hei, üritan siis midagi kriblada, raske on see, sest natuke tipsutanud täna. Kaks pinti Guinessi ning siis mingi viina koks ning väsimus on ka peal.
Olen omadega nüüd Melbournes, jõudsin siia pühapäeva hommikul. Alguses plaanisin ära minna kolmapäeval ehk siis homme, kuid plaanid muutusid ning olen siin vähemalt ühe nädala veel. Rohkem väga ei tahaks olla, sest tööd on ka vaja teha. Loodan saada kirsi farmi tööle, kui kõik hästi läheb.
Pakenhamis oli ikka väga igav olemine mul, aga õnneks sai korralikult puhata. Reedel käisime ka ookeani ääres, mis oli lahe. Melbourne päevad on põnevamad olnud. Elan siin ühe eestlase, Jaanika, tuttavate juures. Korterikaaslasteks on nepaallane, jaapanlane ning uus-meremaalane. Kirju seltskond või mis-mulle meeldib. Eile käisin üksi linna peal tuuritamas. melbourne on väga ilus linn, mulle meeldib siin. Mõnus on olla suures linnas, mis on puhas ja normaalne, mitte crazy nagu KL. melbourne on linn, kus on palju pilvelõhkujaid, kuid samas on ka ilusaid vanu maju, mitte muidugi nii vanu nagu Eestis või Euroopas, sest austraalia avastati ning asustati valgete poolt alles hiljuti. melbourne suureks plussiks on muidugi suured pargid. Eilegi lebotasin kahes neis, mõnus oli. Aussidel on kombeks lõunaajal käia parkides jalutamas. Imelik on vaadata, kuidas kontoririietes naistel on jalas väga suured ning mitte just ilusad tossud. Aga samas on jälle neid vaadata, sest tead, et nad tahavad end keset päeva liikutada ning näha ka päikest. Ühes pargis, mis on Melbourne muuseumi ees nägin mina kahte poolalasti inimest suudlemas ja amelemas. Prillid olid mul ilusasti ees, et tean väga hästi, mida nägin. Alguses nägin ühte noormeest, kellel olid ainult bokserid jalas, siis lähemale minnes nägin, et on ka teine inimene ta kõrval ning samuti bokserites. Tegu oli armsate pededega. See vaatepilt oli ikka rõve, keset parki poolalasti suudelda ning ameleda.ööööööökkk. ma loodan, et ma unustan selle vaatepildi varsti, kuid sügavalt kahtlen. Täna käisin Jaanikaga Botaanikaaias. Seal nägin vanakeste paari ennast unustavalt suudlemas ning muidugi noori paarikesi ka. Austraalia on vist väheke vanameelsem kui Euroopa. Botaanikaaias juhtus ka väike õnnetus. Jaanika pillas mu digika maha ning zoom ja mu asi läksid katki, seega digikas ei lähe enam lahti. Ning parandamine läheks maksma 400 dollarit, seega ostsin ma täna endale uue digika. Digikas maksis alla 400 dollari. Canon midagi, 10X zoom ning 10.1 megapikslit, igatahes sada korda parem kui mu vana digikas. Kuigi rahalises mõttes oli see päris pauk ikka küll. Polnud plaanis paari kuu jooksul uut osta..aga rsk õnnetusi juhtub. Õhtupoole läksime Jaanikaga Iiri pubisse, jõime Guinessi ning sõime steak´i. hea oli. Zoran tuli ka sinna, ta on üks aussie. vanemad on päris makedooniast. Homme lähme tema juurde kaheks ööks, ta suvemaja on melbournist väljas, ookeani ääres. Loodetavasti on tore seal. Ma olen tegelt päris kindel, et tore on. Koju tulles oli nepaallasel pidu, seega chillisin ka väheke nepaallastega. Toppisid mulle süüa sisse. nad on kõik väga head kokad. Chirishi toite olen juba kolm päeva nüüd söönud, vägisi lausa topib. kuna teeb alati rohkem kui vaja.
rohkem ei viitsi kirjutada.
nagu näha on minuga hästi.
Tuesday, October 27, 2009
Monday, October 26, 2009
20.oktoober
Olen nüüd lõplikult down under. Jõudsin siia pähapäeva öösel ning olen siiani niisama lebotanud. Peatun siis vanaema lapsepõlve sõbranna ja naabri juures. Ta on 79 ning ta mees on 77. Arvake nüüd ise, kas mul on siin ilgelt lõbus või mitte. Aga mul on vähemalt tasuta peatumispaik tasuta söögiga. Eile ja täna käisin Pakenhami kesklinnas. Mul on nüüd olemas Austraalia pangakonto ning telefoni number, telefoni numbri aktiveerin homme ning siis hakkangi seda kasutama. Number on siis +61437506174. Mul on vaja teha veel töönumber, mille teen homme ära, kuigi kätte saan vist alles paari nädala pärast, täidan netis mingi avalduse. Ja homsest hakkan ka tööd otsima või vaatama, kus on nn korjeperioodid ning muidugi, mida korjatakse. Pakenhamist lahkun vast esmaspäeval või pühapäeval, ei viitsi siin niisama lihtsalt passida, pole nagu mõtet. Ma muidugi ei tea, kuhu ma lähen, Peaks vast Melbourne ära vaatama, sest elan ju 60km Melbournest.
Ilmad on siin täitsa ok-d olnud, nagu eesti suvi, austraallaste jaoks on külm. Täna oli varjus +28 ning ma olin linnapeal vist kõige rohkem alasti ringi liikuv inimene, nende jaoks on ju alles kevad. Pakenham on selline suur aedlinnake, ainult mingid madalad eramajad ning siis linnakeskuses on poed. Mul ei istu siin väga. Ma olen küllaltki väsinud, sest malaisias magasin minimaalselt ning mul on unerežiim ka selle ajavahe pärast sassi läinud.
Malaisias käisin viimane õhtu siis ka väljas, mööda pubisid. Polnud midagi erilist. Nagu eestis, kuid kõik kohad olid murjamitest rullnokki täis. Ma suutsin seal ka oma jalanõud ära lõhkuda, peangi nüüd uued plätud ostma. Alkohol on ikka väga kallis Malaisias, Juua seal kohe kindlasti ei tasu. Hea oli see, et said lihtsalt seeliku ja topiga minna pidusse ning sul oli ikka veel suht palav olemine. Oktoobri kuus sellist luksus eestis küll nautida ei saa, isegi mitte juulis. Ööseks läheb ikka külmaks. Rohkem ei viitsi kriblada, üritan nati magada. Kell saab siiin 12 öösel varsti, eesti ajast olen ma 8 tundi ees. Seega on teil seal kell 4 päeval.
Olen nüüd lõplikult down under. Jõudsin siia pähapäeva öösel ning olen siiani niisama lebotanud. Peatun siis vanaema lapsepõlve sõbranna ja naabri juures. Ta on 79 ning ta mees on 77. Arvake nüüd ise, kas mul on siin ilgelt lõbus või mitte. Aga mul on vähemalt tasuta peatumispaik tasuta söögiga. Eile ja täna käisin Pakenhami kesklinnas. Mul on nüüd olemas Austraalia pangakonto ning telefoni number, telefoni numbri aktiveerin homme ning siis hakkangi seda kasutama. Number on siis +61437506174. Mul on vaja teha veel töönumber, mille teen homme ära, kuigi kätte saan vist alles paari nädala pärast, täidan netis mingi avalduse. Ja homsest hakkan ka tööd otsima või vaatama, kus on nn korjeperioodid ning muidugi, mida korjatakse. Pakenhamist lahkun vast esmaspäeval või pühapäeval, ei viitsi siin niisama lihtsalt passida, pole nagu mõtet. Ma muidugi ei tea, kuhu ma lähen, Peaks vast Melbourne ära vaatama, sest elan ju 60km Melbournest.
