ma olen endiselt elus. Käisime reedel Surnumere ääres ning Hot Springis. Reedel peale lõunat hakkasime minema, kuna enne oli vaja tööd teha. Alguses sõitsime siis Surnumere äärde, mis oli ka meie peamine plaan. Tee sinna oli meeletult ilus, selliseid mägesid ei olnud mina varem näinud, tõeliselt huvitavad ning need murrangud ja kurrutused, mis seal kõik näha oli, lihtsalt vapustav. Muidugi oli tegemist mägiteedega. Kahjuks meil aega peatusi teha ei olnud, tänu sellele pilte autoaknast, mis loomulikult ei olnud just kõige puhtam. Surnumere äärde pääsemiseks pidime maksma 16 dinaari, et sisse saada. Seal on selline puhkekoht, kus on ka basseinid ja duššid ning riietevahetamise kohad. Aga selle eest peab muidugi maksma, niisama kuskile suvalisse kohta ei saa seal ujuma minna ning ega väga ei kutsukski. Igatahes Surnumere vesi on sada korda soolasem kui ma unistada oskasin, selleks et seal ära uppuda, pead olema ikka tõeline möku, sest tõesti sa võid seal lihtsalt lesida nagu voodi peal, kui ma üritasin kõhuli ujuda, siis oli mul suur tegemine, et tagumik veest liiga väljas ei oleks. Vesi ise on ka hästi libe. Surnumere ääres sai ka 3 dinaari eest end musta mudaga kokku määrida ning seda ka me tegime, lõpuks oli viis süsimusta inimest rannas. Rannas teised kõik naersid meid ning käisid meist pilti tegemas, meil endalgi oli päris naljakas. Surnumere ääres olime kuskil 1,5 tundi ja siis läksime Hot Springsi, see on koht, kus kuuma vett tuleb mägede seest ning isegi joana alla, meeletult huvitav koht oli. Sissepääs seekord oli 15 dinaari. Aga see koht oleks tunduvalt meeldivam olnud, kui poleks olnud araabia mehi. Kuna reede on aaraablastel vaba päev, siis oli koht jordaanlasi täis. Meie läksime siis family nn basseini, kuid familyst oli asi kaugel, paar last ja ülejäänud olid kahtlased mehed. Meie olime ainukesed valged, kokku oli meid siis kuus. Igatahes tekitasime meeletut kihinat ning mehed said palju ilastada, sest minul olid ju bikiinid seljas ning nemad ei ole selliste asjadega harjunud, tähelepanu saime nii mina ja Helis kui ka poisid, ma ei tea, aga need araabia mehed on kahtlased, meie poisid katsuti ka läbi. Meil oli tegelikult lõbus, saime palju lolli nalja visata. Kuigi ma pean ütlema, et alguses ma olin natuke vabamalt seal, kuni keegi otsustas minu kanni näppima hakkama. Peale seda olin ma ainult oma poiste vahel, hea turvaline oli ikka teiste normaalsete inimeste vahel olla. Meie meestele pakkus päris palju nalja, et ma nii hädas olin, kuid nad said ka aru ning kaitsesid mind ilusasti. Ütleme nii, et suure elamuse saime me kõik, nii meie eestlased kui ka araabia mehed.
Peale kuumaveeallikaid läksime ka Ammani, käisime seal burksi söömas ning siis tulime koju tagasi, kuna õhtu oli külm ja osadel ei olnud soojasid riideid, seega otsustasime, et ei hakka õhtul linna peal käima.
Tööga läheb mul ka hetkel hästi ning ilmad on nii ilusad, olen siin viimased päevad t-särgi väel tööd teinud ning siis on ka palav. Eestis vist nii soe ei ole. Ka seekord üritan paar pilti üles panna:)
Sunday, March 11, 2012
Tuesday, March 6, 2012
päike paistab ja tuju on hea
meil on siin nüüd kaks päeva väga ilusad ilmad olnud, saab ilusasti pusa väel tööd teha. Täna isegi lugesin päikese käes vahepeal raamatut ning olin ainult pikkade käistega särgiga,siis oli ka soe. Niimoodi on Jordaanias küll hea, päiksest tundsin ikka väga puudust. Eile ja täna on söök ka hea olnud, õhtusöögini on loomulikult aega, vb seekord siis suudavad mingi halva asjaga üllatada. Mul on juba vaikselt tahtmine midagi näksida, kuid õnneks ei saa, sest ma ei kujuta ette kui kaugel lähim pood on.
