viimased 1,5 tundi jordaanias

Ma istun nüüd Queen Alia lennujaamas ja ootan oma lendu Frankfurti, see tähendab seda, et varsti olen ma jälle Eestis. Viimastest päevadest nii palju, et kas viimast päeva oli korralik liivatorm, täna oli terve päev nagu sombi, mingi tõbi tahtis kallale tulla, ime, et ma kärnaias kastide vahele ei minestanud :D, sest nii meeletult lämbe oli ka. Kutsu kellest ma kijutasin siin enne, on elus kuid traumeeritud ning kõhnem. Sain teda veel natuke nunnutada, kuid süüa ei viinud. Kahju on sest loomast, väga kahju. Samuti on natuke ka kahju siit lahkuda, sest ma ei tea, kas ma tulen siia kunagi tagasi või mitte, ma isegi loodan, et korra saan veel ehk kunagi tulla, nii mõnedki kohad jäid käimata ja kui ühe koha peal olla 2 kuud, siis ikka harjub selle eluga ära küll. Ma harjusin isegi väga ära, sest kui eelmine kord koju minnes olid mul erinevate toitude isud peal, siis seekord ei ole. Ja eks koju minek on ka keeruline, sest ma pean siis usinasti õppima hakkama, et oma kooliga hakkama saada. Jordaanias olin ma seekord peaaegu 5 nädalat järjest, immigratsioonis jäin vahele ka, et viisat ületasin ning pidin 5,50 dinaari neile maksma, kolm päeva läks üle. Viis nädalas järjest Jordaanias olla, on juba päris hea saavutus. Samuti turvakontrollis otsiti mu seljakott läbi, kuid midagi ei leitud, ma unustasin oma hajameelsuses läpaka sisse, ütlesin neile küll, et läpakas sees, et see oli teil kahtlane asi, kuid ikkagi otsisid kõik läbi, suhteliselt tobe on, kui terve su koti sisu lauale tõstetakse ja siis pärast pead ise kõik tagasi toppima, hea, et nad mul midagi kahtlast pagasist ei leidnud, sest siis ma oleks küll vihaseks saanud, sest mul oli suur tegu, et oma asju sinna ära mahutada ja teist korda, ma ei oleks suutnud seda enam teha. Hetkel olen päris unine ja loodan, et saan lennukis hästi magada. Et siis see oli viimane sissekanne Jordaaniast:)

katus sõidab

Täna tunnistan ma ametlikult, et mul katus sõidab ja kõiges on süüdi päike. Täna oli tõsiselt kuum ilm, ma ei kasuta sõna palav, sest palav oleks liiga leebe. Ma ei vaadanud kui palju meil päeval temperatuuri näitas, kuid õhtul kell kuus oli Ammanis 30 kraadi ehk siis meil peaks natuke veel soojem olema. Muidu ei oleks vast väga hullu olnudki, kuid õhk ka ei liikunud. Seega täna oli väsitav ja kurnav ilm. Paar korda hakkas isegi pea ringi käima, seega kuumus saavutas uue taseme. Täna ei oleks mul küll midagi selle vastu olnud, kui mind veeämbriga oleks üle kallatud (ehk siis mind on tabanud see õnn langeda ämbritäie vee ohvriks). Endalgi oli juba tahtmine end veega üle kasta. Loodetavasti on homme natuke leebem ilm. Mul on jäänud siin olla veel 3 päeva ja siis olen jälle Eestis, et end peast sõgedaks õppida. Loodan, et kui Eestisse jõuan, on ilmad ka ilusad ning soojad.