Ilmad on siin täitsa ok-d olnud, nagu eesti suvi, austraallaste jaoks on külm. Täna oli varjus +28 ning ma olin linnapeal vist kõige rohkem alasti ringi liikuv inimene, nende jaoks on ju alles kevad. Pakenham on selline suur aedlinnake, ainult mingid madalad eramajad ning siis linnakeskuses on poed. Mul ei istu siin väga. Ma olen küllaltki väsinud, sest malaisias magasin minimaalselt ning mul on unerežiim ka selle ajavahe pärast sassi läinud.
Malaisias käisin viimane õhtu siis ka väljas, mööda pubisid. Polnud midagi erilist. Nagu eestis, kuid kõik kohad olid murjamitest rullnokki täis. Ma suutsin seal ka oma jalanõud ära lõhkuda, peangi nüüd uued plätud ostma. Alkohol on ikka väga kallis Malaisias, Juua seal kohe kindlasti ei tasu. Hea oli see, et said lihtsalt seeliku ja topiga minna pidusse ning sul oli ikka veel suht palav olemine. Oktoobri kuus sellist luksus eestis küll nautida ei saa, isegi mitte juulis. Ööseks läheb ikka külmaks. Rohkem ei viitsi kriblada, üritan nati magada. Kell saab siiin 12 öösel varsti, eesti ajast olen ma 8 tundi ees. Seega on teil seal kell 4 päeval.
Friday, October 16, 2009
14.oktoober
Istun praegu ühes üliodavas hotellis ning lebotan niisama. Hotellist kirjutan hiljem. Alustan London-KL lennust.
Lend kestis hoopis 13 tundi, suht jube oli. Peaaegu pool ajast ma magasin, siis natuke lugesin ka raamatut ning ülejäänud aja kannatasin oma kõrvalistujat. Lennuk polnud õhku tõusnudki, kui minu naaber hakkas muga rääkima ning rääkima ta jäigi, vahepeal teesklesin meelega ka magamist. Juba lennukisse sisenedes ning nähes, et mu kõrval istub murjam, mõistsin et sellest midagi head ei tule. Tegu oli malaisiast pärit india mehega, kes töötas veterinaarina Inglismaal. Inglismaal oli ta elanud juba 8 aastat, viis neid õppinud Šotimaal. Ma ei viitsi kõike kirjutada, mis ta kokku seletas. Ainuke põhiline kasulik teave oli see, et taksojuhid teevad sohki ning et minu taksosõit peaks maksma minema 15 ringgitit. Pidin taksoga sõitma KL Sentralist Marjami (tüdruk, kelle juures ööbin) juurde. Loomulikult hoiatas ta, et ma pimedas üksi liiguks, seda teadsin ma ennegi, sest Eiko oli samuti hoiatanud. Enne lennukist maha tulekut andis india tüüp oma meili, et ma talle ikka kirjutaks- unistagu edasi. Kui ma lennukist olin juba maha läinud, tuli mulle meelde, et mul oli ka magamiskott ju enne olnud, seega pidin tagasi jooksma nagu lollakas ja kas sooja ei olnud mitte 29 kraadi, ma pidin infarkti saama. Lennujaamas läksin bussile, et saada KL Sentrali.Olles bussiga juba pool tundi sõitnud, avastasin et ka Malaisias on vasakpoolne liiklus. Olen sellega juba nii ära harjunud, et alguses ei märganudki seda. KL Sentrali jõudes piirasid taksojuhid kõik inimesed ümber, seda kuhu mina tahtsin minna, seda kohta nad ei teadnud. Üks tegi ettepaneku, et ta teab kanti küll, et võime otsida. Ma saatsin ta kuu peale, ega ma loll ei ole, et ennast vaeseks maksan. Lõpuks põgenesin kolme taksojuhi käest ning otsisin teise taksoparkla, seal teadis kohe esimene juht, kuhu ma minna tahan. Ütles, et 15 ringgitit läheb maksma, ma olin kohe nõus. Kohale jõudes selgus, et tal ei ole 20st tagasi anda. Küll ta siis üritas Marjami majavalvuri juures kümnest lahti vahetada ning ning käskis mul ka marjamile helistada, et ehk ta tuleks alla ning aitaks maksta, aga õnneks oli marjam väljas:D. Mul oli ka 1 ringgitine, seega sai taksojuht 11 raha ning ta oli vääääga pettunud ning mina õnnelik, sest sain murjamile ära teha. Marjamit alguses kodus ei olnud. Marjam elab sellises suures blokkmajas, kus on siseõu, jõusaal ning veel muud asjad. Siseõues on bassein-juhuuu. Eile käisin seal õhtul ujumas ka, väga mõnus oli.
Eile oli mul siis KL linna avastamispäev. Küsisin Marjamilt, kuidas rongijaama saan ning hakkasin liikuma. Esimene probleem oli juba see, et ma ei saanud kuskilt üle tee. Lõpuks leidsin valgusfoori ja sain üle, kulutasin kuskil 20 minutit aega, et ületada ühte teed. Rongijaama ma esimese hooga ei leidnud ning küsisin teed. Lõpuks leidsin selle ning piletit ostes-seal on piletiautomaadid, tuli välja, et mul ei ole nii väikest raha, et maksta. Õnneks nägi mu muret kaks kena moslemi neiut ning kuna neil lahti ei olnud vahetada, siis ostis mulle ise pileti ning näitas kuidas asi töötab, 1 ringgit oli siis pilet. Muidugi lasin ma valesse jaama osta pileti ning ise ronisin ka vales kohas maha sest KL Sentral pole üldse sama mis KLCC. Tahtsin minna KLCC-see on siis nn kesklinn. Ronisin rongist maha ja ostsin uue pileti-avastasin oma eksimuse alles siis kui rongist väljas olin. Mul õiget kaarti ei olnud, sain Marjamilt Malaisia Lonely Planeti. KLCC jõudes sattusin kohe Petronas Towers´isse ehk siis kuulsatesse kaksitornidesse. Ma muidugi ei saanud aru, kuhu ma sattusin ning ma leidnud tükkaega ka kuskilt väljapääsu, kui välja sain, nägin, et ohhooo need ju need tornid:D. Ma vist olen tõesti loll, hakkasin siis kõmpima ning kõmpisin totaalselt vales suunas. Õnneks leidsin drugstore´i ,kust sain endale päiksekreemi osta. Lõpuks otsustasin, et kõmbin tagasi tornide juurde. Kõmpisingi ning läksin tornide juures olevasse parki, see oli päris ilus seal. Pärast otsustasin, et otsin üles Golden Triangli, kuid ei leidnud ma midagi, eksisin hoopis ära. Mina Lonely Planety kaardist ning KL tänavatest ei saa üldse aru. Tänavate süsteem on kuidagi v'ga imelik. Ja mis asja eriti hulluks tegi, oli see, et jalakäijate peale ei mõelda üldse. Pole kuskil õieti käia-kõnniteid phm ei olegi ning teid ka ei saa ületada, sest jalakäia valgusfoor on alati punane ning neid valgusfoore on ka väga vähe. Seega pead sa lihtsalt nagu lollakas keset hullu liiklust üle tee jooksma, mis ei ole üldse lõbus, olen õnnelik, et ellu jäin. Peale suurt eksimist läksin sööma ning siis KL Towerisse, selle leidsin esimese raksuga üles. Menara KL on 421 m kõrgune-4. Maailmas oma kõrguse poolest. Vaateplatvorm oli 276m kõrgusel. Päris võimas vaade oli. Torni all oli väike animal zoo, mis sisaldas põhiliselt madusid. Seal sai madu kätte ka võtta. Ma nägin kuidas madu oli välja võetud ning ma ehmusin nii palju, et tormasin teise ruumi otsa-huvitav, kuidas ma austraalias hakkama saan:P. Peale Toweri külastust läksin Chinatowni. Rongiga liiklemine KL-is on mul nüüd selge:). Chinatown on ikka üks jube koht, need söögikohad seal on eriti räpakad. Koju jõudes olin ma suht väsinud, kuid ujumine mõjus mulle värskendavalt ning tundsin end jälle elavana. Marjamile tuli üks eesti tüdruk ning üks Peruu tüdruk külla, tegime väiksed dringid ning rääkisime niisama. Aaa marjamil on ka korterikaaslane Mike, sellest sain ma alles eile õhtul teada, kui tuppa sisse sadasin ning mingi tüüp telekat vahtis. Aa rongijaamast koju läksin taksoga, sest ma kaotasin suunataju ning ma ei tundnud pimedas ära, kuhu ma pean minema, peale poole tunnist tuiamist ümber ilgelt suure rongijaama, otsustasin küsida teed. Nad ütlesid, et täpset kohta ei tea, kuid näitasid suuna kätte, kuid ütlesid, et ärgu ma üksi küll pimedas mingu. Ja hoiatajateks olid murjamid ise, seega otsustasin takso võtta.ja muide ma nägin ühes kohas, kuidas narkar endale toosi tegi, peale seda hakkas mul eriti kiire. Krt unustasin, et Chinatowni juures on ka mingi islami värk, käisin nende põhilises mošees, sain ilusasti sisse ka, Seal hakkas muga gayst moslem rääkima, ma olen 100% kindel, et ta oli gay. Tahtis õigustada islamit ning teha kristlust maha. Ok aitab eilsest.
