7.jaanuar
Pole jälle mahti saanud, et blogi kirjutada. Vahepeal on isegi aastanumber vahetunud. Mina võtsin selle igatahes ookeani ääres vastu.
Mõtlesin, et üritan nüüd tagant järgi midagi kriblada. Alustan siis täna asjade meenutamisega. Hetkel olen ma Sydneys. Viibin siin ainult ühe päeva, homme lähen juba Griffithi, väike elevus on sees, sest pole griffithi tegelasi ju ammu näinud ning homme toimub juba majapidu meil. Ning laupäevaks on plaanitud välja pubisse minna. Juhuuu. Seega ootab mind ees nüüd kaks nädalat pidu ja pillerkaar ning peale seda lõbusat osa pean ma hakkama kuus päeva nädalas tööl käima ning puhkuseks ei ole enam siis üldse aega. Natuke pelgan ka seda suurt töötamist, kuid raha nimel on ju inimesed peaaegu kõigeks valmis.
Sydneysse jõudsin täna kell viis õhtul, tormasin või õigemini roomasin oma kolme kotiga kõige lähemasse backerisse, mis ei ole v'ga odav, kuid ma ei jaksanud lihtsalt edasi minna.Minu suur seljakott oli millegi pärast väääääga raske, arvatavasti kaalub küll üle 20kg. Bussijuht ei jõudnud seda ühe käega korralikult bussi alumisest luugist välja tõsta, pidin talle appi minema. Aga nüüd tuli mul tahtmine filmi natuke vaadata ning siis tuttu minna, sest pean homme kell kuus hommikul end jälle üles ajama, täna rongis väga hästi ei maganud, ning öösel magasin ka ainult kaks tundi. Seega on korralik väsimus peal. Griffithis üritan siis hakata kirjutama. Esimestel päevadel pole selleks arvatavasti aega, kuid hiljem kindlasti.

21.Jaanuar
Kõigepealt palju õnne kallile Rudolfile. Rudolf loodan, et sul tuleb korralik pidu, kahjuks ei saa täna su auks napsi võtta, kuna hommikul pean tööle minema ning alkoholi sisaldus veres peab olema 0.
Nagu näete ei ole ma jälle vahepeal midagi kirjutanud. Kiire on olnud ning ei ole olnud tahtmist ka kirjutada. Sidneys lubasin, et kirjutan asju järgi, kuid selle jätan ma täna küll ära. Vb kirjutan kunagi tulevikus. Nii palju võin öelda, et aastavahetusel olin Birbie saarel, võtsin aastavahetuse vastu rannas ning päras öösel tegin ka skinny dippingut. Peale aastavahetus sõitsime Katriniga niisama ringi ning nautisime ookeani. Käisime ka zoos, koaalasid kallistamas, sain ka seda teha. Koaalad on maailma nunnumad loomad. Nende karv on nii pehme ja mõnus. Nad on lihsalt liiga armsad. Ma olin nagu väike laps, kui sain koaala sülle. Sel hetkel olin küll maailma õnnelikum inimene. Peale tuuritamist käisin mõned päevad tööl ning siis tulin Griffithi ära. Ma olin nii ärevil, kui siia lõpuks jõudsin. Ja muidugi läks meil kohe siin peoks ära ning nüüd ongi põhimõtteliselt kaks nädalat järjest pidu olnud. Esimesel laupäval oli ka korralik pidu ning minul ning ühel inglise poisil keesid tunded üle, mis lõpuks lõppes sellega, et ta sai mult peksa. Ja tõsiselt ma andsin poisile peksa, mitte mingi bitch slap, vaid korralik peks. Nüüd kardab ta mind nii, et jube. Järgmisel päeval oli tal nägu paistes ning punane ning minul nukid valusad. Ma olen enda üle päris uhke:). Aga aitab sellest, ülejäänud peod on möödunud ilma eriliste vahejuhtumisteta. Griffithis mulle meeldib ning jään siia siis veel kolmeks kuuks.
Oma veinitehase tööd alustan siis homme, esimesed päevad on koolitused ning erinevad katsed. Korralikud peaksin hakkama tööle järgmine kolmapäev. Mina sain endale öövahetuse, see tähendab seda, et järgmised kolm kuud hakkan ma käima tööl 23.00-07.00 ning magama hakkan päeval. Raha hakkan ka korralikult teenima. Mind on nimetatud hosteli kõige parema õnnega inimeseks. Sain veinitehase töö läbi juhuse( tööle kandideerisid sellised inimesed, kes olid juba aasta otsa plaaninud Gasellas tööd saada-ning osad neist ei saanud) ning nüüd, kus kõik palvetasid, et saada öist vahetust ning mina olin see, kellel oli suva, mis vahetuse saan, sai öövahetuse. Öövahetuse sai 14 inimest meie hostelist ning nendest ainult kolm tüdrukut. Seega vahel on ka mul õnne. Imelik on mõelda, et mu elurütm muutub nii palju. Õhtuti enam pidu ei saa panna ning ega hommikulgi midagi teha ei saa, sest tööjuures korraldatakse aegajalt narko ning alko teste ja kui vahele jääd, siis on kõik läbi.
Ma olen siin griffithis kolm päeva tööl käinud, meloneid kõplamas. Täiesti mõttetu töö, kuid vähemalt sai natuke lisaraha. Kui enne tundus elu austraalias mulle väga kallis, siis nüüd olen ma harjunud juba. Näiteks ostsin ma endale 50 dollari eest siidrit ning ma isegi ei pilgutanud silma. Arvatavasti, kui ma suvel eestisse tulen, siis ma lähen lolliks seal, sest kõik tundub nii odav.

Aa, ma lähen nädalavahetuseks vist Melbourne koos Kathe ning Hennaga, tüdrukud lähevad suurde linna pidutsema. Pean jälle lõpetama, lähen poistega töösaapaid ostma.
Kunagi kriblan jälle.