Töö on mul hetkel normaalselt sujunud, hetkel pean küll sellist puursüdamikku kirjeldada, et oioi. Nii jubedalt kahjustunud, wadi põhjast võetud. Wadi on siis jõe org, kus niiskel ajal võib ka vett leida. Päris raske on kirjeldada, sellist segapudrut.
Ma üritan seekord mõne pildi üles laadida, et milline see ümbruskond on, 1 pilt on majast kus ma elan, meie valduses on phm kaks maja, üks pilt on ka sellest, milline on vaade üle aia :D
Saturday, March 3, 2012
3. märts
Laupäeva õhtu on käes. Kolme nädala pärast saan juba korraliku eesti sööki süüa. Te ei kujuta ette, kui pettunud ma siinses toidus olen, mis meile tuuakse. Mul on juba hommikusöögist juba praegu kõrini ning lõuna- ja õhtusöögid ei ole ka just parimate killast olnud, ok riis on isegi hea, mis nad teevad, kuigi liiga rasvane. Aga need salatid, mis siin kõrvale pannakse, on lihtsalt jubedad. Ja koguaeg on toidu lisandiks ka nende tüüpiline sai, millest on mul juba siiber. Ma usun, et ma ei ole elu seeski nii palju toiduga vingunud kui siin, ma osasid asju isegi ei ole maitsenud, mis meile tuuakse, sest nad juba näevad kahtlased välja. Täna õhtusöögiks olid mingi hiinalaterna moodi asjad söögiks, nende maitse oli isegi talutav, kõrvale oli kahte sorti huumust ning nende sai. Ma sõin oma portsust vist ainult veerandi ära, magustoitu ei maitsenudki. Vähemalt saan siin niivõrd kuivõrd dieeti pidada. Ja joogiks tuuakse meile kaks korda päevas pepsit või siis fanta laadset asja. Tervislikkusest on asi kaugel. Mul käivad sellissed neelud korraliku võileiva peale ning loomulikult üldse hea toidu peale. Ja ma olen alles kolm päeva siin söönud. Aga mis teha, mujalt mul ka toitu saada pole ja kuna on tasuta, siis elan vast üle. Me oleme phm keset kõrbe ühes motellis, muud asustust siit ei paista või olen mina lihtsalt pime. Aga kõrb ei ole siin ilus liivane, vaid on kiviklibu, kus midagi ei kasva, siin leidub ka palju sellist musta kõrbe, ehk siis pealmine kiht on ränikividest.
Täna ma kirjeldasin siis oma puursüdamiku põlevkivi osa üksinda, lõhede kirjeldamist tegime Hardiga koos, sest kahekesi läks kiiremini ning me oleme natuke ajahädas siin, sest ilmad on väga kehvad olnud, külmad ja vihmased ning loomulikult väga tuulised, eile tuli isegi rahet. Ning väljas on väga raske midagi kirjeldada, kui vihma sajab. 12 märtsist peaksid ilmad siin alles soojemaks minema, ennem ka natuke kuid 12ks lubatakse juba 21 kraadi, ma ei jõua seda ära oodatagi, sest sitaks külm on. Ja meil oli tuba ka nii külm, nüüd paar tundi on soojem olnud, sest võtsime poistelt radika ära, sest muidu oli toas kuskil 13 kraadi vist, suht võimatu on siis arvutis midagi logida.
Ma ei teagi millal mul vaba päev on, et kuhugi sõita saaks, loodan et järgmise nädala keskel, see oleks hea, sest midagi tahaks siin näha ka ikka.