Täna hommikul tõusin seitse üles, et minna bussijaama ning võtta buss Kuala Besutisse. Kuala Besutist lähevad laevad Puala Perhentian Kecile, see on saar, kuhu mina tahan minna-nagu aru saate, ei ole ma sinna veel jõudnud. Jõudsin bussijaama pool üheksa ning bussipileti sain alles poole kümneks, kuigi näitas, et ka 9.00 läheb buss. Igatahes hakkasin bussi ootama ning jäingi seda väga kauaks ootama, sest buss jäi 45 minutit hiljaks, ma käisin kassas kolm korda kisamas, sest mul oli vaja jõuda enne viit siia (Kuala Besutisse). Kell viis läheb viimane laevake saarele, Lõpuks väljus buss siis tund aega hiljem ning mina olin juba piisavalt marus. Kui jõudsime linnast välja, tehti peatus mingi putka juures, kus bussijuhid kukkusid šoksi või muud sarnast ostma ning õgima, jälle passisime niisama 15 minutit.14.15 tehti peatus mingi söögikoha juures, peatus kestis 45 minutit. Ostsin ka siis endale mingi supitaolise asja, sest tahket toitu sai ise võtta letis ning see nägi nii jube välja, et ma ei julgenud seda võtta. Supp oli väga hea. Minul kulus kõigeks ainult 15 minutit. Ja rsk peatus kestis ja kestis, sellepärast et need jobud moslemid peavad ju palvetama. Seega jõudsime lõpuks Kuala Besutisse pool seitse ning mina olin lootusetult kõikidest laevadest maha jäänud. Bookisin homme hommikuks pileti, 7. 30 läheb välja ning sealt juhatati mind ka odavasse hotelli. Hotell on rohkem nagu mingi hostel. Voodi on õnneks suur ning konditsioneer on ka olemas, kuid muidu on ämblikuvärgud ning kole värk. Aga mis sa ikka 35 ringgiti eest tahad. Panin asjad ära ja läksin söögikohta otsima. Õnneks oli ligidal, toit oli jälle super, riis mereandidega. Mulle väga meeldis, selline parajalt vürtsikas. Olin ainuke heledama nahaga olevus, seega vahiti iga mu suutäit.
Nüüd istun lihtsalt hotellis, sest välja ma ei julge minna. Saangi siis nüüd pikalt ja põhjalikult kirjutada. Loodan, et homne päev õnnestub täielikult.
Malaisiasse ma väga ei soovitaks tüdrukul üksi tulla, tähelepanu saab ikka piisavalt. Koguaeg mingi vilistamine, passime ning autode signaalitamine. Olen mõne moslemi tüdrukuga rääkinud, nad kõik on imestanud, kuidas ma julgesin üksi tulla, et ikka ohtlik jne. Nad ise teavad ka, et neil sellised värdjad meessoost esindajad. Siiani on kõik hästi läinud, kuid ega ma kauem siin olla küll ei taha. Loodus on ilus. Siin on imelised metsad, kuid jalutama ma sinna minna küll ei tahaks, bussiaknast ilus vaadata. Malaisias on ju samuti igast töllakad maod. Malaisias ma elada küll ei tahaks, jube koht selleks. Ma ikka eelistan natuke kultuursemat, viisakamat ning rahulikkumat elukeskkonda. Ega reisidagi ei taha siin väga kaua.
Kirjutan natuke ka lisaks Iirimaast. Mulle meeldib seal kõik, välja arvatud see, et maakohtades on teed väga kitsad ning ääristatud põõsastega, kuid ma arvan, et sellega harjub ära. Ok hapukoore puudumine on ka halb, kuid selle elab üle. Iirimaal on väga lahked, sõbralikud ning avatud inimesed. Iirimaa maastik on mõnus, pisikesed künkad kõikjal. Teed on alati üles-alla-üles. Tänu künklikusele on seal ka imelised vaated. Metsa Iirimaal ei olegi phm, on kultuurmetsa natuke. Ilmad on muutlikumad kui eestis, talved on loomulikumalt soojemad ning suved on jälle väheke jahedamad, selliseid kuumi kuivaperioode neil ei esine. Talvel on jälle harv, kui temperatuur alla nulli langeb. Suusatada seega ei saa, kuid ega eestis ka enam väga selliseid talvi ei ole, kus saaksid suusatama minna, kui ilmad isegi lubaks, siis ei ole selleks enam aega.
Mulle meeldis perekond, kus ma elasin. Nad olid väga tugevalt seotud, koguaeg käis helistamine ning üheteise juures käimine. Muidugi elasid nad kõik ka suht lähestikku. Ma imestan seda, kuidas mind ja Marinat hoiti. Seal ei tundnud end küll nagu mingi lollaka orjana. Kõik tahtsid, et meil oleks tore ning hea olemine. Ma ei usu, et eestis keegi viitsiks ning tahaks niimoodi tööliste eest hoolt kanda.
I miss my Ireland.
Hoidke nüüd pöialt, et mul Malaisias need viimased päevad hästi läheks:).
