17.september.
Täna korjasime esimest korda siis juba uues aias. Siiani olingi ainult Denny juures korjanud. Uue aia omanik on James Campell, päris tore vanamees, kuid seletab liiga palju , õnneks saab tema jutust ikka midagi aru. Osade iirlaste jutust ei saa suurt midagi aru. Ma tegin täna õunte korjamisega rekordi, kahe aasta oma siis, 7 binni. Ma olen jumala õnnes ning väsimust ega midagi ei ole ning käed ka ei valuta, ainult koht kuhu ma sain mingilt putukalt hammustada. Mul ei ole õrna aimugi, kes mind hammustas või nõelas. Mesilane ja herilane need olla ei saanud, sest mul ei lähe nende nõelamist paiste. Hetkel on jah käsi väheke paistes ning hammustuse koht on valus. Alguses oli pisike tulipunane laik, nüüd on väga suur roosa laik ja rsk kui valus oli alguses. Õuna aias sain siis oma laksu kätte.
Aga, mis kõige peamine. Eile oli mul siin oldud aja ning vist üldse üks parimaid õhtuid. Käisime Peter´iga lesuire center´s, pärast väiksed Magnersid ühes hästi kenas pubis ning siis oli tema juures väga armas olemine. Eks mul oli täna sellepärast ka palju jaksu õunaaias rügada, sest eilsed saunad ja mullivann tegid oma töö. Kohutavalt hea tunne oli kehal pärast nädalast füüsilist tööd.

Ning, mis veel oluline on-ilmad on siiani superilusad.


21.september

Täna korjasime õunu kolmandas aias, John Campelli juures. Nii sitad puud olid, et jube. Oleme seal vist kaks päeva veel, mingit raha ikka saab, kuid vähe. Ilm oli täna ka jube, sadas kuni poole üheni ning sadu lõppes siis, kui otsustasime lõpetadam sest olime aluspesuni märjad ning lootusetult külmunud, hetkel on meil mõlemad tervis korras, mis on hea. Tööga on siis kehvad lood, sest kehv õunaaasta on ning pole üldse kindel, mis ma viimased kaks nädalat teen, sest töö saab otsa ning pole pooltki raha kokku saanud-seega on asjad natuke halvasti, kuid elu näitab, mis saab.

Laupäeva õhtul käisin Armagh City Hotel´s peol koos Marina ja Thomasega. Pidu oli nagu ikka tavaline klubilaks. Muusika oli täpselt sama. Tantsisin ka väheke. Ja appi ma ei ole kunagi nii kõrgeid kontsi kandnud, need olid alles kingad. Laenasin need Thomase õelt Alvalt. Hommikul oli mul tervis korras, sest ega ma eriti midagi ei tarbinud. Marina suri küll suht terve hommiku:D. Pühapäeval käisime Giant´s Causeway´s, maailmaüks ilusamaid ning müstilisemaid kohti. Koht on kuulus oma vulkaaniliste kivimite poolest, mis on rombikujulised. All pool on ka mõni pilt. Siis käisime veel Carrick-a-Rede´l, ilus oli, mul ei ole lihtsalt sõnu. Tõeline muinasjutu ning postkaardi rannik.
Oo, täna oli veel üks tore asi. Me tegime kana magushapu kastmega, liiga hea oli. Ja muide ma õppisin tegema kaneelirulle. Tänks Marina;). Ta on mul päris tore kaaslane, kellega koos elada.
Toidust veel nii palju, et iirlased ei oska süüa. Nende toidud ning serveerimine küll väga ahvatlev välja ei näe. Eestlased on selles osas paremad.

23. sept.
jälle martini juures. Väike neti külastus. Martinil ja Margarethil on nii armas poeg, kolme kuune ning ta naeratab nii lahedalt. Väiksed lapsed on ikka inglid. T'nane päev oli ok. Kuus binni sai tehtud.

Ireland

Mul on siin väga hästi. Denny ja Gladyse aia lõpetamise täna ära, homsest uude kohta tööle, kuid elame ikka samas kohas. Ilmad on olnud õnneks väga head. Aajah täna sain palka ka, mõnus tunne oli:).


Lisan siia mõne päeva kirjed, mis ma lihtsalt arvutisse kriblasin.