Need hulkuvad koera karjad siin on päris jubedad, sest nad käivad ümber meie motelli ning seal kus me tööd teeme, siis uluvad ning kiunuvad seal lähedal, õnneks ta täitsa lähedale ei tule, sest nad ikka kardavad natuke inimesi, kohalikud pidid neid kividega loopima. Meil on siin viis kassi ka, kes muud ei tee, kui ainult süüa nuruvad, kuigi nad saavad iga päev meilt korraliku portsu toitu, arvatavasti on hirmul, et järsku enam ei saa. Üks kass on päris ilus, üleni valge ning üks silm on sinine ja teine roheline. Kasse ma paitada ei julge, arvatavasti on neil igasuguseid parasiite küljes.
Siinset neti ühendust ma ka ei jaksa ära kiruda, lihtsalt närvi ajab. Kuidas saab sellist internetti üldse olemas olla.
Mulle tundub, et ma kirun siin kõike, kõik ka halb ei ole. Inimesed on toredad ning töö on ka huvitav, kuigi hetkel minu jaoks veel keeruline.
Täna ma kirjeldasin siis oma puursüdamiku põlevkivi osa üksinda, lõhede kirjeldamist tegime Hardiga koos, sest kahekesi läks kiiremini ning me oleme natuke ajahädas siin, sest ilmad on väga kehvad olnud, külmad ja vihmased ning loomulikult väga tuulised, eile tuli isegi rahet. Ning väljas on väga raske midagi kirjeldada, kui vihma sajab. 12 märtsist peaksid ilmad siin alles soojemaks minema, ennem ka natuke kuid 12ks lubatakse juba 21 kraadi, ma ei jõua seda ära oodatagi, sest sitaks külm on. Ja meil oli tuba ka nii külm, nüüd paar tundi on soojem olnud, sest võtsime poistelt radika ära, sest muidu oli toas kuskil 13 kraadi vist, suht võimatu on siis arvutis midagi logida.
Ma ei teagi millal mul vaba päev on, et kuhugi sõita saaks, loodan et järgmise nädala keskel, see oleks hea, sest midagi tahaks siin näha ka ikka.
Need hulkuvad koera karjad siin on päris jubedad, sest nad käivad ümber meie motelli ning seal kus me tööd teeme, siis uluvad ning kiunuvad seal lähedal, õnneks ta täitsa lähedale ei tule, sest nad ikka kardavad natuke inimesi, kohalikud pidid neid kividega loopima. Meil on siin viis kassi ka, kes muud ei tee, kui ainult süüa nuruvad, kuigi nad saavad iga päev meilt korraliku portsu toitu, arvatavasti on hirmul, et järsku enam ei saa. Üks kass on päris ilus, üleni valge ning üks silm on sinine ja teine roheline. Kasse ma paitada ei julge, arvatavasti on neil igasuguseid parasiite küljes.
Siinset neti ühendust ma ka ei jaksa ära kiruda, lihtsalt närvi ajab. Kuidas saab sellist internetti üldse olemas olla.
Mulle tundub, et ma kirun siin kõike, kõik ka halb ei ole. Inimesed on toredad ning töö on ka huvitav, kuigi hetkel minu jaoks veel keeruline.
Thursday, March 1, 2012
Jordaanias ehk blogi ärkab ellu.
1. Märts
Alustame siis uuesti blogi pidamisega. Eile hommikul kell 06.40 alustasin oma reisi Jordaanisse, vahepeatus oli Amsterdamis, kus ootasime lendu neli tundi. Jordaaniasse sõitsin koos Hardiga. Ta on ka TÜ-s õppinud, tean teda sellest ajast. Jordaaniasse jõudsime kell kuus õhtul. Ostsin viisa, mis maksab 20Jod, ehk siis kuskil 22 euri. Ja oh jah, sain kohe tunda neid mõnusaid islami mehi, kes kohe üritasid sulle naeratada, muidugi küsiti enne, kas Hardi on mu husband,kui said vastuse, et ei ole, läks meel kohe rõõmsamaks. Ega siin üksi küll reisima ei kipu. Käisime ka kohalikus kohas söömas, sõime traditsioonilist kebabi, mis oli ülihea ning nende leiba ja huumust, mus oli ka väga maitsev, kuid see nende leib ehk siis sai on neil nätske nagu tallanahk. Seal süües oli vahepeal ebamugav, sest kõik vahtisid ja isegi islami naised vahtisid mind ja itsitasid, päris raske on siis tõsise näoga edasi süüa.