natuke pilte

Marhaba

Neljapäev 26. Aprill Olen endiselt Jordaanias. Koju jõuan praeguste plaanide kohaselt 2.mail. Seega vähem kui nädala pärast. Täna sai mul ka 4 nädalat järjest Jordaanias olemist täis. Erilist tunnet küll ei olnud, olen siinse eluga täitsa ära harjunud, ainult, et ma võin veel toiduga viriseda. Sest see ei ole siin eriti suurem asi ning mu kõhule ei mõju ka just kõige paremini. Ilmad on siin väga ilusad olnud, enam ei ole soojad vaid lausa kuumad. Seega saab ilusasti lühikeste riietega tööd teha ehk siis seekord tulen ma koju natuke pruunimana, kui siia tulin. Rahvast on ka siin vähemaks jäänud, kuna projekt hakkab vaikselt lõpu poole lähenema. Ja imekombel on nüüd tüdrukud enamuses, vaesed alles jäänud poisid. Tegelikult oleme meie siin vaesed, sest enam ei saa kedagi kaste tassima kutsuda, vaid peame ise neid tarima. Puursüdamike kastid ei ole just kõige kergemad asjad. Vahepeal on siis natuke minu jaoks midagi ka toimunud. Käisin eelmine reede lõpuks ometi Petras, olin sellest jauranud juba siia tulekust saadik. Õnneks ühel inimesel veel oli seal käimata, seega saimegi koos käia. Allar oli siis sõidutajaks ning ka heaks turvaks araablaste keskel. Petra päev oli väga tore. Algselt plaanisime peale Petrat ka Surnumere juurde jõuda, kuid me olime Petras kuus tundi, mis oli plaanitust tunduvalt kauem ning tänu sellele me ujuma ei jõudnud. Aga Petra oli seda kuut tundi väärt ning samuti ka seda 50JOD mida midagi maksma ehk siis üle 50 euri oli sissepääs. Minu elu kalleim sissepääs kuhugile, kuid nagu ma mainisin, asi oli seda väärt. Me isegi ei jõudnud kõikjale minna, aeg lihtsalt lendas seal. Nagu eesti turistidele kohaseks, siis oli meil ka sass kaasas, mis aitas suures palavuses janu kustutada. Petra on siis liivakivide sisse raiutud linn, mis pärineb 1 sajandist. Fassaadid olid seal uhked, kuid ruumid seest olid kõik sarnased, tühjad ning lihtsalt nelinurksed ruumid. Kuid minule jättis linn kustumatu mulje. Ma kujutasin Petrat mitu korda väiksemana ette. Ronisime ka üle 800 astme, et jõuda Monastirini, ronimine oli päris väsitav ning järgmine päev olid mul sääremarjad üpriski kanged. Tee Monastirini oli ümbritsetud beduiini naistega, kes müüsid ehteid ning muud nipet näpet, nemad olid küll tüütud. Üldse olid sealsed inimesed tüütud, oma kaamelite, hobuste ja eeslite kaelamäärimisega. Eeslitega sai sõita üles Monastirini, mis minu jaoks oli absurdne ning loomade piinamine, ei ole just meeldiv vaadata, kui pisike eesel mingit paksu mutti üles tassib. Üldse võiks olla seal keelatud igasugused loomad, sest nad ikka roojasid seal korralikult ning hais oli kohati tappev. Ega ka need sisseraiutud ruumid, mis olid väiksemad ning asetsesid madalamal ei lõhnanud just hästi, sest kohalikud müügipoisid ning muud tegelased kasutasid neid WC-dena. Ja kui neid loomi seal ei oleks, oleks kindlasti ehk ka vähem turiste, sest sealne matkamine võtab ikka läbi küll. Tagasi beduiini naiste juurde, sis ühelt ma ostsin endale ilusad kõrvarõngad. Ta tahtis saada nende eest 5 dinaari, kuid ma oma suure kauplemisega sain 2 dinaarile hinna. Ta üritas väita, et tegu on ehtsa hõbedaga, kui ma vastu vaidlesin, siis lõppes asi sellega, et tegemist on beduiini hõbedaga ehk siis lihtsalt metalliga. Ma olen siiani rahul oma tingimisega. Mul oli ka natuke kahju nendest naistest, istuda oma mustade riietega seal palavas päev läbi ja karjuda turistidele, et all one dinar or just god price, good price. Ma ei kujutaks ette, kui ma peaks sellist elu elama. Kuigi mõni inimene tahab mind järjekindlalt beduiinidele maha müüa. Veelkord ütlen, et Petra oli vaimustav, isegi oma araablaste ja loomadega. Peale Petrat käisime Petra uues linnas kohalikus kohas söömas ja natuke ringi ning siis asusime kodupoole teele. Kuna otsustasime sõita natuke teistsugust teed, siis sattusime Dana rahvuspargi ligidusse, kus tegime mõned peatused ilusate vaadete nautimiseks ning käisime ka Dana külas, mis on põhiliselt maha jäetud, vähemalt eluhooned, kuid turistide jaoks hakatakse seda üles ehitama, sinna on rajatud juba mõned hubased hotellid. Sellises kohas tahaksin ma küll ööbida, sest seal oli vaikne ja rahulik ning mägede keskel. Ideaalne koht, kus korraks aeg maha võtta ja hetke nautida. Mina jäin oma vaba päevaga 120% rahule. Esmaspäeval käisime viiekesi söömas, sõime lennujaama läheduses ühes väga heas kohalikus kohas, tellisime seal kilo lambaliha, hummust ning araabia salateid, üks korralik ning hea sööma oli. Kuid millest ma kirjutada tahtsin oli see, kuidas Tõnis trahvi sai kiiruse ületamise eest. Oi see oli naljakas, väga naljakas. Ütleme nii, et kiirus oli normaalne, kui meid kinni peeti. Me ei saanud ka politseist mööda sõita, sest ta tuli keset teed, igatahes kui politsei meieni jõudis, olime kõik juba parajalt heas tujus. Nende inglise keel muidugi kiita ei olnud, kuid trahviks määrati 20 dinaari, mille peale Tõnis ütles, et too much, ehk siis oli selline tunne nagu oleks turul ja kaupleks. Tõnis pidi siis minema autost välja ja politseidega kaasa trahvi vormistama. Olime mõnda aega autos irvitades, kui Allar otsustas, et auto on halva kohapeale pargitud, ta istus kõrval istmel ning pani auto drive´i peale ning siis ühe käega vajutas kaasi ning teisega roolis. Auto sõitis ilma autojuhita, kes samal ajal oli oma trahvi maksmas. Politseinike näod olid nii head, kuid ega ka nemad ei suutnud tõsiseks jääda. Vaatasid ka arvatavasti, et lollid valged. Politsei kutsus ka Allari enda juurde, me arvasime et ta saab ka trahvi, kuid ei saanudki, vaid pakkusid hoopis suitsu ning politseid omavahel veel vaidlesid, et kumb suitsu annab. Ütleme nii, et see oli üks lõbusamaid seiku siin ja seda kirjutades on mul jälle itsitamisest silmad märjad. Politseisse siin väga tõsiselt ei suhtuta, vähemalt mitte meie. Ma usun, et Eestis sellise irvitamise ning kõrvalistmelt autojuhtimise eest oleks saanud trahvi küll. Mul on kahju, et me seda kõike filmida ei saanud, sest see tõesti on midagi, mis jääb eluks ajaks meelde. Selleks korraks ma hetkel lõpetan, ehk jõuan veel korra siin olles siia kribada, kuid võib-olla ka mitta. Saadan päikest Eestisse!

