On the road again

Olen siis jälle liikvel ning ma tunnen end hästi.
Kolmapäeva hommikul alustasime siis oma teekonda. Alustasime seda Tahune Forest airwalk´ga st 600 meetrit inimeste poolt ehitatud rada puude latvade kõrgusel, ok latvadest oli tegelikult asi ikka kaugel, kuid lahe oli ikkagi. Jalutasime niisama ka metsas ning käisime kahel rippsillal. Ning mina, Amelea ning Amber tegime hang cliding´u ära. Eesti keeles ma selle asja nime ei tea. Selline linnumoodi asjandus, mis tõmbab sind üles üle jõe vms. Meie puhul oli siis üle laia jõe ning siis laskud sellega tagasi 70km/h. Päris vägev tunne oli, kaks korda toimus siis see lendamine. Mulle meeldis, kuid oleks võinud kõrgemale tõusta ning lend oleks võinud pikem olla. adrenaliin minul küll laes ei olnud, lihtsalt põnev. Peale metsas käimist, sõitsime Hobartisse. Seal käisime pidus ja hommikul alustasime sõitu ülespoole. Käisime Richmondis, seal asub Austraalia vanim katolikkirik aastast 1836. Tõeliselt vana kirik võrreldes eesti kirikutega. Ma nimetaks seda kirikut imikuks. Samuti asub seal austraalia vanim sild (1833- vanem kui kirik!), vanim vangla-käisime sees ka, peale seda tunne väga hea ei olnud. Peale Richmondi sõitsime Tasma island´le. Imeeilus saar imeilusate randadega. Tegime mitmeid peatusi rannikul ning ööbima sõitsime White beachile. Hommikul külastasime jällegi ühte randa ning siis läksime Port Arthur´isse, sisse me ei läiunud, kuna minu kallid reisikaaslased ei ole erilised ajaloo huvilised ning nad ei olnud nõus maksma 30 dollarit asjale, mida nad ei naudiks. Seega ma suht pettusin, kuid mul alati võimalus ju siia tagasi tulla. Läksime siis Tasmania devil´t vaatama. Päris naljakas elukas on teine, nagu suur rott, kes joostes siga meenutab. Peale devili vaatamist hakkasime uuesti üles poole sõitma ning õhtuks jõudsime Coles Bay´sse.
ja krt nüüd pean ma netist ära minema, kui aega saan siis jätkan kirjutasime sealt kus pooleli jäin.

Igatahes põhiline on see, et tunnen end paremini!!!

head emadepäeva kõigile, kes end emadena tunnevad!

Eile oli mul päev lastega jälle, käisime hommikul pargis mängimas, siis läksime ujulasse. mina ja amelea tegelesime siis kahe lapsega, üks on 5aastane üliarmas poisipõnn Josh ning teine on kena ja arukas 10 aastane tüdruk Lily. kolmas laps oli skaudilaagris, Lizzy siis. Ujulas oli ülitore. ujula lap´i pikkus oli 50 meetrit, seega oli tegemist suure kohaga, Ma tegin nagutuke ka lap´e, sõnal rõhul natuke, sest kui peale 3 oli mul kops kinni ja tahtmine ära uppuda. See näitab, et ma olen ikka väga oma vastupidavust kaotanud. peale ujulat läksime laste isa haiglasse vaatama. tal on mingisugune toksiline mürgitus, mis tekkis kehas. ma päris täpselt pole aru saanud ja ei tahagi, sest vaatepilt oli suht kohutav. Tal ei ole enam varbaid, ning kaotab ka sõrmeotsad, sest need olid veel mustad. Kaotanud on ta ka ühe kõrva ning ta oli ime peenike ja ta peab õppima uuesti käima. ta oli enne 2 nädalat koomas. Igatahes oli haiglas käik minu jaoks eriti raske, palatisse astudes oli mul tahtmine kiiresti ära joosta. Pole 10 aastat kuskil palatis käinud ja mul on haiglaskäimisega omad mälestused, mis teevad siiani liigagi haiget. Seega olin ma suht vormist väljas, kui lõpuks koju jõudsime. Kodus muutus õnneks kõik paremaks. Väljas särasid tähed, laual oli hea vein ja küünlad ning kõlasid ladina-ameerika rütmid. Seega tegime väikse tantsusessiooni kuni micheal sai toidu valmis. Toit oli suurepärane. Peale söömist läksime uuesti välja, nautisime veel kvaliteetveini ja jointi ning minugi tuju paranes loomulikult ;). peale seda kui ines ja micheal magama läksid, kolisime meie tüdrukud mullivanni-mullivann asub meil siin verandal tähistaeva all. Super lõõgastav oli. Seega oli see mu üks ilusamaid õhtuid elus. Mullivann, hea vein, hea seltskond, mäed, küünlavalgus tähed, värske õhk. Lihtsalt vaimustav.