15.oktoober
Täna algas minu päev 6.45. Jep, ma tõusin ise vabatahtlikult nii vara üles, et varem Perhentiani saarekesele saada. Siiani ei ole kordagi veel väsimust tundnud. Siia jõudes hakkasin kohe hotelli otsima, kuid hotelli omanik otsis hoopis minu ise üles, st et rannast rabas minust kinni ja küsis, kas mul hotell juba olemas, sain siis toa 25 ringgiti eest, hotellist on asi kaugel, kuid malaisia mõistes on tegu päris mõistliku kohaga. Isegi dušš on olemas. Peale toa kätte saamist, bookisin endale snorgeldamise ning ostsin WC paberit, sest kuna ma magan odavas toas, siis ei ole WC paber ettenähtud..nagu mida fakki. Peale seda läksin ma väiksele jaluskäigule dzunglisse, jah ma olen nüüd dzunglis ära käinud, nüüd juba siis neli korda, sest läbi dzungli saab teise randa minna. Esimest korda läksin kahe malaisia poisiga, sõin nendega koos ka hommikut. Traditsioonilist malaisia hommikusööki, puuviljad ja roti (roti on phm meie pannkook, ainult et krõbe ja päris õline), vägagi maitsev oli. Üks hollandi tüdruk sõi ka koos meiega. Pärast seda läksin randa ja lebotasin seal kaks ning pool tundi, iga poole tunni tagant käisin ujumas. Vesi on siin liiga soe, lihtsalt super. Ning 2,5 tunniga sain ma päris pruuniks. Randid on igatahes väga korralikud. Peale päevitamist läksin 2,5 tunniks snorgeldama. Esimest korda snorgeldasin. Oh, kui vaimustuses ma sellest olen, veealune maailm on lihtsalt super. Väga suurepärane kogemus oli. Ma nägin ainukesena ka haid, samuti nägin ülisuurt meduusi. See meduus oli ikka vääääääga suur. Hai nägemini ehmatas mind nati ikka ära küll, ma teadsin et siin haid on. Kolmes kohas käisime snorgeldamas, üks koht oligi nn haide koht, kus me ühtegi haid ei kohanud, kuid koralliriffi juures põrkasin mina rõõmsalt haiga kokku. Õnneks ta kartis mind ning tõmbas minema. Samuti nägin ka suur merekilpkonna. Oi ma olen vaimustuses. Snorgeldamisel tutvusin ühe Argentiina kutiga, Jose on nimi. Kutsus mind välja koos ta sõpradega, lähengi, mis ma üksi ikka vahin. Ostin õhtul endale ka ühe väga armsa kleidikese. Ok, loodan, et see Jose tuleb ruttu mulle vastu, sest ma olen nälga suremas:P.Pole phm poole üheteiskümnest saati söönud. Ja kas ma unustasin mainida, et siin on moskiitod, V'ga rõvedad on teised. Ja appikene kõige tähtsama asja unustasin ära, siin on iguaanid vms sellised loomad. Igatahes sellised hästi suured hallid sisalikulised, mina nägin ühte, mis oli üle meetri kindlalt. Nägin kahte väiksemat ka veel, üks oli must ning teine oli pisike hall. Pisike hall oli siis nii pisike, kui meie suurt sisaliku massi 100ga korrutada. Seega on tänane päev mul sajaga korda läinud. Homme hommikul saarelt minema ning Kuala Lumpuri jälle, homme õhtul pidin Marjamiga klubisse minema ning laupäeva lõunal lendan juba Austraalia. Ja siis algabki mu elu Austraalias.
16. oktoober
Jose ja ta sõpradega käisin siis söömas ära, kuid baari ei viitsinud minna, uni tuli. Vanaks olen jäänud. Täna on mul igatahes päiksepõletus ning nii mõnedki kohad on päris valusad-esimest korda elus on mul siis päiksepõletus. Päris rõve asi on see. Homme hakkan siis Austraalia lendama. Ootan juba, sest KL ei meeldi mulle, üldse mulle see Malaisia ei istu. Turiste täis saared on vist ainukesed normaalsed kohad siin. Et jah varsti ma siis olengi täitsa down under. Natuke imelik mõelda, et vähemalt järgnevad kuus-seitse kuud olen ma seal. Ja nati loodan, et täna kuhugi minema ei pea. Selline uimane olek vähe, aga ma lähen nüüd basseini ujuma. Ehk teeb olemise paremaks.
Istun praegu ühes üliodavas hotellis ning lebotan niisama. Hotellist kirjutan hiljem. Alustan London-KL lennust.
Lend kestis hoopis 13 tundi, suht jube oli. Peaaegu pool ajast ma magasin, siis natuke lugesin ka raamatut ning ülejäänud aja kannatasin oma kõrvalistujat. Lennuk polnud õhku tõusnudki, kui minu naaber hakkas muga rääkima ning rääkima ta jäigi, vahepeal teesklesin meelega ka magamist. Juba lennukisse sisenedes ning nähes, et mu kõrval istub murjam, mõistsin et sellest midagi head ei tule. Tegu oli malaisiast pärit india mehega, kes töötas veterinaarina Inglismaal. Inglismaal oli ta elanud juba 8 aastat, viis neid õppinud Šotimaal. Ma ei viitsi kõike kirjutada, mis ta kokku seletas. Ainuke põhiline kasulik teave oli see, et taksojuhid teevad sohki ning et minu taksosõit peaks maksma minema 15 ringgitit. Pidin taksoga sõitma KL Sentralist Marjami (tüdruk, kelle juures ööbin) juurde. Loomulikult hoiatas ta, et ma pimedas üksi liiguks, seda teadsin ma ennegi, sest Eiko oli samuti hoiatanud. Enne lennukist maha tulekut andis india tüüp oma meili, et ma talle ikka kirjutaks- unistagu edasi. Kui ma lennukist olin juba maha läinud, tuli mulle meelde, et mul oli ka magamiskott ju enne olnud, seega pidin tagasi jooksma nagu lollakas ja kas sooja ei olnud mitte 29 kraadi, ma pidin infarkti saama. Lennujaamas läksin bussile, et saada KL Sentrali.Olles bussiga juba pool tundi sõitnud, avastasin et ka Malaisias on vasakpoolne liiklus. Olen sellega juba nii ära harjunud, et alguses ei märganudki seda. KL Sentrali jõudes piirasid taksojuhid kõik inimesed ümber, seda kuhu mina tahtsin minna, seda kohta nad ei teadnud. Üks tegi ettepaneku, et ta teab kanti küll, et võime otsida. Ma saatsin ta kuu peale, ega ma loll ei ole, et ennast vaeseks maksan. Lõpuks põgenesin kolme taksojuhi käest ning otsisin teise taksoparkla, seal teadis kohe esimene juht, kuhu ma minna tahan. Ütles, et 15 ringgitit läheb maksma, ma olin kohe nõus. Kohale jõudes selgus, et tal ei ole 20st tagasi anda. Küll ta siis üritas Marjami majavalvuri juures kümnest lahti vahetada ning ning käskis mul ka marjamile helistada, et ehk ta tuleks alla ning aitaks maksta, aga õnneks oli marjam väljas:D. Mul oli ka 1 ringgitine, seega sai taksojuht 11 raha ning ta oli vääääga pettunud ning mina õnnelik, sest sain murjamile ära teha. Marjamit alguses kodus ei olnud. Marjam elab sellises suures blokkmajas, kus on siseõu, jõusaal ning veel muud asjad. Siseõues on bassein-juhuuu. Eile käisin seal õhtul ujumas ka, väga mõnus oli.