17. aprill

õhtust kõigile!
Mõtlesin, et kirjutan siia natuke. Ja peaasjalikult sellest, kui vastikud on araablased. Arvatavasti kui nad eesti keelt oskaksid, siis viskaksid nad mu kividega surnuks. Igatahes oli meil siin paar päeva pisike armas kutsikas. Ma ei tea kust ta tuli, kuid selline kolme kuune beebivillas koeralaps. Alguses oli ta hästi arg, kuid ma ostsin ta toidu ja veega ära ning, siis kui ta mu häält kuulis, tuli alati ühe kuudi alt välja minu juurde ning puges kaissu. Oih see kutsu oli armas, ma ikka tõesti armusin tasse ära. Ta meenutas mulle Murrit, eks see oli ka peamine põhjus, miks ma kutsusse nii ära kiindusin. Nagu te märkasite, siis ma kasutasin mineviku vormi, sest kutsut alates eilsest enam ei ole, sest need raisad araablased peksid teha ja 99% kindlusega ka tapsid ta ära, sest nähti, et ta visati autokasti, ma ka nägin kaugelt kuidas midagi sinna lendas ning mingit häält sealt ei tulnud. Seega ma olen veendunud, et mu kutsu on surnud. Ma olin oma toas ning kuulsin kõike pealt, see oli kohutav, ma ei tea, kas ma midagi jubedamat olen üldse kuulnud oma elus. Kõige hullem oli veel see, et viis minutit enne nende sigade tegutsemist, kutsikas veel jooksis minu juurde ja tegin talle pai. Kutsikas oli mu omaks võtnud. Ma läksin endast ikka täiesti välja ja ega ma siiani eriti õnnelik ei ole. Õnneks ma täna ega ka eile õhtul enam neid sigasid ei ole näinud, sest muidu oleks ma neile ikka väga julmalt öelnud, ma usun, et perse saatmisest nad aru vast ikka saavad siin.
Araablased on julmad ning vastikud ning lisaks sellele ka peded! Normaalsed mehed ei käi käest kinni ja ole ümbert kinni. Ma olen õnnelik, et ma olen sündinud lääneühiskonda. Eestis ja mujal euroopas saaksid nad sellise loomapiinamise eest kohtusse anda, siin on neil vist see normaalne. Ma mõnuga tooks siia motelli ühe sea, tutvustaks neile nende sugulast!