Meie laager või koht, kus me elame ja kus ma töötama hakkan on Al Karak, Ammanist on see ikka eemal. Siin peaks rahulik olema, vähemalt enne on koguaeg olnud. Hetkel on meid siin 11 eestlast. Osad lähevad varsti ära, kuid 20 märts peaks inimesi jälle juurde tulema. Hetkel 3 naissoost isikut koos minuga ning 8 meest. Naisi ma enne ei teadnud, poistest teadsin ma kahte päris hästi enne ja 5 nägupidi ning 1 oli täitsa tundmatu. Seega ei ole õnneks täitsa võõras seltskond.
Täna käisime vaatasime paljandeid, mind asjaga kurssi viia, Jordaania on geoloogi unistus. Siinsed paljandid on ikka väga lahedad, kõik rikked ning murrangud on nii hästi näha samuti ja erinevad kihid ja asjastud. Päris põnev oli. Tuul oli aga meeletu, isegi vastu tuules käies vahepeal lükkas meetrikese tagasi, hea et ma endale juba kivisid kotti olin korjanud, muidu oleks minema lennanud. Varsti peaks mul lõunapaus tulema ja peale seda lähen vaatan puursüdamiku kirjeldamist.
Ma peaks vist kirjutama, et mida Jordaanias üldse teen. Ma hakkan tegema puursüdamike, kärnide, geotehnilist kirjeldamist. Pille Sedman (perekonna nime vb kirjutasin valesti) õpetab mind siin välja. Ühesõnaga minu töö tulemus läheb IPT projekti, et nad saaksid teha mudeleid ning arvutada nõlvakaldeid tuleval kaevandusel. Leping ei ole mul aga IPT projektiga, vaid Eesti Energiaga, kes siin omab päris suurt ala, kus hakatakse põlevkivi kaevandama.
Interneti ühendus on peaaegu olematu, saab ainult suure suure hädaga meile saata, vahepeal ei ole netiühendust üldse. See, et ma kellegagi Skypes hakkan rääkima on suur unistus ainult, ma olen väga kurb, et siin neti ühendust peaaegu et ei eksisteerigi. Päris raske on nii. Samuti võin ma unistada msn-ist.
Tagasi tulen ma 23. märtsi õhtul, läbi istanbuli ja Riia. Ning jään kuskil nädalaks Eestisse ning siis uuesti Jordaaniasse kuskil kolmeks-neljaks nädalaks. Mul makstakse kõik lennupiletid kinni, seega kodus käimine mulle kallis ei ole. Samuti on siin söök kõik tasuta, tuuakse kohale mingites plastkarpides, meeletult prügi toodetakse siin, selles mõttes mulle ei meeldi selline süsteem ning nagu ma aru olen saanud, siis palju toitu jäetakse ka järgi. Meil on siin ka paar kassi, kellele aeg-ajalt midagi antakse.
Mul on hetkel juba päris palju emotsioone tekkinud, siin lähedal on ka mingi metsikute koerte kari, seega ma üksi kuskile tuiama ei lähe. Tee äärtes on ka palju surnuid koeri, masendav vaatepilt on.