Eile oli mul siis KL linna avastamispäev. Küsisin Marjamilt, kuidas rongijaama saan ning hakkasin liikuma. Esimene probleem oli juba see, et ma ei saanud kuskilt üle tee. Lõpuks leidsin valgusfoori ja sain üle, kulutasin kuskil 20 minutit aega, et ületada ühte teed. Rongijaama ma esimese hooga ei leidnud ning küsisin teed. Lõpuks leidsin selle ning piletit ostes-seal on piletiautomaadid, tuli välja, et mul ei ole nii väikest raha, et maksta. Õnneks nägi mu muret kaks kena moslemi neiut ning kuna neil lahti ei olnud vahetada, siis ostis mulle ise pileti ning näitas kuidas asi töötab, 1 ringgit oli siis pilet. Muidugi lasin ma valesse jaama osta pileti ning ise ronisin ka vales kohas maha sest KL Sentral pole üldse sama mis KLCC. Tahtsin minna KLCC-see on siis nn kesklinn. Ronisin rongist maha ja ostsin uue pileti-avastasin oma eksimuse alles siis kui rongist väljas olin. Mul õiget kaarti ei olnud, sain Marjamilt Malaisia Lonely Planeti. KLCC jõudes sattusin kohe Petronas Towers´isse ehk siis kuulsatesse kaksitornidesse. Ma muidugi ei saanud aru, kuhu ma sattusin ning ma leidnud tükkaega ka kuskilt väljapääsu, kui välja sain, nägin, et ohhooo need ju need tornid:D. Ma vist olen tõesti loll, hakkasin siis kõmpima ning kõmpisin totaalselt vales suunas. Õnneks leidsin drugstore´i ,kust sain endale päiksekreemi osta. Lõpuks otsustasin, et kõmbin tagasi tornide juurde. Kõmpisingi ning läksin tornide juures olevasse parki, see oli päris ilus seal. Pärast otsustasin, et otsin üles Golden Triangli, kuid ei leidnud ma midagi, eksisin hoopis ära. Mina Lonely Planety kaardist ning KL tänavatest ei saa üldse aru. Tänavate süsteem on kuidagi v'ga imelik. Ja mis asja eriti hulluks tegi, oli see, et jalakäijate peale ei mõelda üldse. Pole kuskil õieti käia-kõnniteid phm ei olegi ning teid ka ei saa ületada, sest jalakäia valgusfoor on alati punane ning neid valgusfoore on ka väga vähe. Seega pead sa lihtsalt nagu lollakas keset hullu liiklust üle tee jooksma, mis ei ole üldse lõbus, olen õnnelik, et ellu jäin. Peale suurt eksimist läksin sööma ning siis KL Towerisse, selle leidsin esimese raksuga üles. Menara KL on 421 m kõrgune-4. Maailmas oma kõrguse poolest. Vaateplatvorm oli 276m kõrgusel. Päris võimas vaade oli. Torni all oli väike animal zoo, mis sisaldas põhiliselt madusid. Seal sai madu kätte ka võtta. Ma nägin kuidas madu oli välja võetud ning ma ehmusin nii palju, et tormasin teise ruumi otsa-huvitav, kuidas ma austraalias hakkama saan:P. Peale Toweri külastust läksin Chinatowni. Rongiga liiklemine KL-is on mul nüüd selge:). Chinatown on ikka üks jube koht, need söögikohad seal on eriti räpakad. Koju jõudes olin ma suht väsinud, kuid ujumine mõjus mulle värskendavalt ning tundsin end jälle elavana. Marjamile tuli üks eesti tüdruk ning üks Peruu tüdruk külla, tegime väiksed dringid ning rääkisime niisama. Aaa marjamil on ka korterikaaslane Mike, sellest sain ma alles eile õhtul teada, kui tuppa sisse sadasin ning mingi tüüp telekat vahtis. Aa rongijaamast koju läksin taksoga, sest ma kaotasin suunataju ning ma ei tundnud pimedas ära, kuhu ma pean minema, peale poole tunnist tuiamist ümber ilgelt suure rongijaama, otsustasin küsida teed. Nad ütlesid, et täpset kohta ei tea, kuid näitasid suuna kätte, kuid ütlesid, et ärgu ma üksi küll pimedas mingu. Ja hoiatajateks olid murjamid ise, seega otsustasin takso võtta.ja muide ma nägin ühes kohas, kuidas narkar endale toosi tegi, peale seda hakkas mul eriti kiire. Krt unustasin, et Chinatowni juures on ka mingi islami värk, käisin nende põhilises mošees, sain ilusasti sisse ka, Seal hakkas muga gayst moslem rääkima, ma olen 100% kindel, et ta oli gay. Tahtis õigustada islamit ning teha kristlust maha. Ok aitab eilsest.
Täna hommikul tõusin seitse üles, et minna bussijaama ning võtta buss Kuala Besutisse. Kuala Besutist lähevad laevad Puala Perhentian Kecile, see on saar, kuhu mina tahan minna-nagu aru saate, ei ole ma sinna veel jõudnud. Jõudsin bussijaama pool üheksa ning bussipileti sain alles poole kümneks, kuigi näitas, et ka 9.00 läheb buss. Igatahes hakkasin bussi ootama ning jäingi seda väga kauaks ootama, sest buss jäi 45 minutit hiljaks, ma käisin kassas kolm korda kisamas, sest mul oli vaja jõuda enne viit siia (Kuala Besutisse). Kell viis läheb viimane laevake saarele, Lõpuks väljus buss siis tund aega hiljem ning mina olin juba piisavalt marus. Kui jõudsime linnast välja, tehti peatus mingi putka juures, kus bussijuhid kukkusid šoksi või muud sarnast ostma ning õgima, jälle passisime niisama 15 minutit.14.15 tehti peatus mingi söögikoha juures, peatus kestis 45 minutit. Ostsin ka siis endale mingi supitaolise asja, sest tahket toitu sai ise võtta letis ning see nägi nii jube välja, et ma ei julgenud seda võtta. Supp oli väga hea. Minul kulus kõigeks ainult 15 minutit. Ja rsk peatus kestis ja kestis, sellepärast et need jobud moslemid peavad ju palvetama. Seega jõudsime lõpuks Kuala Besutisse pool seitse ning mina olin lootusetult kõikidest laevadest maha jäänud. Bookisin homme hommikuks pileti, 7. 30 läheb välja ning sealt juhatati mind ka odavasse hotelli. Hotell on rohkem nagu mingi hostel. Voodi on õnneks suur ning konditsioneer on ka olemas, kuid muidu on ämblikuvärgud ning kole värk. Aga mis sa ikka 35 ringgiti eest tahad. Panin asjad ära ja läksin söögikohta otsima. Õnneks oli ligidal, toit oli jälle super, riis mereandidega. Mulle väga meeldis, selline parajalt vürtsikas. Olin ainuke heledama nahaga olevus, seega vahiti iga mu suutäit.
Nüüd istun lihtsalt hotellis, sest välja ma ei julge minna. Saangi siis nüüd pikalt ja põhjalikult kirjutada. Loodan, et homne päev õnnestub täielikult.
Malaisiasse ma väga ei soovitaks tüdrukul üksi tulla, tähelepanu saab ikka piisavalt. Koguaeg mingi vilistamine, passime ning autode signaalitamine. Olen mõne moslemi tüdrukuga rääkinud, nad kõik on imestanud, kuidas ma julgesin üksi tulla, et ikka ohtlik jne. Nad ise teavad ka, et neil sellised värdjad meessoost esindajad. Siiani on kõik hästi läinud, kuid ega ma kauem siin olla küll ei taha. Loodus on ilus. Siin on imelised metsad, kuid jalutama ma sinna minna küll ei tahaks, bussiaknast ilus vaadata. Malaisias on ju samuti igast töllakad maod. Malaisias ma elada küll ei tahaks, jube koht selleks. Ma ikka eelistan natuke kultuursemat, viisakamat ning rahulikkumat elukeskkonda. Ega reisidagi ei taha siin väga kaua.
Kirjutan natuke ka lisaks Iirimaast. Mulle meeldib seal kõik, välja arvatud see, et maakohtades on teed väga kitsad ning ääristatud põõsastega, kuid ma arvan, et sellega harjub ära. Ok hapukoore puudumine on ka halb, kuid selle elab üle. Iirimaal on väga lahked, sõbralikud ning avatud inimesed. Iirimaa maastik on mõnus, pisikesed künkad kõikjal. Teed on alati üles-alla-üles. Tänu künklikusele on seal ka imelised vaated. Metsa Iirimaal ei olegi phm, on kultuurmetsa natuke. Ilmad on muutlikumad kui eestis, talved on loomulikumalt soojemad ning suved on jälle väheke jahedamad, selliseid kuumi kuivaperioode neil ei esine. Talvel on jälle harv, kui temperatuur alla nulli langeb. Suusatada seega ei saa, kuid ega eestis ka enam väga selliseid talvi ei ole, kus saaksid suusatama minna, kui ilmad isegi lubaks, siis ei ole selleks enam aega.
