leib ehk siis sai on neil nätske nagu tallanahk. Seal süües oli vahepeal ebamugav, sest kõik vahtisid ja isegi islami naised vahtisid mind ja itsitasid, päris raske on siis tõsise näoga edasi süüa.
Meie laager või koht, kus me elame ja kus ma töötama hakkan on Al Karak, Ammanist on see ikka eemal. Siin peaks rahulik olema, vähemalt enne on koguaeg olnud. Hetkel on meid siin 11 eestlast. Osad lähevad varsti ära, kuid 20 märts peaks inimesi jälle juurde tulema. Hetkel 3 naissoost isikut koos minuga ning 8 meest. Naisi ma enne ei teadnud, poistest teadsin ma kahte päris hästi enne ja 5 nägupidi ning 1 oli täitsa tundmatu. Seega ei ole õnneks täitsa võõras seltskond.
Täna käisime vaatasime paljandeid, mind asjaga kurssi viia, Jordaania on geoloogi unistus. Siinsed paljandid on ikka väga lahedad, kõik rikked ning murrangud on nii hästi näha samuti ja erinevad kihid ja asjastud. Päris põnev oli. Tuul oli aga meeletu, isegi vastu tuules käies vahepeal lükkas meetrikese tagasi, hea et ma endale juba kivisid kotti olin korjanud, muidu oleks minema lennanud. Varsti peaks mul lõunapaus tulema ja peale seda lähen vaatan puursüdamiku kirjeldamist.
Ma peaks vist kirjutama, et mida Jordaanias üldse teen. Ma hakkan tegema puursüdamike, kärnide, geotehnilist kirjeldamist. Pille Sedman (perekonna nime vb kirjutasin valesti) õpetab mind siin välja. Ühesõnaga minu töö tulemus läheb IPT projekti, et nad saaksid teha mudeleid ning arvutada nõlvakaldeid tuleval kaevandusel. Leping ei ole mul aga IPT projektiga, vaid Eesti Energiaga, kes siin omab päris suurt ala, kus hakatakse põlevkivi kaevandama.
Interneti ühendus on peaaegu olematu, saab ainult suure suure hädaga meile saata, vahepeal ei ole netiühendust üldse. See, et ma kellegagi Skypes hakkan rääkima on suur unistus ainult, ma olen väga kurb, et siin neti ühendust peaaegu et ei eksisteerigi. Päris raske on nii. Samuti võin ma unistada msn-ist.
Tagasi tulen ma 23. märtsi õhtul, läbi istanbuli ja Riia. Ning jään kuskil nädalaks Eestisse ning siis uuesti Jordaaniasse kuskil kolmeks-neljaks nädalaks. Mul makstakse kõik lennupiletid kinni, seega kodus käimine mulle kallis ei ole. Samuti on siin söök kõik tasuta, tuuakse kohale mingites plastkarpides, meeletult prügi toodetakse siin, selles mõttes mulle ei meeldi selline süsteem ning nagu ma aru olen saanud, siis palju toitu jäetakse ka järgi. Meil on siin ka paar kassi, kellele aeg-ajalt midagi antakse.
Mul on hetkel juba päris palju emotsioone tekkinud, siin lähedal on ka mingi metsikute koerte kari, seega ma üksi kuskile tuiama ei lähe. Tee äärtes on ka palju surnuid koeri, masendav vaatepilt on.
Lõunal käidud ning kärni ka kirjeldatud. Kaua me kirjeldamist teha ei saanud, kuna ilgelt tuuline oli ning tibutas ka veel, päris jube ilm on hetkel. Ja nii külm on, lihtsalt uskumatu. Lõunaks oli süüa mingid tangulaadsetest asjadest puder, mis oli üllatavalt maitsev, kuid seda oli liiga palju, siis oli suur kärakas lambaliha, millest ma pool sõin ära, siis salat, mis ei olnud kõige maitsvam ning selle pudru peale käis ka mingisugune jogurt, mida mul isu tarvitada ei olnud. Ning magustoiduks oli õun nagu t teate, siis ma mingeid kahtlasi õunu ei söö. Toitu jäi jälle korralikult järgi, mingeid jääke saavad kassid. Kuid suurtes kogustes toitu ning veel suuremates kogustes plastmassi läheb viskamisele. Varsti on meil õhtusöök, huvitav kas jälle on liha, siin olles siis igatahes alla küll võtta ei saa, kui just ei plaani mitte midagi süüa.
Milline mu tuba välja näeb? Toas on kaks voodit, telekas, radikas, öökapp ja kaks kappi veel, siis meil on eraldi dušš koos wc-ga ning siis ka pidee. Oeh teate, mida ma teada sain, vb teadsin enne ka, kuid ma lihtsalt ei tahtnud seda teada. Islamlased ei kasuta wc paberit, vaid pesevad pärast wc-s käiku. Minu arust suht rõve. Samuti on siin reedeti hoopis puhkepäev, mida mul homme ei tule, kuna ma pean oma kärnikesi kirjeldama, st õppima kirjeldama. Sest alates laupäevast olen ma geotehnilise kirjeldamise spetsialist ja mööda ma väga panna ei või, sest minu tööst olenevad ka tulevase kaevanduse nõlvade arvutused ning kaevanduse mudelid. Täna on veel küll õpilase tunne. Ehk homme läheb paremaks.