PS: Hetkel tahaks isegi Iiri elama jääda:)

10.september
Ma olen õnnelikult Põhja-Iirimaa, edaspidi nimetan seda kohta siis Iiriks või Iirimaaks. Minu kirjutamine Riia lennujaamas kukkus läbil-eiolnud public.wifit. Kuidas selline asi üldse võimalik on???
Istun hetkel oma toas, Marina läks just magama. Elama ühes toas, mis on väga armas ning meie jaoks armsasti sätitud. I really love Irish people!!! Siin on hea tagasi olla, kuid imelik on see, et ma ei tunne üldse, et oleks siit ära olnud, aasta Eestis on olnud nagu üks sekund. Täna õunu korjates ning Peter´iga juttu ajades, tundus nagu oleks kõik eelnevad päevad sellised olnud. Kõik on samamoodi, samamoodi hästi. Ma ei imestaks kui ma järgmine aasta jälle siin oleks. Mina ja Marina oleks nagu perekonna liikmed. Üldse on iirlased supersõbralikud inimesed, siia tulles hääletasime Monaghamist Blackwatertowni ning meid jälle üks ülimalt tore inimene peale. Nagu aru saate mul on jälle Iirimaa vaimustus peal:).
Tänane korjamine oli edukas, käisime ka poes süüa ostma, söök on ikka päris kallis siin. Ja krt miks siin hapukoort ei ole, mul juba praegu selle igatsus peal. Ja mis kõige tähtsam, mis me poest ostsime oli muidugi Magners, Iiri siider– ma lihtsalt jumaldan seda:P. Ilm oli ka täna super, nagu meie pererahvas ültles, meie tõime endaga päikese siia:).
Ühest asjast kirjutan ma täna veel, et kuidas ma tundsin end Eestist lahkudes. Mul ei olnud mingeid tundeid. Ma arvasin, et mul on kahju, kuid ei olnud. Ma olen õnnelik, et sain minema. Ma tõesti pühkisin kodumaa mulla jalgadelt. Eks kunagi kindlalt tuleb ka koduigatsus, kuid eks seda näitab aeg. Praegu on mul siin miljon korda parem, kui viimased nädalad kodus...Õige aeg oli eemale minna/tulla.
Nüüd igatahes magama, homme kell 07.00 üles.

13.september
Kolm päeva olen nüüd rahulikult õunu korjanud, käed on korras. Ega ma siin ei pinguta ka eriti, võtan rahulikult. Täna oli vaba päev, käisin Peter´iga Navan´s, muistne kuningate kohtumispaik, väga ilus ning rahulik paik oli ning millised suurepärased vaated sealt avanesid:).
Peale lõunat käisime Marina, Denny, Gladyse ning Rebecca ja ta lastega mere ääres ning ka kuskil mäe peal. Jälle oli väga tore.
Üleeile käisime Peter´i juures filmikal ning Magnersit joomas, eile Martini juures veinikal, mis lõppes Peter´i juures. Oi ma ikka jäin suht vinti ning hommikul oli ikka väheke paha olla ka. Kuid muidu oli meeletult mõnus ning lahe õhtu ja öö.
Aajah, Denny ja Gladys on need inimesed, kelle heaks me töötame.

Pakkimine vol.1

Täna ma siiski tööle ei saanud minna, sest ikka veel haige, kuid vaikselt kohmitsen oma asjade kallal. See pakkimine on õudne, hetkel otsin kõik vajalikud asjad välja ja panen voodile. Kuidas on võimalik otsustada, mida kaasa võtta ja mida jätta:S? Asjade pakkimine ei ole kunagi nii jube olnud. Seega ma tõesti tahaks juba lennukis istuda ning tunda seda tunnet, et enam ei saa midagi kaasa võtta ega teha. Iirimaale saan tassida endaga kaasa 30kg, Iirimaalt edasi aga 25kg, osad tööriided jätan küll Iiri maha, jäävad mind ootama, ehk lähen järgmine aasta jälle:).

Ok aitab, lähen masetsen oma asjade hunniku juures edasi:P.