Mulle meeldis perekond, kus ma elasin. Nad olid väga tugevalt seotud, koguaeg käis helistamine ning üheteise juures käimine. Muidugi elasid nad kõik ka suht lähestikku. Ma imestan seda, kuidas mind ja Marinat hoiti. Seal ei tundnud end küll nagu mingi lollaka orjana. Kõik tahtsid, et meil oleks tore ning hea olemine. Ma ei usu, et eestis keegi viitsiks ning tahaks niimoodi tööliste eest hoolt kanda.
I miss my Ireland.
Hoidke nüüd pöialt, et mul Malaisias need viimased päevad hästi läheks:).
15.oktoober
Täna algas minu päev 6.45. Jep, ma tõusin ise vabatahtlikult nii vara üles, et varem Perhentiani saarekesele saada. Siiani ei ole kordagi veel väsimust tundnud. Siia jõudes hakkasin kohe hotelli otsima, kuid hotelli omanik otsis hoopis minu ise üles, st et rannast rabas minust kinni ja küsis, kas mul hotell juba olemas, sain siis toa 25 ringgiti eest, hotellist on asi kaugel, kuid malaisia mõistes on tegu päris mõistliku kohaga. Isegi dušš on olemas. Peale toa kätte saamist, bookisin endale snorgeldamise ning ostsin WC paberit, sest kuna ma magan odavas toas, siis ei ole WC paber ettenähtud..nagu mida fakki. Peale seda läksin ma väiksele jaluskäigule dzunglisse, jah ma olen nüüd dzunglis ära käinud, nüüd juba siis neli korda, sest läbi dzungli saab teise randa minna. Esimest korda läksin kahe malaisia poisiga, sõin nendega koos ka hommikut. Traditsioonilist malaisia hommikusööki, puuviljad ja roti (roti on phm meie pannkook, ainult et krõbe ja päris õline), vägagi maitsev oli. Üks hollandi tüdruk sõi ka koos meiega. Pärast seda läksin randa ja lebotasin seal kaks ning pool tundi, iga poole tunni tagant käisin ujumas. Vesi on siin liiga soe, lihtsalt super. Ning 2,5 tunniga sain ma päris pruuniks. Randid on igatahes väga korralikud. Peale päevitamist läksin 2,5 tunniks snorgeldama. Esimest korda snorgeldasin. Oh, kui vaimustuses ma sellest olen, veealune maailm on lihtsalt super. Väga suurepärane kogemus oli. Ma nägin ainukesena ka haid, samuti nägin ülisuurt meduusi. See meduus oli ikka vääääääga suur. Hai nägemini ehmatas mind nati ikka ära küll, ma teadsin et siin haid on. Kolmes kohas käisime snorgeldamas, üks koht oligi nn haide koht, kus me ühtegi haid ei kohanud, kuid koralliriffi juures põrkasin mina rõõmsalt haiga kokku. Õnneks ta kartis mind ning tõmbas minema. Samuti nägin ka suur merekilpkonna. Oi ma olen vaimustuses. Snorgeldamisel tutvusin ühe Argentiina kutiga, Jose on nimi. Kutsus mind välja koos ta sõpradega, lähengi, mis ma üksi ikka vahin. Ostin õhtul endale ka ühe väga armsa kleidikese. Ok, loodan, et see Jose tuleb ruttu mulle vastu, sest ma olen nälga suremas:P.Pole phm poole üheteiskümnest saati söönud. Ja kas ma unustasin mainida, et siin on moskiitod, V'ga rõvedad on teised. Ja appikene kõige tähtsama asja unustasin ära, siin on iguaanid vms sellised loomad. Igatahes sellised hästi suured hallid sisalikulised, mina nägin ühte, mis oli üle meetri kindlalt. Nägin kahte väiksemat ka veel, üks oli must ning teine oli pisike hall. Pisike hall oli siis nii pisike, kui meie suurt sisaliku massi 100ga korrutada. Seega on tänane päev mul sajaga korda läinud. Homme hommikul saarelt minema ning Kuala Lumpuri jälle, homme õhtul pidin Marjamiga klubisse minema ning laupäeva lõunal lendan juba Austraalia. Ja siis algabki mu elu Austraalias.
16. oktoober
Jose ja ta sõpradega käisin siis söömas ära, kuid baari ei viitsinud minna, uni tuli. Vanaks olen jäänud. Täna on mul igatahes päiksepõletus ning nii mõnedki kohad on päris valusad-esimest korda elus on mul siis päiksepõletus. Päris rõve asi on see. Homme hakkan siis Austraalia lendama. Ootan juba, sest KL ei meeldi mulle, üldse mulle see Malaisia ei istu. Turiste täis saared on vist ainukesed normaalsed kohad siin. Et jah varsti ma siis olengi täitsa down under. Natuke imelik mõelda, et vähemalt järgnevad kuus-seitse kuud olen ma seal. Ja nati loodan, et täna kuhugi minema ei pea. Selline uimane olek vähe, aga ma lähen nüüd basseini ujuma. Ehk teeb olemise paremaks.
Tuesday, October 13, 2009
11.oktoober
Istun siin rõõmsalt Stansdedi lennujaamas-ootan lendu Kuala Lumpuri. Väike kartus on peale tulnud, ikkagi üksi teisele poole maakera. Lennujaamas igatahes vohab täielik multikultuursus. Mingid eestlased sõidavad veel KL-i, rääkisid check-in ´i järjekorras eesti keeles, imelik on kuulda võõraid inimesi eesti keeles rääkimas. Aga aitab sellest lennujaamast.
Iirimaalt lahkumine oli väga raske. Kalliks sai see maa ning need inimesed, kellega suhtlesin. Need neli nädalat, mis ma seal veetsin on mu elu ühed õnnelikumad ning neid ei unusta ma mitte kunagi. Lendasin Dublinist Birminghami, kus mulle tuli vastu Monza. Tüütasin teda kolm ööd ning kolm päeva. Nägin ära ka ta põhilised sõbrad. Täitsa normaalsed inimesed on:D. Üks kutt õpib Oxfordis, et saan ka nüüd uhkustada, et olen nii targa poisiga rääkinud. Reedel käisime vaatamas Monza kooli ning pärast läksime kesklinna, kus käisime ilgelt suures ostukeskuses-Bullring. Mina sealt midagi phm ei ostnud, ei saa ju enda pagasit suurendada hiljem shopingut käisime niisama linnapeal. Õhtul oli Monza juures Rokase sünnipäeva tähistamine, tegime seal mõned dringid ning siis läksime pubisse istuma. Mulle jätkuvalt meeldivad Iiri ning Inglise pubid. Mõnusamad kui meil eestis. Järgmisel päeval ehk siis laupäeval töllerdasime küllaltki kaua voodis ning niisama, siis läksime Barberi instituudi kunstimuusemi. Väga mõnus oli ülepikaaja kunsti nautida. Turner, Monet ning van Gogh on jätkuvalt suurepärased. Peale muuseumi läksime pubisse burgerit sööma ning võtsime ka väiksed pindised joogid. Kell oli kolm päeval:D. Õhtul läksime koos Virgaga jälle kesklinna, seal oli Light ninghts, erinevad vabaõhu kontserdid toimusid. Lõpus oli ka lihtsalt vapustav ilutulestik. Täna oli mul Londoni külastus. Põhilised turistikad käisime läbi. London on väga ilus linn ning siia tulen ma kindlasti tagasi, arvatavasti juba suvel. Siis peaks siin kindlasti paar päeva olema. Siin on väga suured, võimsad ning huvitavad muuseumid. Täna jooksime ka kahest läbi. Kuid see oli tõesti läbijooksmine, sest kõiki ruume ei näinudki. So i´ll defenitly come back. Jalad võttis meie tuur küll läbi, kuigi kasutasime ka päris palju metrood, siis ikkagi oli väsitav päev, seega peaksin päris hästi lennukis magama. Olen Iirimaastki veel väsinud. Kuigi samas väga kaua ei tahaks ka magada, sest kui ma KL-i jõuan on jälle õhtu. Ja kas ma mainisin, et lend kestab kuksil 11 tundi, ma suren lennukisse ära. Ja appi kui palju rahvast KL lendab, koguaeg on check-in´s mingi julm järjekord.