Olen pissed off.

Üle pika aja jälle

ma olen nüüd teist kordselt siis Jordaanias, 23-29 märts olin ma Eestis, õigemini 24-28 olid need päevad kus ma kodus sain olla, sest lendamisele kulus ka oma jagu aega. Enne Eestisse tulekud sain ma veel ühe pooliku puhkepäeva. Käisin siis Al Karaki kindluses, Al Karak on Jordaania linn, mis asub 1200 m kõrgusel. Linn ise ei ole loomulikult suur asi, kui asukoht on super. Kindlus ise oli ka ääretult lahe, minu arvates päris hästi ka säilinud. Kindlus oli kahe osaline, algselt ehitasid selle kuskil 1140 aastal kristlased, sada aastat hiljem ehitati sinna samasse kindlusesse ka islamlaste osa. Seega ääretult põnev koht, kus käia.

Teen ikka sama vana tööd siin. Ilmad on meeletult ilusaks läinud, täna näiteks oli meil 30 kraadi sooja ning sai topis ning lühikestes pükstes päev läbi olla, seega seekord kui tagasi tulen, olen kindlasti pruun :). Muidu on tööpäevad ikka kõik sarnased ning õhtuti on meil istumised olnud.
Üleeile õhtul saime käia Ammanis, ostlesin seal päris korralikult ning loomulikult käisime ka Burger Kingsis söömas. Ja kuna kõigil olid erinevad tahtmised, siis käisime eraldi Mecca Mall´i poodides, mina oma shoplemise käigus ei näinud mitte ühtegi teist valget ning tänu sellele sain ikka natuke tähelepanu ka.
Eile oli aga üks väga hea päev, sain oma esimese täispika puhkepäeva. Sõitsime viiekesi lõuna Jordaaniasse. Käisime Wadi Rum´is, mis on kunagise jõe org. Ning loomulikult on seal palju mägesid, tõeliselt ilus koht ning ka väga vaikne. Seal sai autoga ringi sõita ning seega saime valida, milliseid kohti külastada, ajast jäi meil kahjuks väheks, sest seal peaks terve päeva olema. Tõeliselt maagiline koht. Ja sain kogeda ka siis nn kõrbe rallit, sest meie "autojuht" rallitas päris korralikult, ütleme nii, et kõrberallit olen ma nõus veel kogema.
Peale Wadi Rumi sõitsime Aqabasse, mis asub Punasemere ääres. Seal käisime söömas, natuke linnapeal, ostsime õlut randa ning siis suundusimegi Punasemere äärde peesitama, kahjuks väga peesitada ei saanud, sest jõudsime alles kell 5 õhtul, kuid õnneks on mul lootus, sinna veel korra pääseda. Rand ise on ikka päris must, araablased on räpakad, olime vist jällegi ainsad valged ning me saime korralikult tähelepanu, sest olime ainukesed, kes olid normaalsete ujumisriietega, teised inimesed, nii mehed kui ka naised olid pikkade riietega. Nad on tõesti hullud siin, väljas oli 39 kraadi sooja ning nemad on teksade ning mõned olid ka saabastes. Meie valged olime bikiinides, poisid loomulikult ujumispükstes ning siis jõime veel õlut ka. ma usun, et me ei olnud nii hullud, kui nad ise. Ausalt öeldes on araabia mehed lausa rõvedad. Käivad käest kinni, seisavad ümbertkinni jnejne. Jube on neid vaadata, samas on nende jaoks pedendus täielikult keelatud, samas ma ei saa aru, kus läheb piir nende jaoks. Minu kui lääneinimesele on nende käest kinni käimini ning muu sinna juurde käiv, ikkagi pedendus.