Lõunal käidud ning kärni ka kirjeldatud. Kaua me kirjeldamist teha ei saanud, kuna ilgelt tuuline oli ning tibutas ka veel, päris jube ilm on hetkel. Ja nii külm on, lihtsalt uskumatu. Lõunaks oli süüa mingid tangulaadsetest asjadest puder, mis oli üllatavalt maitsev, kuid seda oli liiga palju, siis oli suur kärakas lambaliha, millest ma pool sõin ära, siis salat, mis ei olnud kõige maitsvam ning selle pudru peale käis ka mingisugune jogurt, mida mul isu tarvitada ei olnud. Ning magustoiduks oli õun nagu t teate, siis ma mingeid kahtlasi õunu ei söö. Toitu jäi jälle korralikult järgi, mingeid jääke saavad kassid. Kuid suurtes kogustes toitu ning veel suuremates kogustes plastmassi läheb viskamisele. Varsti on meil õhtusöök, huvitav kas jälle on liha, siin olles siis igatahes alla küll võtta ei saa, kui just ei plaani mitte midagi süüa.
Milline mu tuba välja näeb? Toas on kaks voodit, telekas, radikas, öökapp ja kaks kappi veel, siis meil on eraldi dušš koos wc-ga ning siis ka pidee. Oeh teate, mida ma teada sain, vb teadsin enne ka, kuid ma lihtsalt ei tahtnud seda teada. Islamlased ei kasuta wc paberit, vaid pesevad pärast wc-s käiku. Minu arust suht rõve. Samuti on siin reedeti hoopis puhkepäev, mida mul homme ei tule, kuna ma pean oma kärnikesi kirjeldama, st õppima kirjeldama. Sest alates laupäevast olen ma geotehnilise kirjeldamise spetsialist ja mööda ma väga panna ei või, sest minu tööst olenevad ka tulevase kaevanduse nõlvade arvutused ning kaevanduse mudelid. Täna on veel küll õpilase tunne. Ehk homme läheb paremaks.
Alustame siis uuesti blogi pidamisega. Eile hommikul kell 06.40 alustasin oma reisi Jordaanisse, vahepeatus oli Amsterdamis, kus ootasime lendu neli tundi. Jordaaniasse sõitsin koos Hardiga. Ta on ka TÜ-s õppinud, tean teda sellest ajast. Jordaaniasse jõudsime kell kuus õhtul. Ostsin viisa, mis maksab 20Jod, ehk siis kuskil 22 euri. Ja oh jah, sain kohe tunda neid mõnusaid islami mehi, kes kohe üritasid sulle naeratada, muidugi küsiti enne, kas Hardi on mu husband,kui said vastuse, et ei ole, läks meel kohe rõõmsamaks. Ega siin üksi küll reisima ei kipu. Käisime ka kohalikus kohas söömas, sõime traditsioonilist kebabi, mis oli ülihea ning nende leiba ja huumust, mus oli ka väga maitsev, kuid see nende leib ehk siis sai on neil nätske nagu tallanahk. Seal süües oli vahepeal ebamugav, sest kõik vahtisid ja isegi islami naised vahtisid mind ja itsitasid, päris raske on siis tõsise näoga edasi süüa.
Meie laager või koht, kus me elame ja kus ma töötama hakkan on Al Karak, Ammanist on see ikka eemal. Siin peaks rahulik olema, vähemalt enne on koguaeg olnud. Hetkel on meid siin 11 eestlast. Osad lähevad varsti ära, kuid 20 märts peaks inimesi jälle juurde tulema. Hetkel 3 naissoost isikut koos minuga ning 8 meest. Naisi ma enne ei teadnud, poistest teadsin ma kahte päris hästi enne ja 5 nägupidi ning 1 oli täitsa tundmatu. Seega ei ole õnneks täitsa võõras seltskond.
Täna käisime vaatasime paljandeid, mind asjaga kurssi viia, Jordaania on geoloogi unistus. Siinsed paljandid on ikka väga lahedad, kõik rikked ning murrangud on nii hästi näha samuti ja erinevad kihid ja asjastud. Päris põnev oli. Tuul oli aga meeletu, isegi vastu tuules käies vahepeal lükkas meetrikese tagasi, hea et ma endale juba kivisid kotti olin korjanud, muidu oleks minema lennanud. Varsti peaks mul lõunapaus tulema ja peale seda lähen vaatan puursüdamiku kirjeldamist.