KL-is olen ma viis ööd st. Malaisias olen. Ma sõidad arvatavasti ka KL-ist üheks või kaheks ööks välja, kuskile paradiisisaarele. KL-is ööbin Eiko tuttava juures, pole seda tüdrukut kordagi elus näinud, eks siis seal näen. Hmm, ma ei oskagi midagi eriti kirjutada enam. Kõik on alati uus ja huvitav, kuid sõnadesse ei oska panna ning kõike ei saa ka kirjeldada. Igatahes ei ole mul n'dalapäevadest suuremat aimu või õigemini ma ei tunneta, kas on esmaspäev, kolmapäev või hoopis pühapäev. Mul on kõik päevad ühesugused. Koduigatsust veel peal ei ole-eks see millalgi tuleb.
Oooo. Praegu tulid just stuardessid check-in´i, neid on nii palju. Tahaks teada, palju inimesi lendab. Päris halb oleks, kui lennuk alla kukuks, liiga palju inimesi pardal:P.
Eks millalgi kirjutan jälle ning siis üritan ka mõningaid pilte üles panna.
Istun siin rõõmsalt Stansdedi lennujaamas-ootan lendu Kuala Lumpuri. Väike kartus on peale tulnud, ikkagi üksi teisele poole maakera. Lennujaamas igatahes vohab täielik multikultuursus. Mingid eestlased sõidavad veel KL-i, rääkisid check-in ´i järjekorras eesti keeles, imelik on kuulda võõraid inimesi eesti keeles rääkimas. Aga aitab sellest lennujaamast.
Iirimaalt lahkumine oli väga raske. Kalliks sai see maa ning need inimesed, kellega suhtlesin. Need neli nädalat, mis ma seal veetsin on mu elu ühed õnnelikumad ning neid ei unusta ma mitte kunagi. Lendasin Dublinist Birminghami, kus mulle tuli vastu Monza. Tüütasin teda kolm ööd ning kolm päeva. Nägin ära ka ta põhilised sõbrad. Täitsa normaalsed inimesed on:D. Üks kutt õpib Oxfordis, et saan ka nüüd uhkustada, et olen nii targa poisiga rääkinud. Reedel käisime vaatamas Monza kooli ning pärast läksime kesklinna, kus käisime ilgelt suures ostukeskuses-Bullring. Mina sealt midagi phm ei ostnud, ei saa ju enda pagasit suurendada hiljem shopingut käisime niisama linnapeal. Õhtul oli Monza juures Rokase sünnipäeva tähistamine, tegime seal mõned dringid ning siis läksime pubisse istuma. Mulle jätkuvalt meeldivad Iiri ning Inglise pubid. Mõnusamad kui meil eestis. Järgmisel päeval ehk siis laupäeval töllerdasime küllaltki kaua voodis ning niisama, siis läksime Barberi instituudi kunstimuusemi. Väga mõnus oli ülepikaaja kunsti nautida. Turner, Monet ning van Gogh on jätkuvalt suurepärased. Peale muuseumi läksime pubisse burgerit sööma ning võtsime ka väiksed pindised joogid. Kell oli kolm päeval:D. Õhtul läksime koos Virgaga jälle kesklinna, seal oli Light ninghts, erinevad vabaõhu kontserdid toimusid. Lõpus oli ka lihtsalt vapustav ilutulestik. Täna oli mul Londoni külastus. Põhilised turistikad käisime läbi. London on väga ilus linn ning siia tulen ma kindlasti tagasi, arvatavasti juba suvel. Siis peaks siin kindlasti paar päeva olema. Siin on väga suured, võimsad ning huvitavad muuseumid. Täna jooksime ka kahest läbi. Kuid see oli tõesti läbijooksmine, sest kõiki ruume ei näinudki. So i´ll defenitly come back. Jalad võttis meie tuur küll läbi, kuigi kasutasime ka päris palju metrood, siis ikkagi oli väsitav päev, seega peaksin päris hästi lennukis magama. Olen Iirimaastki veel väsinud. Kuigi samas väga kaua ei tahaks ka magada, sest kui ma KL-i jõuan on jälle õhtu. Ja kas ma mainisin, et lend kestab kuksil 11 tundi, ma suren lennukisse ära. Ja appi kui palju rahvast KL lendab, koguaeg on check-in´s mingi julm järjekord.
KL-is olen ma viis ööd st. Malaisias olen. Ma sõidad arvatavasti ka KL-ist üheks või kaheks ööks välja, kuskile paradiisisaarele. KL-is ööbin Eiko tuttava juures, pole seda tüdrukut kordagi elus näinud, eks siis seal näen. Hmm, ma ei oskagi midagi eriti kirjutada enam. Kõik on alati uus ja huvitav, kuid sõnadesse ei oska panna ning kõike ei saa ka kirjeldada. Igatahes ei ole mul n'dalapäevadest suuremat aimu või õigemini ma ei tunneta, kas on esmaspäev, kolmapäev või hoopis pühapäev. Mul on kõik päevad ühesugused. Koduigatsust veel peal ei ole-eks see millalgi tuleb.
Oooo. Praegu tulid just stuardessid check-in´i, neid on nii palju. Tahaks teada, palju inimesi lendab. Päris halb oleks, kui lennuk alla kukuks, liiga palju inimesi pardal:P.
Eks millalgi kirjutan jälle ning siis üritan ka mõningaid pilte üles panna.
Tuesday, October 6, 2009
6. okt
kaks viimast õhtut veel Iiris. Homme on viimane tööpäev. Selle teen ka pooliku, sest pean asju pakkima ning tahaksin natuke puhata. Väga kahju on siit ära minna.
See on ka mu viimane sissekanne iiris. Järgmine kord kirjutan ma juba Inglismaalt ning siis on ehk aega rohkem, Muide ma ei k'inud netis kaks nädalat, ma ei tunne sellest puudust. Väga hea on ilma netita olla, täna tulin ka sellepärast siia, et teha check-in ära.
Bye-bye.
28.september
Päris pikalt ei ole kirjutanud. Pole aega olnud. Elu on siin endist viisi, ikka õunte korjamine, ilmad on suht ilusad. Igatahes soojemad kui eestis ning õhtud on ka veel soojad. Sel pühapäeval ei käinud me kuskil, tegime tööd. Ehk siis olen nüüd igapäev õunu korjanud. Laupäev ning pühapäev olid õnneks lühikesed päevad, kuid ikkagi korjamine. Keha on nõrk ning väsinud, suht jõuetu tunne on peal. T'na oli õnneks natuke parem. Üleeile oli kõige hullem, siis mõtlesin küll, et viskan sussid püsti.
Peale töö tegemise olen käinud veel kinos, vaatasime Fame´i, mulle isegi meeldis, kuigi natuke liiga närvilise ülesehitusega. Laupäeva õhtul käisime Armagh´s erinevates pubides, lõpetasime mingis tantsukohas. Mulle meeldis seal. Siin on üldse lahedam ööelu, sest kõik käivad pubides, mitte ainult noored. Ja kõik on nii sõbralikud, avatud ning keegi ei passi sind. Hea on vaadata, et ka vanemad inimesed naudivad õlut ning tantsimist.Peale pubitamist ning tantsimist käisime Chinese´i ostmas ning läksime Peter´i juurde sööma, nii hea oli. Kana Pekingi kastmes oli siin eriti hea. Tahaks juba jälle Chinese´i süüa.