Nädala pärast saan vast uue vaba päeva, siis kirjutan jälle :)

Araabia mehed on hullud

ma olen endiselt elus. Käisime reedel Surnumere ääres ning Hot Springis. Reedel peale lõunat hakkasime minema, kuna enne oli vaja tööd teha. Alguses sõitsime siis Surnumere äärde, mis oli ka meie peamine plaan. Tee sinna oli meeletult ilus, selliseid mägesid ei olnud mina varem näinud, tõeliselt huvitavad ning need murrangud ja kurrutused, mis seal kõik näha oli, lihtsalt vapustav. Muidugi oli tegemist mägiteedega. Kahjuks meil aega peatusi teha ei olnud, tänu sellele pilte autoaknast, mis loomulikult ei olnud just kõige puhtam. Surnumere äärde pääsemiseks pidime maksma 16 dinaari, et sisse saada. Seal on selline puhkekoht, kus on ka basseinid ja duššid ning riietevahetamise kohad. Aga selle eest peab muidugi maksma, niisama kuskile suvalisse kohta ei saa seal ujuma minna ning ega väga ei kutsukski. Igatahes Surnumere vesi on sada korda soolasem kui ma unistada oskasin, selleks et seal ära uppuda, pead olema ikka tõeline möku, sest tõesti sa võid seal lihtsalt lesida nagu voodi peal, kui ma üritasin kõhuli ujuda, siis oli mul suur tegemine, et tagumik veest liiga väljas ei oleks. Vesi ise on ka hästi libe. Surnumere ääres sai ka 3 dinaari eest end musta mudaga kokku määrida ning seda ka me tegime, lõpuks oli viis süsimusta inimest rannas. Rannas teised kõik naersid meid ning käisid meist pilti tegemas, meil endalgi oli päris naljakas. Surnumere ääres olime kuskil 1,5 tundi ja siis läksime Hot Springsi, see on koht, kus kuuma vett tuleb mägede seest ning isegi joana alla, meeletult huvitav koht oli. Sissepääs seekord oli 15 dinaari. Aga see koht oleks tunduvalt meeldivam olnud, kui poleks olnud araabia mehi. Kuna reede on aaraablastel vaba päev, siis oli koht jordaanlasi täis. Meie läksime siis family nn basseini, kuid familyst oli asi kaugel, paar last ja ülejäänud olid kahtlased mehed. Meie olime ainukesed valged, kokku oli meid siis kuus. Igatahes tekitasime meeletut kihinat ning mehed said palju ilastada, sest minul olid ju bikiinid seljas ning nemad ei ole selliste asjadega harjunud, tähelepanu saime nii mina ja Helis kui ka poisid, ma ei tea, aga need araabia mehed on kahtlased, meie poisid katsuti ka läbi. Meil oli tegelikult lõbus, saime palju lolli nalja visata. Kuigi ma pean ütlema, et alguses ma olin natuke vabamalt seal, kuni keegi otsustas minu kanni näppima hakkama. Peale seda olin ma ainult oma poiste vahel, hea turvaline oli ikka teiste normaalsete inimeste vahel olla. Meie meestele pakkus päris palju nalja, et ma nii hädas olin, kuid nad said ka aru ning kaitsesid mind ilusasti. Ütleme nii, et suure elamuse saime me kõik, nii meie eestlased kui ka araabia mehed.
Peale kuumaveeallikaid läksime ka Ammani, käisime seal burksi söömas ning siis tulime koju tagasi, kuna õhtu oli külm ja osadel ei olnud soojasid riideid, seega otsustasime, et ei hakka õhtul linna peal käima.
Tööga läheb mul ka hetkel hästi ning ilmad on nii ilusad, olen siin viimased päevad t-särgi väel tööd teinud ning siis on ka palav. Eestis vist nii soe ei ole. Ka seekord üritan paar pilti üles panna:)