Marhaba

Neljapäev 26. Aprill Olen endiselt Jordaanias. Koju jõuan praeguste plaanide kohaselt 2.mail. Seega vähem kui nädala pärast. Täna sai mul ka 4 nädalat järjest Jordaanias olemist täis. Erilist tunnet küll ei olnud, olen siinse eluga täitsa ära harjunud, ainult, et ma võin veel toiduga viriseda. Sest see ei ole siin eriti suurem asi ning mu kõhule ei mõju ka just kõige paremini. Ilmad on siin väga ilusad olnud, enam ei ole soojad vaid lausa kuumad. Seega saab ilusasti lühikeste riietega tööd teha ehk siis seekord tulen ma koju natuke pruunimana, kui siia tulin. Rahvast on ka siin vähemaks jäänud, kuna projekt hakkab vaikselt lõpu poole lähenema. Ja imekombel on nüüd tüdrukud enamuses, vaesed alles jäänud poisid. Tegelikult oleme meie siin vaesed, sest enam ei saa kedagi kaste tassima kutsuda, vaid peame ise neid tarima. Puursüdamike kastid ei ole just kõige kergemad asjad. Vahepeal on siis natuke minu jaoks midagi ka toimunud. Käisin eelmine reede lõpuks ometi Petras, olin sellest jauranud juba siia tulekust saadik. Õnneks ühel inimesel veel oli seal käimata, seega saimegi koos käia. Allar oli siis sõidutajaks ning ka heaks turvaks araablaste keskel. Petra päev oli väga tore. Algselt plaanisime peale Petrat ka Surnumere juurde jõuda, kuid me olime Petras kuus tundi, mis oli plaanitust tunduvalt kauem ning tänu sellele me ujuma ei jõudnud. Aga Petra oli seda kuut tundi väärt ning samuti ka seda 50JOD mida midagi maksma ehk siis üle 50 euri oli sissepääs. Minu elu kalleim sissepääs kuhugile, kuid nagu ma mainisin, asi oli seda väärt. Me isegi ei jõudnud kõikjale minna, aeg lihtsalt lendas seal. Nagu eesti turistidele kohaseks, siis oli meil ka sass kaasas, mis aitas suures palavuses janu kustutada. Petra on siis liivakivide sisse raiutud linn, mis pärineb 1 sajandist. Fassaadid olid seal uhked, kuid ruumid seest olid kõik sarnased, tühjad ning lihtsalt nelinurksed ruumid. Kuid minule jättis linn kustumatu mulje. Ma kujutasin Petrat mitu korda väiksemana ette. Ronisime ka üle 800 astme, et jõuda Monastirini, ronimine oli päris väsitav ning järgmine päev olid mul sääremarjad üpriski kanged. Tee Monastirini oli ümbritsetud beduiini naistega, kes müüsid ehteid ning muud nipet näpet, nemad olid küll tüütud. Üldse olid sealsed inimesed tüütud, oma kaamelite, hobuste ja eeslite kaelamäärimisega. Eeslitega sai sõita üles Monastirini, mis minu jaoks oli absurdne ning loomade piinamine, ei ole just meeldiv vaadata, kui pisike eesel mingit paksu mutti üles tassib. Üldse võiks olla seal keelatud igasugused loomad, sest nad ikka roojasid seal korralikult ning hais oli kohati tappev. Ega ka need sisseraiutud ruumid, mis olid väiksemad ning asetsesid madalamal ei lõhnanud just hästi, sest kohalikud müügipoisid ning muud tegelased kasutasid neid WC-dena. Ja kui neid loomi seal ei oleks, oleks kindlasti ehk ka vähem turiste, sest sealne matkamine võtab ikka läbi küll. Tagasi beduiini naiste juurde, sis ühelt ma ostsin endale ilusad kõrvarõngad. Ta tahtis saada nende eest 5 dinaari, kuid ma oma suure kauplemisega sain 2 dinaarile hinna. Ta üritas väita, et tegu on ehtsa hõbedaga, kui ma vastu vaidlesin, siis lõppes asi sellega, et tegemist on beduiini hõbedaga ehk siis lihtsalt metalliga. Ma olen siiani rahul oma tingimisega. Mul oli ka natuke kahju nendest naistest, istuda oma mustade riietega seal palavas päev läbi ja karjuda turistidele, et all one dinar or just god price, good price. Ma ei kujutaks ette, kui ma peaks sellist elu elama. Kuigi mõni inimene tahab mind järjekindlalt beduiinidele maha müüa. Veelkord ütlen, et Petra oli vaimustav, isegi oma araablaste ja loomadega. Peale Petrat käisime Petra uues linnas kohalikus kohas söömas ja natuke ringi ning siis asusime kodupoole teele. Kuna otsustasime sõita natuke teistsugust teed, siis sattusime Dana rahvuspargi ligidusse, kus tegime mõned peatused ilusate vaadete nautimiseks ning käisime ka Dana külas, mis on põhiliselt maha jäetud, vähemalt eluhooned, kuid turistide jaoks hakatakse seda üles ehitama, sinna on rajatud juba mõned hubased hotellid. Sellises kohas tahaksin ma küll ööbida, sest seal oli vaikne ja rahulik ning mägede keskel. Ideaalne koht, kus korraks aeg maha võtta ja hetke nautida. Mina jäin oma vaba päevaga 120% rahule. Esmaspäeval käisime viiekesi söömas, sõime lennujaama läheduses ühes väga heas kohalikus kohas, tellisime seal kilo lambaliha, hummust ning araabia salateid, üks korralik ning hea sööma oli. Kuid millest ma kirjutada tahtsin oli see, kuidas Tõnis trahvi sai kiiruse ületamise eest. Oi see oli naljakas, väga naljakas. Ütleme nii, et kiirus oli normaalne, kui meid kinni peeti. Me ei saanud ka politseist mööda sõita, sest ta tuli keset teed, igatahes kui politsei meieni jõudis, olime kõik juba parajalt heas tujus. Nende inglise keel muidugi kiita ei olnud, kuid trahviks määrati 20 dinaari, mille peale Tõnis ütles, et too much, ehk siis oli selline tunne nagu oleks turul ja kaupleks. Tõnis pidi siis minema autost välja ja politseidega kaasa trahvi vormistama. Olime mõnda aega autos irvitades, kui Allar otsustas, et auto on halva kohapeale pargitud, ta istus kõrval istmel ning pani auto drive´i peale ning siis ühe käega vajutas kaasi ning teisega roolis. Auto sõitis ilma autojuhita, kes samal ajal oli oma trahvi maksmas. Politseinike näod olid nii head, kuid ega ka nemad ei suutnud tõsiseks jääda. Vaatasid ka arvatavasti, et lollid valged. Politsei kutsus ka Allari enda juurde, me arvasime et ta saab ka trahvi, kuid ei saanudki, vaid pakkusid hoopis suitsu ning politseid omavahel veel vaidlesid, et kumb suitsu annab. Ütleme nii, et see oli üks lõbusamaid seiku siin ja seda kirjutades on mul jälle itsitamisest silmad märjad. Politseisse siin väga tõsiselt ei suhtuta, vähemalt mitte meie. Ma usun, et Eestis sellise irvitamise ning kõrvalistmelt autojuhtimise eest oleks saanud trahvi küll. Mul on kahju, et me seda kõike filmida ei saanud, sest see tõesti on midagi, mis jääb eluks ajaks meelde. Selleks korraks ma hetkel lõpetan, ehk jõuan veel korra siin olles siia kribada, kuid võib-olla ka mitta. Saadan päikest Eestisse!