Iirist lahkumine läheb mul küll raskeks.
5.oktoober
Veel on jäänud kaks päeva õunu korjata. Suht tülgastus on juba peal, päevas rohkem kui neli binni ei jaksa teha. Mõtted ei ole tööl ning suur motivatsioon on ära kadunud. Lihtsalt venitan vaikselt tööd teha. Oleme mingi Colm´i aias, imelik mees on.. Käib ja patsutab sul pead, täna isegi kallistas-kahtlane. Puud on suht rasked, peab koguaeg ronima nagu lollakas. Mul on redelist nii siiber, ilgelt suur on ka veel. Kui aga õunad välja arvata, siis on siis väga tore ja hea olla. Ma ei kujuta ette, kuidas ma suudan neljapäeval lennukile astuda. Iirimaa on vägagi südamelähedaseks saanud...
Laupäeval ja pühapäeval me tööd ei teinud, niisama lebotasime. Reedel käisime mingite Tsehhi kuttide juures istumas, jõime siidrit ning pärast Bloody Mary´t. Olemine oli vägagi rõõmus, hommikul õnneks hangoverit ei olnud. Tsehhi kuttidega saime praeguses aias tuttavaks. Täna tegid meile lõunaks pastat, väga armas neist. Laupäeval vaatasime Marinaga telekat. Õhtul käisin Martini ja Margarethi juures veinikal. Rahulik õhtu oli. Aa enne seda käisin Peteri juures Chinese söömas ning Magnersit joomas. Pühapäeval ehk eile oli huvitav päev. Hommikul kell 9.00 läksin mina esimest korda katoliku kiriku jumalateenistusele. Väga erinev oli, vahepeal oli mul seal ebamugav olla, mitte pahas mõttes, vaid kuidagi võõras. Kirikus käisin siis koos Peter´i ja Annie´ga (Peter´i õde). Siin käivad inimesed igal pühapäeval kirikus, ilus traditsioon. Pärast kirikut juhtus midagi väga ägedat. Sõitsin(et siis ise juhtisin) esimest korda vasakul pool ning autoga, millel on rool paremal pool. Väga imelik oli, kuid lahe. Ma olen juba harjunud, et liiklus on vasakpoolne. Nüüd oleks mul alguses harjumatu Eestis liigelda. Peale lõunat käisime Marina ning Peteriga Briti saarte suurima järve, Logh Neagh´ i ääres. Eile oli siis mul viimane pühapäev siin ning viimane mõnus ringisõitmise päev. Hakkan selleks kõigest väga puudust tundma. Samas võib-olla tulen siia veel tagasi. Koduigatsust mul ei ole, vb sellepärast, et tunnen end siin küllaltki koduselt.
Neljapäeval siis jätan siinse eluga hüvasti ning suundun Monzale külla.
Oeh ja ma pean oma rahaasjadega tegelema, tüüüüütu. Uni on ka peal. Mul on viimasel ajal koguaeg uni.
See on ka mu viimane sissekanne iiris. Järgmine kord kirjutan ma juba Inglismaalt ning siis on ehk aega rohkem, Muide ma ei k'inud netis kaks nädalat, ma ei tunne sellest puudust. Väga hea on ilma netita olla, täna tulin ka sellepärast siia, et teha check-in ära.
Bye-bye.
28.september
Päris pikalt ei ole kirjutanud. Pole aega olnud. Elu on siin endist viisi, ikka õunte korjamine, ilmad on suht ilusad. Igatahes soojemad kui eestis ning õhtud on ka veel soojad. Sel pühapäeval ei käinud me kuskil, tegime tööd. Ehk siis olen nüüd igapäev õunu korjanud. Laupäev ning pühapäev olid õnneks lühikesed päevad, kuid ikkagi korjamine. Keha on nõrk ning väsinud, suht jõuetu tunne on peal. T'na oli õnneks natuke parem. Üleeile oli kõige hullem, siis mõtlesin küll, et viskan sussid püsti.
Peale töö tegemise olen käinud veel kinos, vaatasime Fame´i, mulle isegi meeldis, kuigi natuke liiga närvilise ülesehitusega. Laupäeva õhtul käisime Armagh´s erinevates pubides, lõpetasime mingis tantsukohas. Mulle meeldis seal. Siin on üldse lahedam ööelu, sest kõik käivad pubides, mitte ainult noored. Ja kõik on nii sõbralikud, avatud ning keegi ei passi sind. Hea on vaadata, et ka vanemad inimesed naudivad õlut ning tantsimist.Peale pubitamist ning tantsimist käisime Chinese´i ostmas ning läksime Peter´i juurde sööma, nii hea oli. Kana Pekingi kastmes oli siin eriti hea. Tahaks juba jälle Chinese´i süüa.
Iirist lahkumine läheb mul küll raskeks.
5.oktoober
Veel on jäänud kaks päeva õunu korjata. Suht tülgastus on juba peal, päevas rohkem kui neli binni ei jaksa teha. Mõtted ei ole tööl ning suur motivatsioon on ära kadunud. Lihtsalt venitan vaikselt tööd teha. Oleme mingi Colm´i aias, imelik mees on.. Käib ja patsutab sul pead, täna isegi kallistas-kahtlane. Puud on suht rasked, peab koguaeg ronima nagu lollakas. Mul on redelist nii siiber, ilgelt suur on ka veel. Kui aga õunad välja arvata, siis on siis väga tore ja hea olla. Ma ei kujuta ette, kuidas ma suudan neljapäeval lennukile astuda. Iirimaa on vägagi südamelähedaseks saanud...
Laupäeval ja pühapäeval me tööd ei teinud, niisama lebotasime. Reedel käisime mingite Tsehhi kuttide juures istumas, jõime siidrit ning pärast Bloody Mary´t. Olemine oli vägagi rõõmus, hommikul õnneks hangoverit ei olnud. Tsehhi kuttidega saime praeguses aias tuttavaks. Täna tegid meile lõunaks pastat, väga armas neist. Laupäeval vaatasime Marinaga telekat. Õhtul käisin Martini ja Margarethi juures veinikal. Rahulik õhtu oli. Aa enne seda käisin Peteri juures Chinese söömas ning Magnersit joomas. Pühapäeval ehk eile oli huvitav päev. Hommikul kell 9.00 läksin mina esimest korda katoliku kiriku jumalateenistusele. Väga erinev oli, vahepeal oli mul seal ebamugav olla, mitte pahas mõttes, vaid kuidagi võõras. Kirikus käisin siis koos Peter´i ja Annie´ga (Peter´i õde). Siin käivad inimesed igal pühapäeval kirikus, ilus traditsioon. Pärast kirikut juhtus midagi väga ägedat. Sõitsin(et siis ise juhtisin) esimest korda vasakul pool ning autoga, millel on rool paremal pool. Väga imelik oli, kuid lahe. Ma olen juba harjunud, et liiklus on vasakpoolne. Nüüd oleks mul alguses harjumatu Eestis liigelda. Peale lõunat käisime Marina ning Peteriga Briti saarte suurima järve, Logh Neagh´ i ääres. Eile oli siis mul viimane pühapäev siin ning viimane mõnus ringisõitmise päev. Hakkan selleks kõigest väga puudust tundma. Samas võib-olla tulen siia veel tagasi. Koduigatsust mul ei ole, vb sellepärast, et tunnen end siin küllaltki koduselt.
Neljapäeval siis jätan siinse eluga hüvasti ning suundun Monzale külla.
Oeh ja ma pean oma rahaasjadega tegelema, tüüüüütu. Uni on ka peal. Mul on viimasel ajal koguaeg uni.
Subscribe to:
Posts (Atom)