Ma peaks vist kirjutama, et mida Jordaanias üldse teen. Ma hakkan tegema puursüdamike, kärnide, geotehnilist kirjeldamist. Pille Sedman (perekonna nime vb kirjutasin valesti) õpetab mind siin välja. Ühesõnaga minu töö tulemus läheb IPT projekti, et nad saaksid teha mudeleid ning arvutada nõlvakaldeid tuleval kaevandusel. Leping ei ole mul aga IPT projektiga, vaid Eesti Energiaga, kes siin omab päris suurt ala, kus hakatakse põlevkivi kaevandama.
Interneti ühendus on peaaegu olematu, saab ainult suure suure hädaga meile saata, vahepeal ei ole netiühendust üldse. See, et ma kellegagi Skypes hakkan rääkima on suur unistus ainult, ma olen väga kurb, et siin neti ühendust peaaegu et ei eksisteerigi. Päris raske on nii. Samuti võin ma unistada msn-ist.
Tagasi tulen ma 23. märtsi õhtul, läbi istanbuli ja Riia. Ning jään kuskil nädalaks Eestisse ning siis uuesti Jordaaniasse kuskil kolmeks-neljaks nädalaks. Mul makstakse kõik lennupiletid kinni, seega kodus käimine mulle kallis ei ole. Samuti on siin söök kõik tasuta, tuuakse kohale mingites plastkarpides, meeletult prügi toodetakse siin, selles mõttes mulle ei meeldi selline süsteem ning nagu ma aru olen saanud, siis palju toitu jäetakse ka järgi. Meil on siin ka paar kassi, kellele aeg-ajalt midagi antakse.
Mul on hetkel juba päris palju emotsioone tekkinud, siin lähedal on ka mingi metsikute koerte kari, seega ma üksi kuskile tuiama ei lähe. Tee äärtes on ka palju surnuid koeri, masendav vaatepilt on.
Lõunal käidud ning kärni ka kirjeldatud. Kaua me kirjeldamist teha ei saanud, kuna ilgelt tuuline oli ning tibutas ka veel, päris jube ilm on hetkel. Ja nii külm on, lihtsalt uskumatu. Lõunaks oli süüa mingid tangulaadsetest asjadest puder, mis oli üllatavalt maitsev, kuid seda oli liiga palju, siis oli suur kärakas lambaliha, millest ma pool sõin ära, siis salat, mis ei olnud kõige maitsvam ning selle pudru peale käis ka mingisugune jogurt, mida mul isu tarvitada ei olnud. Ning magustoiduks oli õun nagu t teate, siis ma mingeid kahtlasi õunu ei söö. Toitu jäi jälle korralikult järgi, mingeid jääke saavad kassid. Kuid suurtes kogustes toitu ning veel suuremates kogustes plastmassi läheb viskamisele. Varsti on meil õhtusöök, huvitav kas jälle on liha, siin olles siis igatahes alla küll võtta ei saa, kui just ei plaani mitte midagi süüa.
Milline mu tuba välja näeb? Toas on kaks voodit, telekas, radikas, öökapp ja kaks kappi veel, siis meil on eraldi dušš koos wc-ga ning siis ka pidee. Oeh teate, mida ma teada sain, vb teadsin enne ka, kuid ma lihtsalt ei tahtnud seda teada. Islamlased ei kasuta wc paberit, vaid pesevad pärast wc-s käiku. Minu arust suht rõve. Samuti on siin reedeti hoopis puhkepäev, mida mul homme ei tule, kuna ma pean oma kärnikesi kirjeldama, st õppima kirjeldama. Sest alates laupäevast olen ma geotehnilise kirjeldamise spetsialist ja mööda ma väga panna ei või, sest minu tööst olenevad ka tulevase kaevanduse nõlvade arvutused ning kaevanduse mudelid. Täna on veel küll õpilase tunne. Ehk homme läheb paremaks.
Subscribe to:
Posts (Atom)