Pokies

Yeah, ma olen natuke mängusõltlaseks kujunenud. Vähemalt täna tasus see ära, panin 5 dollarit sisse ja võitsin 60, aga ma loll ei suutnud ju end talitsda ja mängisin edasi. Lõpuks võtsin 50 dollarit välja ning siis kannatasin viis minutit ja panin jälle 5 dollarit sisse, mis ma loomulikult kaotasin.Unustasin enne oma imelist 5 dollari sissepanekut olin ma juba enne 4 dollarit teise masinasse toppinud ning 5 samasse. Vahet tegeligult ei ole, sest vähemalt jäin ma ilusasti plussi, kuid väga raske oli ikka mängimist takistada. Arvatavasti lähen ma kalleid pokies´i varsti jälle mängima. Muidugi ei ole mul nii hea käsi nagu Tobyl, kes peaaegu igakord võitis ning võitis suuri summasi, 600 dollarit on päris suur või mis? Samas ma ei raatsi ka kunagi 50 dollarit sisse panna. minu panuseks jääb ikka 5 või 10 dollarit.

Peale oma armsate pokiede mängimise tegin ma täna ka midagi asjalikku, saatsin tartu ülikooli avalduse eksmatrikuleerimiseks. Mul oli isegi kahju seda teha, kuid ma tegin õigesti. Kuigi ma arvan, et paljud minuga ei nõustu. Mul on veel terve elu aega õppida:)

Still in Huonville

Endiselt puhkan Huonvilles. Mõnus rahulik koht on see ning ma olen õppinud jälle magama, muidugi ei maga ma nii palju kui vanasti. vanadus hakkab vist peale tulema. Endiselt värvin siin uksi, mulle see töö meeldib. Reedest kuni laupäeva õhtuni valvasime viite last. Kõige noorem on viie aastane, pisike poiss nimega Joshua. Ta on lihtsalt nii võrratu, pisike armas hea poisike. Ja kui ta naeratab, siis sa lausa sulad. Vähemalt meie tüdrukud sulame. Pühapäeva hommikul käisime ka ta sünnipäeval. Peale babysitterite mängimist laupäeval põrutasime Hobartisse, kõige suurem linn Tasmaanias. Läksime linna pidu panema. Käisime alguses kahes pubis ja siis lõpetasime gayclub´s. Muusika oli seal super ning isegi õhkkond oli normaalne, muidugi oli vahepeal mul naljakas, kui üks kena neiuke üritas mind ära sebida. Ma vist olin päris punane näost, vähemalt suurem osa ajast ma küll punastasin. Igatahes olen ma nüüd gayclub´s käinud. Laupäeval vist lähme jälle Hobartisse pidutsema. Huvitav, millises klubis siis lõpetame. Hea oli klubis käia, polnud seda ammu teinud. Griffithis viimased neli nädalavahetust ei jõudnud ma kuhugi. Kuigi kõik käisid, siis mina ja toby suutsime ikkagi alati kuidagi koju jääda. Ja ma ei ole temast midagi siiani kuulnud, muidugi olen ma näinud ta update´e facebookis ning näha on, et ta naudib elu täiel rinnal, koos armsate eesti neidudega. Ta reisib koos nelja eesti tipsiga. ei ma räägi tast enam rohkem-haiget teeb.

Mina aga alustan uuesti reisimist järgmine kolmapäev. teeme siis Tasmaania idakalda ära ning siis arvatavasti liigun mandrile ära.

Ja teate ma olen kaalus juurde võtma hakanud, ok võtsin juba enne, kuid nüüd ikka võtan mõnuga, kui tagasi eestisse tulen, olen mõnusasti paksuke. ma lihtsalt ei suuda toidule kuidagi enam vastu panna.