Haige

Ma olen 72. tunni pärast juba Põhja-Iirimaal ning mu seiklus on alanud, kuidagi väga kiiresti on läinud need viimased nädalad. Aga ma tahan juba minna, tõesti tahan:). Hetkel on halvasti see, et jäin haigeks. Ma nii tahtsin, et viimased nädalad kodumaal oleks toredad ning meeldejäävad, kuid kõik on vastupidi läinud, suht masenduses ning pettunud olen olnud, kõik tänu ühele inimesele. Ning viimastel päevadel haige olla, on masendav. Ei jaksa hetkel asjugi sättida-olen nagu puuga pähe saanud. Loodetavasti saan ma homseks terveks, söön siin tablette, joon Coldrexi teed ning võtan Citrocepti, ehk aitavad. Homme oleks vaja valuutat vahetada, natuke poes käia ning viimane tööpäev teha ning teisipäev on pakkimise päev. Ma juba kardan seda, sest niikuinii suudan midagi olulist maha unustada. Imelik on pakkida oma elu kahte seljakotti ning teada, et teisi asju ei näe sa aasta otsa. Huvitav, millest ma puudust tundma hakkan??? Arvatavasti mustast leivast, õigest hapukoorest, Eesti metsadest...hmm ainult kolm asja tulebki hetkel meelde, millest puudust tunda. ma arvan, et poole aasta pärast tuleb siia pikk nimekiri, millest ma puudust tunnen:).

Eh, ma ei ole ju kirjutanudki kuhu ma lähen. See blogi on mõeldud selleks, et sõbrad ning tuttavad saaksid kursis olla minu eluga pikal teekonnal, mille tegelikku kestvust ning marsuuti ma ei tea. Mul ei ole näiteks aimugi, kus ma olen kahe kuu pärast. Nii palju tean, et Austraalia mandril. ütlesingi ära, Austraalia lähen. Kirjutaks siis ka marsuudi, mille ma enne läbin.
9. september-Tallinn-Riia-Dublin-Newry-Armagh-Denny´s place
9. sept-8.okt- elan Põhja-Iirimaal, kuus päeva nädalas õunad ning pühapäeviti üritan kuskil ringi sõita.
8.oktoober-Dublin-Birmingham
8.-12. okt Birmingham ja London
12.okt London-Kuala-Lumpur
12-17.okt Kuala-Lumpur, linnaga tutvumine, shopping ning ehk saan ka Malaisia loodust lähemalt näha:)
17. okt Kuala-Lumpur-Melbourne, Melbourne jõuab lennuk 18 okt. 00.30, lennujaamast liigun Pakenhami, Melbourni nn eeslinn vms., kus olen üks kuni kaks nädalat. Kui ma sealt peaks töö saama, siis jään kauemaks. Kuid esialgne eesmärk on puhata, tutvuda olukorraga ning teha kõik dokumendid korra. Pakenham on viimane koht, mida ma tean...peale seda pole õrna aimugi, mis minust saab.

I´m following my dreams;)

Hääletamine

Võtsin eile ette ühe väiksema julgustüki, hääletasin üksi Tartust koju. Natuke ikka kartsin ka, sest pole kunagi varem üksi hääletanud. Alustasin oma hääletamist Torni juures, auto peale sain kuskil 5-7 minutiga, vahepeal ei liikunud mitte ühtegi sõidukit. Peale võtjaks oli mingi keskealine ehitaja, kellega sain Puhu risti. Ta ei rääkinud mitte ühtegi sõna, teda hakkasin ma pelgama küll, üritasin teda piiluda, kuid krt mul oli prillid ees ning need on nagu silmaklapid hobustel, et kõrvale ei näe. Seega piilumine ebaõnnestus täielikult. Kartus väga suur ei olnud, sest ma ikka oskan enda eest hoolitseda-pipragaas oli ilustasti käekotis kõige peal;). Puhu ristis pidin kõigest heal juhul ühe minuti hääletama ning saingi juba peale, jälle mingi mees. Ta oli 31. aastane ning 10 aastat elanud USA-s, ma sain ta kohta päris palju teada, sest ta oli lootusetu lobamokk. Selline rääkija tüüp tundub igatahes ohutum, kui tõsine ning vaikne eesti mees. Seega julgesin käia taga Roosna-Allikul tema nn maajas, kust ta võttis elektrinäidud ning mina samal ajal sõin aias õunu. Imestasin, et Eestis nii lahkeid inimesi kohtab, samas ta alles tuli USA-st, seega on tema avameelsus ning lahkus saadud sealt külge. Hetkel kahetsen, et baka aeg ei võtnud julgust kokku ning üksi koju ei hääletanud, aga eks saan seda viga kunagi parandada. Ja minu hääletamise pärast ei pea muretsema, pipragaas on alati kaasas ning käe ulatuses:)

PS1: esimene sissekanne oma pisikese punase Inspiron Miniga:P
PS2: Täpselt nädala pärast olen juba Põhja-Iirimaal ning kodumaaga on hüvasti jäetud.